Täpp sügisele

Seekord läks nii, et esimeseks septembriks sain pruuniks.  Olin ükspäev terve päeva õues ja kõrvetasin turja ära. Selline septembri algus siis – soe, vaikne ja vähese tuulega. Tänaseks on see soe taandunud ja sügisvihmad, tegelikult isegi rajud, on kohal. Nii et loodus näitab oma eripagelisust ja see on vist tore. Sest sügiseks kipuvad aiatööisud otsa saama ja siis ongi tubasem olek vahelduseks ja vihmased ilmad õigustuseks.

Suutsin enne suurt vihma oma kurgid-tomatid kokku korjata ning ühel eriti vesisel vihmapühal konserveerisin neid seitsmel erineval moel. Seitse on küll liialdus, aga terve päeva võttis see tegemine aega sellegipoolest. Kõik see tükeldamine, siis sibulal ja küüslaugul kuuriall järgi käimine, purkide tuppa toomine ja pesemine on niivõrd ajamahukas tegevus, ja päev möödus nagu lennates.

 Valmis said kurgi-küüslaugu-sibula  ja tomati-küüslaugu-sibula toorsalat, mis säilib külmkapis; marineeritud tšillikurgid; kabatšoki-tomati-porgandi-õuna purgisalat ja tomati-sibula salat. Kahte viimast tuli kuumutada ja need vean keldrisse.

See oli minu selleaasta esimene hoidistamine. Kõik marjad olen suutnud sügavkülma toppida ja kipun end vabandama ka sellega, et pole sööjaid ja harjumused on muutunud. Ega nüüdki ju olukord ei ole muutunud, aga küll ma need siis ikka perele sisse pressin. See hoidistamine on sama õige sügise osa nagu suvel ujumine. Ei ole aastaaeg seda õiget täppi külge saanud kui neid tegevusi pole teinud. Seega tundsin, et õige hoog on sees ja nuga tükeldas erilise innuga nii sibulat kui kurki. Kõige lõpuks mässasin veel kringliga, mis sai ka kogemata kombel ahvatluste kringliks, s.t tuli välja nii hea, et raske on piiri pidada. Kringil vahele rändasid õunad, rosinad, kaneel ja suhkur. Nii et taevalik nuhtlus minu enda käeläbi J.