Reede, 26. juuli 2019

Festival, kontsert, festival.


Imelik küll, kuid puhkuse aegu käib kell kiiremini, aeg lausa lendab käes. Nii palju on käia ja vaadata ning kahju on end millestki ilma jätta. Valikuid tuleb muidugi teha, sest üritused kattuvad, igale poole ei ole mõistlik tahta, mõnesse kohta ei kutsu süda ja teise rahakott. Nii kattusid näiteks Mihkli laat ja Rõõmsate laste festival. Valisin festivali, sest olin taas vanana rollis ja tahtsin lastele rõõmu valmistada. Igal juhul oli valik äärmiselt õige, sest see melu oli hoogsalt äge, oleks ka ilma lasteta tegelikult tore olnud ja meie lapsed olid igal juhul rõõmsad. Tegelikult seal virilaid lapsi ei kohanudki. Tegevusi oli palju, kõik pakutav kenasti sektsioonidesse jaotatud, õpetlikkuse momnedid ka juures. Näiteks prügi sorteerimine, mõtestatud töötoad, mängud. Meie meisterdasime pille, sõlmisime pilliroogu, ning valmistasime pop-up raamatu.

 Lottemaa oli ka tore. Aja- ja rahakotivaenulik küll, aga sinna on ikkagi nii palju ägedaid hooneid ehitatud, kõik oli kompaktne ja lustimist kui palju.  Lottemaale minekuks tuleb vähemalt pool päeva varuda, sest etendused ja jututoad on, paljusid asju saab käega katsuda ja katsetada. Toredad tegelased jalutavad ringi, on väga sõbralikud. Lottesid oleks võinud muidugi rohkem olla, sest lapsed tahaksid kõik just temaga pilti teha, teda kallistada, kuid üks Lotte lihtsalt ei jaksanud igale poole jõuda. Nii ootasime ka meie päris kaua, et meie lapsuke saaks Lottele kalli teha. Poekesi ja kohvikuid on ka iga nurga peal, aga kuidagi suutsime nii seal ära olla, et sööma läksime hiljem Pärnamäed kohvikusse, kus mekkis kõik kenasti. Muidugi tuli sooja leiva poe poole pealgi ära käia, kust tirisin koju pekileiva ja lihtsa rukkileiva, mis mõlemad viivad keele alla. 

Avatud talude päev viis suurfarmi. Maalapsed käisid maaelulõhnade ja tegelike piimategijatega tutvumas. Kui ma minnes oli skeptiline, et mida sealt ühest suurest farmist ikka vaadata on, siis tegelikult oli väga äge kogu see organiseeritus, natuke mängulisust juurde lisatud toredate siltide ja piltide näol. Omanik tutvustas kogu seda kremplit ja tegelikult oli väga äge päev. 

Mõnikord on aga nii, et mõte toimuvast on eos ilusam, kui asi lõpuks ise. Käisime Victori ja Stigi kontserdil. Millegipärast tundus see kooslus nii kutsuvalt, et tegelikult ka üsna kallid piletid said Ammende villa aeda ostetud. Storm oli muidugi ilus ja Stigi lauludud Good bye to yesterday ka. Aga laulda neid Taukari laule, mida Taukar ilmselt ise tuleb sinna samasse aeda laulma, tundus valena, kuigi Stig on selle loomingu üks loojatest. Minu jaoks oli sellises kontserdis pointi väga vähe. Ka need naljalaadsed vahejutud jäid lahjaks. Ei leidnud neist head kildu.  Asja rikkus veel seegi, et istekohti oli vähe ja kuna ei olnud varem seal käinud, siis ei teadnud ka pleedi vms millele end kasvõi kord toetada, kaasa võtta. Moraal on muidugi see, et uuri ja siis mine. Ja võib olla ei ole ma nii väga kontserdi inimene.

Teler on suvel enamasti nurgas vaid tolmukoguja. Siiski nostalgia pärast vaatasin ma ei tea, mitmendat korda "Kramer Krameri vastu", sest mulle meeldib Dustin Hoffmann ja Meryl Steep ning see lugu on kurb, kuid õpetlik. 
„Pikk tee düünides“ on nõukaajal nähtud, kas üks või mitu korda, et teagi. Midagi oli meeles ja miskit meelest läinud. Muidugi oli meeles see tunne, et oli hea film. Mõne nõukaajal nähtud filmiga on nii, et täna see enam pinget üldse ei paku, kuid see Marta ja Artursi lugu meeldis ka täna ning pani üsna imestama, et kuidas tsensuur sellist filmi nõukaaja inimesele näitas. 

Igatahes, nüüd, mil üks festival ajab teist taga ja üks kontserd jookseb teisega võidu, tuleb vist sellelt rongilt maha hüpata ja jätta see viimane puhkuse saba kodule. Nii see aeg meil veerebki.

Esmaspäev, 15. juuli 2019

Erinevad oleme


Tundub, et suurem soe on seekord ära olnud juunis, juuli kostitab vihma ja viluga. Tööl olles ei ole vist väga vahet, ainult vaene kutsa on mõnel õhtul nii kole ja must ja märg. Aga ta on harjunud oma õhtuse pesemisrutiiniga, nii et temapoolest pole see pesemine raske, kui vaid ise ennast suudaks korrale kutsuda.

Ikka ja jälle saan ma aru, kui erinevad oleme siia ilma loodud. Üks kena proua otsustas, et ta enam meie kandis ei ela ja kolis ära, kuid oma kolleegidele jättis ta enne äraminekut toredate sõnumitega kaardid. Mina tol päeval tööl ei olnud ja  sain oma kaardi teise inimese kaudu. See teine inimene ütles, viidates kaardile, et kasutatav on sealt vaid see konks, mis on pandud iluasjaks. Mõtlesin, et kas kõik peab siis olema kasutatav?! Minu jaoks oli see sõnum ja see mõte, et hoian oma kaaslasi meeles ning pühendan igale midagi personaalset, palju armsam igast kasutatavast konksust. See konks oli muidugi ka tore, aga sõnum on armsam. Nii et vaatamata sellele, et sõnumit ju kasutada ei saa, hoiab minu süda sõnumi (autori) poole.

Ise käisin end aga tuulutamas. Lihtsalt läksin randa, võtsin papud jalast ja kõndisin mööda vett nii et saba sai ka märjaks. Vesi oli vaatamata vilule tuulele soe. Rahvast rannal vähe, vaid mõned julged suplesid vees ja mõni karastatum ka päevitas. Mõnikord on vaja sellist oma aega võtta. Tunnen nii puudust mere lähedusest ja imestan, et neil, kellel on see võimalus olla, katsuda, näha ja tunda, seda sugugi ei kasuta. Ilmselt on see ka minu ilus unelm vaid, et mina küll istuksin veepiiril, loeksin raamatut, kuulaksin lainete loksumist, ehitaksin liivalossi. Kui see kõik mul käeulatuses oleks, küllap ka siis argielu neelaks ning pärast tööd ja olmet selliseks unelemiseks aega ei jääks.
Unistada ikka ju võib :)

Teisipäev, 9. juuli 2019

Laulupeol


Olen mina tantsukingi kandnud ja nendes ka aastaid kepsutanud ning olen mina lauluhäält valla päästnud ja lõõritanud laulda, kuid laulu- ja tantsupeole ma neid kingi ja oma häält ei ole varem viinud. Seekord oli esimene kord, mis siis, et publikus, aga vähemalt on käidud, lauldud, nähtud. Oma esimeseks ürituseks valisin laulupeo lõppkontserdi. Millised siis on minu muljed. Lasin neid meelega pisut settida ja lugedes arvukaid kommentaare, laon ka oma mõned mõtted ritta.

Esimene ehmatus oli küll suur. Kui oled telekast seda rahvamassi näinud, siis ei kujuta ikkagi tegelikkuses ette, et inimesi nii palju on. Algas see mass juba väravataguse pika lookleva järjekorraga, kes kõik lootsid pileteid veel saada. Meie olime õnneks varustatud ning sisse pääsemine kulges lihtsalt. Sealt edasi aga astumise kohta oli raske leida. Plaan oli ka otsida endale selline koht, kust midagi näeks ka. Muidugi oli kõikidel teistel ka see plaan. Nii me tigusammul kõrgemale astusime. Kannatlik meel viis sihile ja nii me peatusime laulukaare vastas asfaldi äärepeal, kus ainult üks rida inimesi ees. Kogu see nõlv oli inimesi nii täis, et sellist kohta, kuhu end toetada, polnud. Kui kaks tundi oli seistud, siis annab selg märku, et vaheta asendit. Potsatasime sinna asfaldiäärele maha, selleks ajaks olime saanud juba esiseisjateks. See istumine oli selles mõttes viga, et sain kohvi kaela ja uue pluusi rikutud. Aga eks tore pidu nõua ka väikeseid ohvreid. Õnneks märkasime nõlvakul väikest rohelist lapikest ja sinna me suundusime ning enda maha istutasime. Mis oli ikkagi suur vedamine, sest kindlasti pidid sajad ja sajad inimesed püstijalu hakkama saama.

Igatahes, pidu mulle meeldis, oli kena olla. Kui tulid lavale ühendkoorid, tõusis kogu nõlv püsti ja  laulis kaasa. Siis said ka aru, et see on rahvapidu ja tundsin sellist hardust ja ühtehoidmist. Üle ja ümber ei saa laulust „Ta lendab mesipuu poole“, võimas, ilus ja harras ühteaegu.

Minu nurinakohad nüüd. Pidu oli ilmselgelt ülerahvastatud, ilmselt ikka oleks pidanud piletite müügiarvuga seda kõike pisut piirama. Ma ei kujuta ettegi, kui oleks kiirabi vaja olnud, kuidas see oleks jõudnud abivajajani. Palju nurinat oli ka titekärude kohta. Eks need muidugi ruumi võtsid ja nendega oli sama võimatu trügida kui kõigil teistel. Küllap ei kujutanud paljud lapsevanemadki sellist mäsu ette. Meie ees istusid kaks väikest põnni oma vanematega. Lapsed olid vahvad ja pidasid väga hästi vastu. Meie ei saanud ka kohati naeru pidama, sest ikka näed ja märkad, kuidas nad omavahel toimetasid. See oli nende esimene laulupidu. Natuke paremal aga üks väike tüdruk nuttis nii lohutamatult, sest tahtis vist magama jääda ja ükski asend polnud sobiv ning ükski abinõu ei näinud sobivat. Siis oli küll kahju, sest vanemad ei tundud end hästi ja laps ka. Selline oli tema esimene laulupidu, täis nuttu ja häiritud olekut. Minu arvates peab vanem oma last tundma, ja nii lihtne see ongi.

Teine nurinakoht on need mõned laulud (käega ei tee kärbsepesagi, suuga teeb suure linna), mis meelde ei jäänud või õigemini, mida ei suutnud tähele panna, sest kuulama ei kutsunud ei meloodia ega sõnadki. Osad laulud on ikka liiga kitsale ringile (arusaamale) mõeldud. Need ei ole rahvale. Olen kuulnud ka lauljate samasisulist nurinat.

Kodutee kulges meeleolukalt ja ühtses autokolonnis. Kõik sõitsid nagu üks mees sama kiirusega, möödakihutada ei olnud vaja. Ka nagu rongkäigu jätk. Taamal sähvis küll välku, kuid kuiva autoga jõudsin koju ning pidugi oli ilmataadi kaitsva tiiva all. Ikkagi on meie hoidja olemas, kes teab, mis meile parim on.