Erinevad oleme

Tundub, et suurem soe on seekord ära olnud juunis, juuli kostitab vihma ja viluga. Tööl olles ei ole vist väga vahet, ainult vaene kutsa on mõnel õhtul nii kole ja must ja märg. Aga ta on harjunud oma õhtuse pesemisrutiiniga, nii et temapoolest pole see pesemine raske, kui vaid ise ennast suudaks korrale kutsuda.

Ikka ja jälle saan ma aru, kui erinevad oleme siia ilma loodud. Üks kena proua otsustas, et ta enam meie kandis ei ela ja kolis ära, kuid oma kolleegidele jättis ta enne äraminekut toredate sõnumitega kaardid. Mina tol päeval tööl ei olnud ja  sain oma kaardi teise inimese kaudu. See teine inimene ütles, viidates kaardile, et kasutatav on sealt vaid see konks, mis on pandud iluasjaks. Mõtlesin, et kas kõik peab siis olema kasutatav?! Minu jaoks oli see sõnum ja see mõte, et hoian oma kaaslasi meeles ning pühendan igale midagi personaalset, palju armsam igast kasutatavast konksust. See konks oli muidugi ka tore, aga sõnum on armsam. Nii et vaatamata sellele, et sõnumit ju kasutada ei saa, hoiab minu süda sõnumi (autori) poole.

Ise käisin end aga tuulutamas. Lihtsalt läksin randa, võtsin papud jalast ja kõndisin mööda vett nii et saba sai ka märjaks. Vesi oli vaatamata vilule tuulele soe. Rahvast rannal vähe, vaid mõned julged suplesid vees ja mõni karastatum ka päevitas. Mõnikord on vaja sellist oma aega võtta. Tunnen nii puudust mere lähedusest ja imestan, et neil, kellel on see võimalus olla, katsuda, näha ja tunda, seda sugugi ei kasuta. Ilmselt on see ka minu ilus unelm vaid, et mina küll istuksin veepiiril, loeksin raamatut, kuulaksin lainete loksumist, ehitaksin liivalossi. Kui see kõik mul käeulatuses oleks, küllap ka siis argielu neelaks ning pärast tööd ja olmet selliseks unelemiseks aega ei jääks.

Unistada ikka ju võib :)