kolmapäev, 29. aprill 2015

Loodusseadustest



Üks ühtlane sügis on kestnud vast juba kaheksa kuud. Tahaks juba sooja ja suve. Isegi talvejopet ei julge veel kapisügavustesse ära panna.  Samas pungad puhkevad vaatamata sellele kõledale ilmale ja tulbidki on oma nupud juba välja ajanud. Paneb lausa imestama, et millise soojuse arvelt nad seda teha suudavad. Minu arvates ei ole olnud veel ühtegi sooja ilma sel aastal, või kui oligi, siis mina olin tööl :D Samas on ikka tore, et vaid sajab, on jahe ja mõnikord ka veidi valjumad tuuled. Peaasi, et maa ei värise, orkaane ja tornaadosid ei ole. Eestis on sellepoolest ikka hea elada küll. 

Hiljuti näitas uudistes kõrvu kahte eripalgelist katastroofi: Nepaali maavärinat ja USAs Baltimores märatsevaid inimesi. Seda vaadates jõudsin mõttele, et milline vastuolu – inimene ise loob ja ise lõhub, et siis taas uuesti luua. Samas on ta ka osake loodusest, keda mõistus peaks juhtima.  Looduse vastu ei saa – on nagu on -  kui on nii ette nähtud, siis ta tuleb ja purustab. Kahjuks saavad otsa ka inimesed, kes on vääramatutest jõududest nõrgemad. Aga ise purustada, ise hävitada veel loodusjõududele lisaks??? Selline see  loodusseadus küll ei ole?!

teisipäev, 28. aprill 2015

Kavatsuste(ta)ga kontserdid



Kui on valida, kas sõnaline etendus või muusika, siis valin tavaliselt viimase. Kuid kui on tegemist kontserdiga, kus ka oma laps esineb, siis ei ole mingist valikust juttugi – olen alati kohal, sest esiteks: otsib laps alati silmadega saalist omasid;  teiseks: tahan alati tema esinemiskogemusest ja rõõmust osa saada ning kolmandaks:  kunagi ei tea, millal enam esineda ei taheta.  On ta juba ju selles eas, et nagu tahaks ja ei taha ka, s.t lapsemeelsus ja esinemisetahe ikka tahavad veel osaleda, kuid pubekas ja eiteamidatahan temas nagu enam ei taha ka. Õnneks lauluõpetaja ei ninnu-nännuta, vaid pani ainult fakti ette, et nende laulude hulgast on valida ja siis ei olnud vaja pojal ka oma pooluste vahel valida ning peale jäi õpetaja tahe, mis on vägagi mõistlik. No mõnikord on lapse valik ja tahe ka olulised, aga sageli on nii, et siis jääksidki neil paljud asjad lihtsalt olemata. Kontsert oli ilus. Laste laule on alati tore vaadata ja kuulata. Oma lapse laul toob ikka ja alati pisara palgele – tal on tõesti veel ilus ja helisev hääl. 

Siis oli võimalus minna kodukamarakolmiku kontserdile. Minek oli juhus, mingit otsest kavatsust mul selleks ei olnud. Laval olid Eest ühed parimad muusikud-pillimehed. Väga meeldis. Kahju ainult, et saal oli pooltühi. Tore oli jälgida publiku kaasaelamisi – kui Benton laval hakkas publiku kaasaplaksutamist elavdama oma plaksutamisega, siis elavnes ka publik, kuid julgeti plaksutada ainult seni, kuni plaksutas Benton. Pean tunnistama, et ka minul on see komme  - vaatan, mida naaber teeb ja ometi mitte ei julge ma üksinda midagi teistmoodi teha :D 

Imelik on aga see, et mul on ikka nagu mingid muud pidurid peal. Kontserdile oleks mul võimalus olnud kaasa kutsuda ka mõni sõbranna, aga ma ei tea isegi, miks ma seda ei teinud.  Kavatsesin küll, aga mõnikord näib see telefonitoru haaramine kõige raskem töö ja jäigi kutsumata. Kusjuures ühel neist olnuks vaja vaid üle õue astuda. Nii istusin ja nautisin kontserti üksinda. Koos oleks ju lõbusam olnud ja pärast oleks saanud muljetada.  Andy Andrews oma raamatus „Märkaja“ on väljatoonud, et pole vahet kahel inimesel, kellest üks kavatseb asju teisiti teha, teine aga isegi ei mõtle sellest. Ega ei ole jah, sest tegu jääb ju tegemata.
Seega: vähem kavatsemist ja rohkem tegusid!

esmaspäev, 27. aprill 2015

Kas on juba ostetud



Tegin endale toreda linnakäigu päeva, mida täitis üks iluprotseduur, üks loeng ajaloouurimise teemadel ning ohtralt poodlemist. Tavaliselt ma ei armasta mööda poode saalida, kuid seekord vajas aeg parajaks tegemist ning paar kinkekaarti realiseerimist. Üks kinkekaart oli lapse oma. Tal oli oma soov enne netist välja vaadatud. 
Mäletan nii hästi, kui minu ema käis linnas ja meie, lapsed, ootasime põnevusega, mida ema linnast toob. Kui muud ei toonud, siis linnasaia ikka tõi.
 Nüüd neid linnasaiu ei igatse ka lapsed enam mitte ning ootus on asendunud või õigemini täidetud pideva helistamisega. Eks seegi on ootus: kas on juba ostetud, kus maal nüüd oled, kas juba hakkad koju tulema? :D  Nii suur oli tahtmine oma uut JuicySusi clear green´i näha. Vähemalt saamiserõõm oli ehtne ja esimesed päevad on näidanud, et ehk ei jää niisama nurka konutama. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on meil neid asju ikka päris mitmeid, mille oleme meie isaga välja valinud, ise arvates, et on lahe asi, kuid laps millegipärast ei huvitu ja seisma see asi jääbki. Samas ei saa ju ka last süüdistada, sest see meie valik on sisuliselt talle pealesurutud valik.  Ajad on lihtsalt nii palju muutunud ja võimalusedki avardunud. On tore, kui valida osatakse ja ka teatakse, mida tahetakse, siis on rõõm ka emade-isade poolel.

pühapäev, 26. aprill 2015

Sinised ehted



Iga kord, kui panen selga oma sinise kampsuni, tuleb mulle meelde, et võiksin heegeldada ühe väikese ripatsi sinna juurde. Pikalt mõeldud mõte sai nüüd lõpuks teoks. Mulle väga meeldib kombinatsioon sinine-oranž, sellepärast siis oranžid pärlid õiekesel. Kuna niiti oli ja aega ka, siis tundus, et väikesed kõrvarõngad võiksid ka olla. See kõik võttis aega ei rohkem ega vähem kui terve superstaari saate aja. Kõrvarõngad on küll elu esimene tegemine, varem ei ole mulle nende tegemist lihtsalt mõttessegi tulnud. 





kolmapäev, 22. aprill 2015

Tuttidega kummikud



Sünnipäevaks sain ka toreda valiku võõrasemaistikuid. Seni on selline varakevad olnud meil maja ümber suht õitevaene. Lumikellukesi  ja märtsikellukesi olen vaid mõne pundi jõudnud istutada ning need mõned kaovad suurde koduaeda ära. Ka krookused on ainult valged ja neidki vähe. Sama lugu on siniliiliatega, need on küll pärit vanadest taluaegadest, kuid ehitusega seotud mullalükkamistega sattunud õitsema küll põõsasse ja kraavi, ning õuealale neid ümber istutada ei ole jõudnud. (märganud on vist õigem sõna) Sellepärast need võõrasemad rõõmustasid mind väga.  Väike värvilaik veel värvivaesel kevadel.  Mees oli õnneks oma kummikud, mis on nii ilusa vormiga,  katki teinud ning kalavetele enam nendega minna ei saa. Mina võtsin aga kätte ja istutasin lihtsalt tutid pähe. Suveks saavad uued tutid, juba on taimekesed oma ninad mullast väljaajanud.