Pühad on möödas. Tervelt kolm vaba päeva ka nagu niuhti otsas, s.t neid nagu poleks olnudki. Või siiski olid ka, sest meil kipub nii olema (vähemalt talvel-kevadel), et kui on pühad, siis on ka peres kellelgi sünnipäev. Isegi liikuvad pühad oskasid end ajastada sünnipäevalainele. Seekord kevadpühadel oli sünnipäevalapsi isegi kaks, seega oli kaks pidu + veel pühapäevane munadepüha. Igasse päeva üks sündmus, millest vaid koduse munadepüha heaks sain mina ka sebida. Munad värvis poja. Kasutasime sibulakoori igas variandis ja neid kaltsunutsaku seest väljaharutada oli sama põnev, kui avada üllatusmune. Mina tegin aga kooki, mille taignasse unustasin suhkru panemata ja
päikeseleiba, mis tõi sõna otses mõttes päikese välja, s.t päike tuli pilvetagant siis, kui leiva ahjust välja võtsin. Leiva tegelik nimi ongi
päikseseleib. Retsept pärineb 1997 aasta veebruari Kodukirjast. Olen millegipärast vanadest ajakirjadest endale kasulikuna näinud retseptid välja rebinud. No ja näed, nüüd läkski vaja, mis sellest, et 18 aastat hiljem :D Ega see leib tegelikult leiva moodi ei maitsenud, samas oli ta siiski täiesti söödav, väike vaheldus tavalisele leivale. Ka koostisosadelt on selline lihtsake:
3, 5 dl nisujahu
3 dl rukkijahu
1 dl päevalilleseemneid vm seemneid
2-3 spl mett
1-2 tl soola
1,5 tl küpsetuspulbrit
3 dl piima
1 muna
Kõik ained segada ja leivavormi, küpseta 45 min 200 kraadi juures. Nii lihtne see ongi.
Kausse ei ole ka vaja rohkem ära määrida kui üks :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar