Üks ühtlane sügis on kestnud vast juba kaheksa kuud. Tahaks juba
sooja ja suve. Isegi talvejopet ei julge veel kapisügavustesse ära panna. Samas pungad puhkevad vaatamata sellele
kõledale ilmale ja tulbidki on oma nupud juba välja ajanud. Paneb lausa imestama,
et millise soojuse arvelt nad seda teha suudavad. Minu arvates ei ole olnud
veel ühtegi sooja ilma sel aastal, või kui oligi, siis mina olin tööl :D Samas
on ikka tore, et vaid sajab, on jahe ja mõnikord ka veidi valjumad tuuled.
Peaasi, et maa ei värise, orkaane ja tornaadosid ei ole. Eestis on sellepoolest
ikka hea elada küll.
Hiljuti näitas uudistes kõrvu kahte eripalgelist
katastroofi: Nepaali maavärinat ja USAs Baltimores märatsevaid inimesi. Seda
vaadates jõudsin mõttele, et milline vastuolu – inimene ise loob ja ise lõhub,
et siis taas uuesti luua. Samas on ta ka osake loodusest, keda mõistus peaks
juhtima. Looduse vastu ei saa – on nagu
on - kui on nii ette nähtud, siis ta
tuleb ja purustab. Kahjuks saavad otsa ka inimesed, kes on vääramatutest
jõududest nõrgemad. Aga ise purustada, ise hävitada veel loodusjõududele
lisaks??? Selline see loodusseadus küll ei ole?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar