Teisipäev, 29. november 2016

Sulle, kes Sa kaugel



Õhtused nikerdamised on viljakandnud ja valminud on kaks jõulusokki sinna kaugele, kus meie mõistes jõulud ei näe välja sugugi mitte meie jõulude moodi. See paik, kus talvel on soe, tegelikult lausa kuum, kus pole lund ja lörtsi, pimedust ja raagus puid, on ju jõulude pidamiseks eriskummaline.  Igatahes minu laps seal on, ja kindlasti tähistab ka jõule. Mina aga otsustasin saata talle tükikese kodusoojust oma kätetöö näol. Seekord valmistasin jõulusokid, mis on ka traditsioonilisest pisut erinevad ja täiesti oma nägu.
Minult on küsitud: kuidas sa lepid sellega, et laps nii kaugel on? Ja mina vastan, et laste otsuste ja valikutega on mõistlik leppida. Oluline on ju, et nad oleksid õnnelikud, et nende hinges on rahu ja et neile endale meeldib see paik, kus parasjagu ollakse. Lapsed antakse vabaks siis, kui nad on ise valmis vastu võtma otsuseid. Mina olen seda teinud. Eks ma natuke kurb ikka olen, aga ma saan igal ajal interneti abil kirjutada, tema fb kontot jälgida, instagrami pilte laikida. Ja küllap on ka lihtsam leppida, kui ülejäänud lapsed kodumaal on. 


 

Kohusetundlikult



Kõik langenud lehed ja mädanenud õunad olid vahepeal kenasti peidus lume all, nagu poleks neid olemas olnudki. Vihm ja lörts tõid need muidugi avalikuks ja nii riisusin laupäeval seda märga vettinud soga kokku. Lumelabidad olid veel lumeajast õues ja nendega sain lehti väga edukalt kärule tõsta - nii et lumelabidas kõlbab lehelabidaks ka. Sellist riisumist võib nimetada pigem nuhtluseks olevaks kohusetundeks - korda armastav silm märkab tegemata tööd ja kohe tuleb hakata kraapima ;) Samas üle pika aja aias toimetada oli tegelikult üsna tore.
Sama tore oli ka jõuluasju kapist välja tirida, neist valik teha ja tuba jõuluseks sättida. Selline sättimine on minu lemmik tegevus, millele olen kogu aeg liiga palju aega kulutanud. Selle nahka kulub ka aeg tavalisel koristamise laupäeval. Kuigi uusi jõuluehteid ja muud sellist träni ma tavaliselt juurde ei osta, siis seekord jäid Bauhofist silma just täpselt nende värvidega haldjapallid, mis mulle meeldivad ja maksid vaid 5.- eurot. Ei saanud ostmata jätta. Tegelikult on mul ammu meeles mõlkunud ka selliste pallide isetegemise mõte, kuid nüüd ei hakka vist enam mässama. Sain lihtsamalt seekord. Igatahes on nende pallide õhtuvalgus ja lisaks küünlavalgus niivõrd õdusad, et kohe kutsub tugitooli lösutama ja lihtsalt olema. Aga enne veel on vaja meisterdada jõulukinke (kohusetunne käsib), nii et see lösutamine peab veel veidi ootama. 

Esmaspäev, 28. november 2016

Suusoojaks paljugi võib öelda veel



Olen hakanud tajuma, et mida vanemaks saan, seda rohkem elan kaasa päevapoliitikale s.t üha enam häirivad lauslollused valitsemises; otsused, mida tehakse lihtsalt otsustamise pärast ja rahva koormamine mõttetu infomüraga. Näiteks minu kooliajal oli lihtne teada kõiki ministreid, kõik olid nagu kipskujud paika valatud, kuni tuli vikatimees ja nad sealt endaga kaasa viis. Siiani on meeles, et Kossõgin oli peaminister, Gromõko välisminister, Ustinov kaitseminister. Täna aga vahetuvad nad kiiremini kui vaese naise garderoob ja neid lihtsalt ei jõua meelde jätta. Siinkohal ei taha ma küll väita, et minister peaks olema eluaegne. Ikka on vaja aeg-ajalt uusi mõtteid ja tegusid. Kummastama paneb aga viimane vahetus. Ma ei saa küll väita, et kõik see kamp on halb, kuid on ju teada, mida teeb tilk tõrva meepotis, või tass piima kaevus. Nii ei saa minagi üle ega ümber uuest maaeluministrist, mis kisub sinna komöödiakanti. Nagu meil ei oleks tublisid, tarku, laitmatu renomeega, kogenumaid põllumehi või maaeluga seotud mehi-naisi, kes võiksid seda ametit palju väärikamalt kanda, kelle sõna maksaks kordi rohkem, kelle kapist ei oleks kohe esimesel päeval võtta kotitäite viisi  luukeresid, kellel on vastav haridus. Kindlasti on. Meil on väga palju selliseid pealtnäha kergeid ameteid, kus on kõrgharidus nõutav, kuidas siis minister saab olla ilma kõrghariduseta. Ei saa aru. Vist ei hakkagi. Mitte et sellest midagi muutuks, mida mina arvan või ei arva. Lihtsalt, suusoojaks, jutujätkuks, mõttevälgatuseks kõlbab küll. Ja vähemalt on rahvaseas jutuainet.