Õhtused nikerdamised on
viljakandnud ja valminud on kaks jõulusokki sinna kaugele, kus meie mõistes
jõulud ei näe välja sugugi mitte meie jõulude moodi. See paik, kus talvel on
soe, tegelikult lausa kuum, kus pole lund ja lörtsi, pimedust ja raagus puid, on
ju jõulude pidamiseks eriskummaline.
Igatahes minu laps seal on, ja kindlasti tähistab ka jõule. Mina aga
otsustasin saata talle tükikese kodusoojust oma kätetöö näol. Seekord valmistasin
jõulusokid, mis on ka traditsioonilisest pisut erinevad ja täiesti oma nägu.
Minult on küsitud: kuidas sa
lepid sellega, et laps nii kaugel on? Ja mina vastan, et laste otsuste ja
valikutega on mõistlik leppida. Oluline on ju, et nad oleksid õnnelikud, et
nende hinges on rahu ja et neile endale meeldib see paik, kus parasjagu ollakse.
Lapsed antakse vabaks siis, kui nad on ise valmis vastu võtma otsuseid. Mina
olen seda teinud. Eks ma natuke kurb ikka olen, aga ma saan igal ajal interneti
abil kirjutada, tema fb kontot jälgida, instagrami pilte laikida. Ja küllap on
ka lihtsam leppida, kui ülejäänud lapsed kodumaal on.
Kõik langenud lehed ja mädanenud
õunad olid vahepeal kenasti peidus lume all, nagu poleks neid olemas olnudki.
Vihm ja lörts tõid need muidugi avalikuks ja nii riisusin laupäeval seda märga
vettinud soga kokku. Lumelabidad olid veel lumeajast õues ja nendega sain lehti
väga edukalt kärule tõsta - nii et lumelabidas kõlbab lehelabidaks ka. Sellist
riisumist võib nimetada pigem nuhtluseks olevaks kohusetundeks - korda armastav
silm märkab tegemata tööd ja kohe tuleb hakata kraapima ;) Samas üle pika aja
aias toimetada oli tegelikult üsna tore.
Sama tore oli ka jõuluasju kapist
välja tirida, neist valik teha ja tuba jõuluseks sättida. Selline sättimine on
minu lemmik tegevus, millele olen kogu aeg liiga palju aega kulutanud. Selle nahka
kulub ka aeg tavalisel koristamise laupäeval. Kuigi uusi jõuluehteid ja muud
sellist träni ma tavaliselt juurde ei osta, siis seekord jäid Bauhofist silma
just täpselt nende värvidega haldjapallid, mis mulle meeldivad ja maksid vaid
5.- eurot. Ei saanud ostmata jätta. Tegelikult on mul ammu meeles mõlkunud ka
selliste pallide isetegemise mõte, kuid nüüd ei hakka vist enam mässama. Sain lihtsamalt seekord. Igatahes on nende
pallide õhtuvalgus ja lisaks küünlavalgus niivõrd õdusad, et kohe kutsub
tugitooli lösutama ja lihtsalt olema. Aga enne veel on vaja meisterdada
jõulukinke (kohusetunne käsib), nii et see lösutamine peab veel veidi ootama.
Olen hakanud tajuma, et mida
vanemaks saan, seda rohkem elan kaasa päevapoliitikale s.t üha enam häirivad
lauslollused valitsemises; otsused, mida tehakse lihtsalt otsustamise pärast ja
rahva koormamine mõttetu infomüraga. Näiteks minu kooliajal oli lihtne teada
kõiki ministreid, kõik olid nagu kipskujud paika valatud, kuni tuli vikatimees
ja nad sealt endaga kaasa viis. Siiani on meeles, et Kossõgin oli peaminister,
Gromõko välisminister, Ustinov kaitseminister. Täna aga vahetuvad nad kiiremini
kui vaese naise garderoob ja neid lihtsalt ei jõua meelde jätta. Siinkohal ei
taha ma küll väita, et minister peaks olema eluaegne. Ikka on vaja aeg-ajalt
uusi mõtteid ja tegusid. Kummastama paneb aga viimane vahetus. Ma ei saa küll
väita, et kõik see kamp on halb, kuid on ju teada, mida teeb tilk tõrva
meepotis, või tass piima kaevus. Nii ei saa minagi üle ega ümber uuest
maaeluministrist, mis kisub sinna komöödiakanti. Nagu meil ei oleks tublisid,
tarku, laitmatu renomeega, kogenumaid põllumehi või maaeluga seotud mehi-naisi,
kes võiksid seda ametit palju väärikamalt kanda, kelle sõna maksaks kordi
rohkem, kelle kapist ei oleks kohe esimesel päeval võtta kotitäite viisi luukeresid, kellel on vastav haridus.
Kindlasti on. Meil on väga palju selliseid pealtnäha kergeid ameteid, kus on
kõrgharidus nõutav, kuidas siis minister saab olla ilma kõrghariduseta. Ei saa
aru. Vist ei hakkagi. Mitte et sellest midagi muutuks, mida mina arvan või ei
arva. Lihtsalt, suusoojaks, jutujätkuks, mõttevälgatuseks kõlbab küll. Ja vähemalt
on rahvaseas jutuainet.
