Möödasõit ehk püüdlemine jobu tagant välja

Sõitsin pilkases pimeduses kodu poole ja minu ees sõitis sõna otseses mõttes üks jobu. Kord sõitis 70-ga, siis 90-ga, seejärel vajus taas kiirus 70-ni ja nii üsna pikalt. Mööda sõita ka ei saanud, sest pidevalt oli vastutulijaid ning pimedas ma üldiselt pelgan möödasõitu. Kusjuures enne kiiruskaameraid ta lisaks veel pidurdas ning  sõidustiilgi oli selline ühest teeservast teise.

Mõtlesin siin, et minu elu ongi olnud nagu sõit jobu taga, kui sellest jobust mööda või üle või ümber olen saanud, siis on läinud pigem ülesmäge. Näiteks oli esimene kooselu jobuga nagu äärmusest-äärmusesse looklev tee, kunagi ei teadnud, mis käkiga ta jälle on hakkama saanud ja alati tuli arvestada sellega, et tema panus perele on olematult pisike. Õnneks suutsin õigel ajal end kokku võtta ja jätta seljataha selle jobu ning selle elu.

Minu kooliteed olid loogelised, ikka tõusude ja mõõnadega, midagi läks hästi ja midagi halvasti. Olin laisk kui kapsauss ja ennast pingutada ülemäära ei viitsinud. Kuni tuli viimane kool, mis nagu iseenesest käivitas huvi, motivatsiooni, tahtejõu ja soovi õppida. Teisisõnu näitasin oma sisemisele jobule suunda ja kimasin  laiskusest mööda.

Sama võib öelda leivateenimise kohta. Sisemine kohusetunne on mul alati tugev olnud, aga see kohusetunne lasi mul alati vaid n.ö sõita teiste taga, ma ei ole kunagi julgenud end ise välja pakkuda, esile tuua, suuremana välja paista. Aga kui oma ebakindlus ületada, siis saab kõik lõpuks võimalikuks.

Nii et võtsin julguse kokku, panin suuna sisse ja sõitsin sellest jobust mööda.