Neljapäev, 29. märts 2018

Väike reis


Eestimaa kuklapoolele satub minusugune väga harva, s.t et isegi harvem kui kord kümnendi jooksul. Seega on see kagu maanurk täiesti võõras mulle ja tegelikkuses pisut erinev meie läänlaste maanurgast. Näiteks oli lund, orge ja künkaid seal rohkem ning kõneldi ka pisut teisiti. Kõrva hakkas too, meie ütleme ju see. Too on meie jaoks midagi tuua käskivas kõneviisis. Põlva on kena linnake: majad mäenõlvadel, veekogu mis õhtutuledes on kindlasti vaatamisväärsus. Selline väike, armas ja kodune.
Kui me juba sealmail olime, siis käisime ka Taevaskojas. Kunagi nooruspõlves olen seal käinud, aga käekoti ja kõpssaabastega käisin esimest korda. Minu esialgne hirm, läbimatud teerajad, osutusid asjatuks, sest vaatamata talvisele ilmale, oli matkajaid peale meie veel teisigi ja ka teerajad olid täiesti korralikud ja läbitavad. Ilus, ega pole taas midagi öelda. Ja kadetaks teeb ka, sest selline metsaalune on minu lemmik. Küll ma siis metsas kõnniks ja oleks, kui meil sellist metsa oleks.
Koduteel saatis meid pilvetagant piiluv päike, mis muutis kohati maastiku müstiliseks. Sõit oli ikka üsna pikk ja kuna oli au olla kõrvalistmel, siis lõbustasin end raadiost tuleva muusika tuvastamisega. On olemas äpp Shazam, mis kuvab esitaja, laulu nime. Kunagi, kui raadio meil kodus ja tööjuures kogu aeg mängis, siis olin ikka üsnagi kursis laulude ja esitajatega. Tänaseks need teadmised kusagile kadunud või rooste läinud. Ainult Ed Sheran tuli tuttav ette, kõik need vanad Jason Donovanid, Goombay Dance Bandid on meelest läinud. 
Oli tore teekond nii meie ilusal isamaal kui ka muusikamaal. Need kodust kaugemal käigud tasuvad end alati kuhjaga ära, sest kui enne minekut nii väga minekutuhinat ei olegi, siis tagasi olles on rõõm enda tagant utsitamisest alati suurem.

Esmaspäev, 26. märts 2018

.............


See päev, mis sinu jaoks on hüpper-supper tore, ei ole võib olla teise jaoks mitte nii tore või üldse mitte tore, mõtlen ma täna, kui meelde tulevad kõik need liiklusõnnetused, millest meedia teada annab.
Mul oli hiljuti väga tore päev. Külastasin oma ihujuuksurit, sain end tühjaks rääkida, sest teate neid juuksureid, nad on enamasti natukene psühholoogi efektiga ka. Seda enam, et minu juuksur on hea kuulaja - kuulab ja mõtleb kaasa.  Seejärel jälgisin ühe esmapilgul mittemidagiütleva mehe loengut, mille vältel ma pisardasin korduvalt, sest nii lõbus oli. Ning õhtu lõpetas „Seltsimees laps“. Mulle kohutavalt meeldib Leelo Tungal: meeldib tema looming, meeldib teda kuulata ja meeldib ka see, et ta oskab ise kuulata ja tähele panna. Ääretult soe ja südamlik. Mõne inimesega on nii, et isiklikult ei tunne, aga see meediatuntus on teinud ta nagu isiklikuks tuttavaks. Raamatud „Seltsimees laps“ ja „Samet ja saepuru“ on ammu loetud ning mulle meeldis just see helgus, millega on raskest teemast kirjutatud. Läbi lapse silmade muutuvad tõsised teemad hoopis kergemalt võetavamaks. Sellisena mõjus ka film: helge ja nukker ühteaegu. Neid kohti, mida vaatasid naeruturtsatustega, oli, ja neid kohti, kus mõtlesid, et oli ikka kole aeg, oli samuti. Kogu see taust ja ajastutruudus ja lugu olid vaatamist väärt.
Erilise boonusena mõjus võimalus kohtuda päeva vältel erinevate heade tuttavatega erinevatest ajajärkudest. Osadega nii trehvamisi, teistega sai ka koos lõunatada. Kui saangi aeg-ajalt üksinda hakkama, siis suhtlemisvajadus on mul üsna tugev.  Nii et ühte päeva mahub mõnikord väga palju toredaid asju. Kui koju jõudes nägin fb-st et Kodutunde saatejuhiga on juhtunud suur õnnetus, siis kahanes minu õnnetunne poole väiksemaks, sest Signe Lahthein on nagu Leelo Tungal, soe ja südamlik ning igal esmaspäeval on ta nagu pereliige kodudes. Tuleb tõdeda, et ei olnudki see päev nii kuldne. Minu palved on ka teele saadetud.   

Pühapäev, 25. märts 2018

Pisiasjad


Vaatamata sellele, et kohtusin suvel kõikide käsitööliste jumala või kaitseingliga (ma ei teagi, kumb ta on), laulan ma endiselt vana nutulaulu ning kurdan, et ei valmi enam minu käte all mitte kui midagi erilist. Mõtteid mul on, sest mõte on alati töös ja mõttelend on üks kõige kiiremaid lende üldse. Nii et kujutluspildis valmib uus voodikate, käteräti pitsid, uus kampsun ja isegi õmblen mõttes uusi kleite ja seelikuid 😂. Tegelikkuses ikka teen ka midagi, aga rohkem harutan ja siis tunnen ise ka, et materjal pole õige, ja muud sada häda, mis tegemistega kaasneb. Vaatamata sellele, et vinguda mulle ei meeldi, on see siiski vaid minus endas olev ving.
Ühel päeval võtsin pisiasjadel sabast, ja ütlemata hea tunne jäi tegelikult. Sest ise tunnen, et elu peab edasi minema, kodu peab kasvama ja arenema, asjad minu ümber võiksid kaunimaks muutuda, kasvõi pisiasjade kaudu. Mõnikord on väikestest tegudest rohkem rõõmu kui suurtest tegudest. Nii et õmblesin puuduolevaid nööpe ette, nõelusin sokikandu ning valmis üks pisike ummamuudu rinnaehe. Koduses kolas leidus üks pisike vilditud pallike, millele kuidagi haakus väga hästi natuke nahka ja pärleid. Ja uus kaaslane – pisike Peetrike olemas. 
Peetrike

Interneti-ideid kollektsioneerin ka usinalt, tegemisteni jõuavad need väga harva. Üks lihtne kapisisemuse korrastamise lõks-nagi, on siiski neist tehtud. Igatahes toimib.