Eestimaa kuklapoolele satub
minusugune väga harva, s.t et isegi harvem kui kord kümnendi jooksul. Seega on
see kagu maanurk täiesti võõras mulle ja tegelikkuses pisut erinev meie
läänlaste maanurgast. Näiteks oli lund, orge ja künkaid seal rohkem ning
kõneldi ka pisut teisiti. Kõrva hakkas too,
meie ütleme ju see. Too on meie jaoks midagi tuua käskivas
kõneviisis. Põlva on kena linnake: majad mäenõlvadel, veekogu mis õhtutuledes
on kindlasti vaatamisväärsus. Selline väike, armas ja kodune.
Kui me juba
sealmail olime, siis käisime ka Taevaskojas. Kunagi nooruspõlves olen seal
käinud, aga käekoti ja kõpssaabastega käisin esimest korda. Minu esialgne hirm,
läbimatud teerajad, osutusid asjatuks, sest vaatamata talvisele ilmale, oli
matkajaid peale meie veel teisigi ja ka teerajad olid täiesti korralikud ja
läbitavad. Ilus, ega pole taas midagi öelda. Ja kadetaks teeb ka, sest selline
metsaalune on minu lemmik. Küll ma siis metsas kõnniks ja oleks, kui meil sellist
metsa oleks.
Koduteel saatis meid pilvetagant
piiluv päike, mis muutis kohati maastiku müstiliseks. Sõit oli ikka üsna pikk
ja kuna oli au olla kõrvalistmel, siis lõbustasin end raadiost tuleva muusika
tuvastamisega. On olemas äpp Shazam, mis kuvab esitaja, laulu nime. Kunagi, kui
raadio meil kodus ja tööjuures kogu aeg mängis, siis olin ikka üsnagi kursis
laulude ja esitajatega. Tänaseks need teadmised kusagile kadunud või rooste
läinud. Ainult Ed Sheran tuli tuttav ette, kõik need vanad Jason Donovanid, Goombay
Dance Bandid on meelest läinud.
Oli tore teekond nii meie ilusal isamaal kui ka muusikamaal. Need kodust kaugemal käigud
tasuvad end alati kuhjaga ära, sest kui enne minekut nii väga minekutuhinat ei
olegi, siis tagasi olles on rõõm enda tagant utsitamisest alati suurem.
See päev, mis sinu jaoks on
hüpper-supper tore, ei ole võib olla teise jaoks mitte nii tore või üldse mitte
tore, mõtlen ma täna, kui meelde tulevad kõik need liiklusõnnetused, millest
meedia teada annab.
Mul oli hiljuti väga tore päev.
Külastasin oma ihujuuksurit, sain end tühjaks rääkida, sest teate neid
juuksureid, nad on enamasti natukene psühholoogi efektiga ka. Seda enam, et
minu juuksur on hea kuulaja - kuulab ja mõtleb kaasa. Seejärel jälgisin ühe esmapilgul
mittemidagiütleva mehe loengut, mille vältel ma pisardasin korduvalt, sest nii
lõbus oli. Ning õhtu lõpetas „Seltsimees laps“. Mulle kohutavalt meeldib Leelo
Tungal: meeldib tema looming, meeldib teda kuulata ja meeldib ka see, et ta
oskab ise kuulata ja tähele panna. Ääretult soe ja südamlik. Mõne inimesega on
nii, et isiklikult ei tunne, aga see meediatuntus on teinud ta nagu isiklikuks
tuttavaks. Raamatud „Seltsimees laps“ ja „Samet ja saepuru“ on ammu loetud ning
mulle meeldis just see helgus, millega on raskest teemast kirjutatud. Läbi
lapse silmade muutuvad tõsised teemad hoopis kergemalt võetavamaks. Sellisena
mõjus ka film: helge ja nukker ühteaegu. Neid kohti, mida vaatasid
naeruturtsatustega, oli, ja neid kohti, kus mõtlesid, et oli ikka kole aeg, oli
samuti. Kogu see taust ja ajastutruudus ja lugu olid vaatamist väärt.
Erilise boonusena mõjus võimalus
kohtuda päeva vältel erinevate heade tuttavatega erinevatest ajajärkudest.
Osadega nii trehvamisi, teistega sai ka koos lõunatada. Kui saangi aeg-ajalt
üksinda hakkama, siis suhtlemisvajadus on mul üsna tugev. Nii et ühte päeva mahub mõnikord väga palju
toredaid asju. Kui koju jõudes nägin fb-st et Kodutunde saatejuhiga on
juhtunud suur õnnetus, siis kahanes minu õnnetunne poole väiksemaks, sest Signe
Lahthein on nagu Leelo Tungal, soe ja südamlik ning igal esmaspäeval on ta nagu
pereliige kodudes. Tuleb tõdeda, et ei olnudki see päev nii kuldne. Minu palved
on ka teele saadetud.
Vaatamata sellele, et kohtusin
suvel kõikide käsitööliste jumala või kaitseingliga (ma ei teagi, kumb ta on),
laulan ma endiselt vana nutulaulu ning kurdan, et ei valmi enam minu käte all
mitte kui midagi erilist. Mõtteid mul on, sest mõte on alati töös ja mõttelend
on üks kõige kiiremaid lende üldse. Nii et kujutluspildis valmib uus voodikate,
käteräti pitsid, uus kampsun ja isegi õmblen mõttes uusi kleite ja seelikuid 😂.
Tegelikkuses ikka teen ka midagi, aga rohkem harutan ja siis tunnen ise ka, et
materjal pole õige, ja muud sada häda, mis tegemistega kaasneb. Vaatamata sellele, et vinguda mulle ei meeldi, on see siiski vaid
minus endas olev ving.
Ühel päeval võtsin pisiasjadel sabast, ja ütlemata hea
tunne jäi tegelikult. Sest ise tunnen, et elu peab edasi minema, kodu peab
kasvama ja arenema, asjad minu ümber võiksid kaunimaks muutuda, kasvõi
pisiasjade kaudu. Mõnikord on väikestest tegudest rohkem rõõmu kui
suurtest tegudest. Nii et õmblesin puuduolevaid nööpe ette, nõelusin sokikandu
ning valmis üks pisike ummamuudu rinnaehe. Koduses kolas leidus üks pisike
vilditud pallike, millele kuidagi haakus väga hästi natuke nahka ja pärleid. Ja
uus kaaslane – pisike Peetrike olemas.
 |
| Peetrike |
Interneti-ideid kollektsioneerin
ka usinalt, tegemisteni jõuavad need väga harva. Üks lihtne kapisisemuse
korrastamise lõks-nagi, on siiski neist tehtud. Igatahes toimib.
