.............

See päev, mis sinu jaoks on hüpper-supper tore, ei ole võib olla teise jaoks mitte nii tore või üldse mitte tore, mõtlen ma täna, kui meelde tulevad kõik need liiklusõnnetused, millest meedia teada annab.

Mul oli hiljuti väga tore päev. Külastasin oma ihujuuksurit, sain end tühjaks rääkida, sest teate neid juuksureid, nad on enamasti natukene psühholoogi efektiga ka. Seda enam, et minu juuksur on hea kuulaja - kuulab ja mõtleb kaasa.  Seejärel jälgisin ühe esmapilgul mittemidagiütleva mehe loengut, mille vältel ma pisardasin korduvalt, sest nii lõbus oli. Ning õhtu lõpetas „Seltsimees laps“. Mulle kohutavalt meeldib Leelo Tungal: meeldib tema looming, meeldib teda kuulata ja meeldib ka see, et ta oskab ise kuulata ja tähele panna. Ääretult soe ja südamlik. Mõne inimesega on nii, et isiklikult ei tunne, aga see meediatuntus on teinud ta nagu isiklikuks tuttavaks. Raamatud „Seltsimees laps“ ja „Samet ja saepuru“ on ammu loetud ning mulle meeldis just see helgus, millega on raskest teemast kirjutatud. Läbi lapse silmade muutuvad tõsised teemad hoopis kergemalt võetavamaks. Sellisena mõjus ka film: helge ja nukker ühteaegu. Neid kohti, mida vaatasid naeruturtsatustega, oli, ja neid kohti, kus mõtlesid, et oli ikka kole aeg, oli samuti. Kogu see taust ja ajastutruudus ja lugu olid vaatamist väärt.

Erilise boonusena mõjus võimalus kohtuda päeva vältel erinevate heade tuttavatega erinevatest ajajärkudest. Osadega nii trehvamisi, teistega sai ka koos lõunatada. Kui saangi aeg-ajalt üksinda hakkama, siis suhtlemisvajadus on mul üsna tugev.  Nii et ühte päeva mahub mõnikord väga palju toredaid asju. Kui koju jõudes nägin fb-st et Kodutunde saatejuhiga on juhtunud suur õnnetus, siis kahanes minu õnnetunne poole väiksemaks, sest Signe Lahthein on nagu Leelo Tungal, soe ja südamlik ning igal esmaspäeval on ta nagu pereliige kodudes. Tuleb tõdeda, et ei olnudki see päev nii kuldne. Minu palved on ka teele saadetud.