Väike reis

Eestimaa kuklapoolele satub minusugune väga harva, s.t et isegi harvem kui kord kümnendi jooksul. Seega on see kagu maanurk täiesti võõras mulle ja tegelikkuses pisut erinev meie läänlaste maanurgast. Näiteks oli lund, orge ja künkaid seal rohkem ning kõneldi ka pisut teisiti. Kõrva hakkas too, meie ütleme ju see. Too on meie jaoks midagi tuua käskivas kõneviisis. Põlva on kena linnake: majad mäenõlvadel, veekogu mis õhtutuledes on kindlasti vaatamisväärsus. Selline väike, armas ja kodune.

Kui me juba sealmail olime, siis käisime ka Taevaskojas. Kunagi nooruspõlves olen seal käinud, aga käekoti ja kõpssaabastega käisin esimest korda. Minu esialgne hirm, läbimatud teerajad, osutusid asjatuks, sest vaatamata talvisele ilmale, oli matkajaid peale meie veel teisigi ja ka teerajad olid täiesti korralikud ja läbitavad. Ilus, ega pole taas midagi öelda. Ja kadetaks teeb ka, sest selline metsaalune on minu lemmik. Küll ma siis metsas kõnniks ja oleks, kui meil sellist metsa oleks.

Koduteel saatis meid pilvetagant piiluv päike, mis muutis kohati maastiku müstiliseks. Sõit oli ikka üsna pikk ja kuna oli au olla kõrvalistmel, siis lõbustasin end raadiost tuleva muusika tuvastamisega. On olemas äpp Shazam, mis kuvab esitaja, laulu nime. Kunagi, kui raadio meil kodus ja tööjuures kogu aeg mängis, siis olin ikka üsnagi kursis laulude ja esitajatega. Tänaseks need teadmised kusagile kadunud või rooste läinud. Ainult Ed Sheran tuli tuttav ette, kõik need vanad Jason Donovanid, Goombay Dance Bandid on meelest läinud. 

Oli tore teekond nii meie ilusal isamaal kui ka muusikamaal. Need kodust kaugemal käigud tasuvad end alati kuhjaga ära, sest kui enne minekut nii väga minekutuhinat ei olegi, siis tagasi olles on rõõm enda tagant utsitamisest alati suurem.