Vaatamata sellele, et kohtusin suvel kõikide käsitööliste jumala või kaitseingliga (ma ei teagi, kumb ta on), laulan ma endiselt vana nutulaulu ning kurdan, et ei valmi enam minu käte all mitte kui midagi erilist. Mõtteid mul on, sest mõte on alati töös ja mõttelend on üks kõige kiiremaid lende üldse. Nii et kujutluspildis valmib uus voodikate, käteräti pitsid, uus kampsun ja isegi õmblen mõttes uusi kleite ja seelikuid 😂. Tegelikkuses ikka teen ka midagi, aga rohkem harutan ja siis tunnen ise ka, et materjal pole õige, ja muud sada häda, mis tegemistega kaasneb. Vaatamata sellele, et vinguda mulle ei meeldi, on see siiski vaid minus endas olev ving.
Ühel päeval võtsin pisiasjadel sabast, ja ütlemata hea tunne jäi tegelikult. Sest ise tunnen, et elu peab edasi minema, kodu peab kasvama ja arenema, asjad minu ümber võiksid kaunimaks muutuda, kasvõi pisiasjade kaudu. Mõnikord on väikestest tegudest rohkem rõõmu kui suurtest tegudest. Nii et õmblesin puuduolevaid nööpe ette, nõelusin sokikandu ning valmis üks pisike ummamuudu rinnaehe. Koduses kolas leidus üks pisike vilditud pallike, millele kuidagi haakus väga hästi natuke nahka ja pärleid. Ja uus kaaslane – pisike Peetrike olemas.
Peetrike
Interneti-ideid kollektsioneerin ka usinalt, tegemisteni jõuavad need väga harva. Üks lihtne kapisisemuse korrastamise lõks-nagi, on siiski neist tehtud. Igatahes toimib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar