Neljapäev, 22. september 2022

36. nädalat

 

*Päeval oli energiat palju, ilmselt andis seda juurde ka ühe toreda onkli kuulamine, kes soovis väga oma suviseid reisimuljeid jagada. Ma tean, et ta elab üksinda ja tal ei ole eriti kedagi, kellega oma emotsioone jagada. Keegi ei peaks olema üksildane ja õnnetu ning olin rõõmuga nõus tema rõõmu jagama. Õhtune energia rakendus ebaküdooniatesse. Jõudsin nendega õnneks lõpule ja nüüd jääb vaid siirupi eraldumist oodata.

*Mõtlesin, et teen Itaaliast toodud linquelle pasta õhtusöögiks. Ilma internetiga ma sellega midagi teha ei oska, seega surfasin. Toetusin nami-namile. Asjata, sest mu peen pasta valmis küll söömiskõlbulik, aga isegi mina, kõigesööja, sõin seda pika hambaga. Kuidagi oskasin selle kõige kehvema retsepti välja valida. Kordamisele igatahes ei lähe, ja ega mul pole ju enam seda peent pastat ka.

*Otsustasime, et kodu ilma kassita on lihtsalt maja ja tõime endale varjupaigast kassipoja. Miks varjupaigast? Sest maailmas on palju õnnetuid kasse ja vähemalt ühte on meil võimalik aidata, on stamplause, aga nii see on. Uut kassi tahtsime niikuinii ja miks siis mitte aidata. Kiisu oli esialgu arake, aga laskis end ikkagi sülle võtta. See päev kuluski kassi paitamise ja tema imetlemise peale. Olime mehega mõlemad ametis. Kui õhtul kassi arvates „koll-koer“tuppa tuli, eelistas ta varjuda diivani alla.

*Selle aasta ahjuõunad olid veel küpsetamata. Tegin seda täna. Välja tulid imehead, sest või, rosinad, kaneel. Enda osale lisasin ka kõrvitsat. Selline armas kodune õhtu mõnusa maiusega. Tundub, et taas on kindlamad ja paiksemad rööpad maas: töö, kodu, trenn, telesaated, näputöö, raamaturutiin. Sobib, vähemalt praegu.

*Meil tandem sõbranjega töötab nii, et kord veab üks taga, siis teine. Seekord oli tema initsiatiiv „Ugala“ Kirsiaeda vaatama minna. Võtsin kutse vastu väikese skepsisega, sest ühte versiooni Kirsiaiast olen näinud, homme tööpäev, ja pimedas kojusõit. Aga kokkuvõttes polnud põhjust kahetseda. Omamoodi lahendus polnud paha, vaimustust ei tekitanud, kuid vigiseda pole ka millegi üle. Harju keskmine ja miks mitte.

*Sügisene ajagraafik on täiega kohal. Esiteks katel kütta, teiseks on õhtust aega vähe ja midagi suurt selle ajaga kodus ei toimeta, kolmandaks on 22.30 nii hilja, et tuleb magama minna, neljandaks teler lohutab ja naerutab, viiendaks näpud sügelevad. Teist korda nädalas samad mõttes, seegi on märk sügisest.

*Oli kena sügisõhtu, tuuletu, soojemapoolne – seega käisime kutsaga päikeseloojangu kõnniringil. Ilus oli. Ikka veel on need samad rajad armsad ja ilusad, see vist ei muutugi. Meie väike kondine kiisu on kenasti kodunenud, vaid kutsa on veel veidi kohutav ja igaks juhuks tuleb mõnikord susiseda. Rõõmu toovad need kaks toredat olevust tohutult.

Neljapäev, 15. september 2022

35. nädalat

 

*Kartsin, et mu töölauale on ämblikud juba võrgud kudunud, aga ei, hoopis üks seade oli minu ära unustanud ning vajas pisut uuendamist. Eks mu ajugi vajas kerget restarti, sest mälust oli nii palju asju puhkuse ajal puhkusele jäänudki. Aga muidu oli tore päev.

*Kui õue läksin, tegi kutsu niuks-niuks. Sain aru, et ta kibeleb jalutama. Pole me päris hea mitu nädalat oma tiire teinud. Kuumaga oleks koerale olnud see kõnniring liig. Tänaseks on kuum üle läinud ja vabandusi polnud, seega läksime. Mul on nii hea meel, et mõistame üksteist nii hästi.

*Aktsioon kreegid. Loodus on sel aastal nende viljadega helde. Tegin moosi, ja seda lootusega, et ehk keegi natukene, kasvõi tsipakene soovib kaasa võtta.

*Vaatasin „Eesti matuseid“ ja samaaegselt tükeldasin õunu ning pidasin hoidistamise plaane. Kõlas kuidagi nii selle filmi sisuna, kus eestlased orjavad ja hoidistavad, sest eluaeg on nii tehtud, sest kogu aeg peab olema tagavara, nii igaks juhuks, äkki tulevad hullemad ajad. Oma hoidistamise järge ootavad veel viinamarjad, ebaküdooniad, arooniad. Lisaks veel õunad, kreegid, tomatid vajaksid mingil moel säilitamist. Ja küll on miskit veel, mida läheks äkki vaja ja mida hea talvel võtta.

*Võtan ju vastu kõik, mida pakutakse, kuigi endal nii väga vaja ei olnud. Seega jälle kaevasin, et sügislilled saaks mulda pandud. Lõpetasin töö jumala hämaras. Aga elekter, tulebki vast pimedas veel õues koperdada, siis tuleb vast arve ka väiksem.

*Õhtutunnid on õhukeseks jäänud. Puhastasin ebaküdooniaid ja rohkem sinna mitte midagi ei mahtunudki. Isegi selle tööga ei jõudnud lõpule. Öö tuli enne peale.

Neljapäev, 8. september 2022

34. nädalat

 

*Kui pool päeva on aega viidetud, siis teisel päeva poolel tuleb end kiiremini liigutada. Aeg tiksub puhkuse lõpu poole ja mõni koduheaks-plaan veel pooleli. Seega kaevasin nii, et mättad lendasid ja asi hakkas sealt maalt edenema, kui lõpetasin mikrosuuruses klaasikildude kokku korjamise. Jäägu nad sinna, kus olid siiani.

*Anna Lutter teeb vahvaid kotte kirjaga „Ema on kandev jõud“. Tunnetan seda oma suurte lastega koos olles ikka veel. Olen nõus nende heaolu arvestades leppima vähemaga, olen nõus tegema rohkem, olen nõus ebakõlade mahavaikimisega, olen nõus haarama härjal sarvist ja tegutsema, et asjad kiiremini ja ökonoomsemalt sujuks, olen nõus olema kandev jõud kui vaja. Täna oli mind vaja.

-Jalutasime maha üsna pika maa, mulle meeldib kärutada. Ühtlasi jäi pilk peale kaunitele aedadele, uhketele hoonetele ja autopargile. Olime Kakumäel.

*Kartulivõtmisel on teatud püha maik man. Isegi, kui see maalapp, mis seda vilja kannab, ei ole suur, on see tegevus ikkagi kuidagi eluoluline ning saab paljudes jutuajamistes ka ära märgitud: kas teil kartul võetud? Meil on J Meie olime koju korraldanud suured lapsed ja siu-vips see töö tehtud sai. Teist sama kaua pakkisin aiakraami kaasa ja õuegrill lõpetas ilmselt ka selle aasta õuessöömise hooaja. Kui just vananaise suve ei tule.

*Mässasin täna ka pool päeva lillepeenardega. Mõni mees ütleks, et mis nende lilledega nii palju jamada, tulu ei tõuse. Minu mees on hädas muruniidukiga tiirutamise pärast. Nüüd siis pingutan selle heaks, et ei peaks tiirutama. Täna arvasin, et mis see mõni taim istutada on, kuid millegipärast tunnid läksid ja kõiki mõeldut ma istutatud ei saanudki, sest lisaks istutamisele tulevad ka ümberistutamise mõtted. Kusjuures igal aastal vaatan, et ei, hoopis nii võiks olla. Mees pole veel öelnud, et naine, otsusta juba ära.

*Internetis oma elu väga palju jagajale elan kaasa kahele. Ja mis nüüd, mõlemad lahutavad. Mõlemal on lapsi tosin ja igaüks neist nagu väike rosin. Üks neist lahutajatest on võtnud jalgealla kohtutee, teine sellest ei kirjuta, küllap on siis leitud kuldne kesktee, kui sellist asja üldse eksisteerib. Ühel naisel osutus mees jobuks, teisel muutus mees vennaks. Esimese lahutuse põhjust ma isegi mõistan, sest alkohol on saatanast ja ebaadekvaatse inimesega asju ajada, lapsi kasvatada, õnnelik olla ei ole reaalne. Teise puhul olen hämmingus. Ilus elu ja siis tekib ei tea kust lahkukasvamise jutt. Mis asi see lahkukasvamine üldse on, miks te lasete sellel juhtuda? Ma kahtlustan, et elame väga paljud n.ö vendadega, sest aeg ja argielu võtavad kire endale, armastus muutub harjumuseks ning lõppude lõpuks peaks olema oluline hea läbisaamine. Armastus on ka tõlgendamise küsimus. Venda ju armastad ka. Eks armastuski on ajas muutuv. Igatahes on kahju lugeda, et üks ilus (näiliselt ilus) abielu jälle upakil.

*Kui ärkasin, näitas termomeeter -2,8, kell oli 7 ja päike juba säras. Maa oli kaetud hallaga ning minu lillekesed olid külmakaisutuse rüpes. Sel aastal lõppes varakult peiulillede, tsinniate ilu, kuid kõige rohkem on kahju näpistatud hortensia õitest, neid vahupalle on ta ka näpistanud. Põllult vedasin kokku kärutäie kurgi, suvikõrvitsa, tomati taimi, nendega on sel aastal kõik. Oleks ju võinud natukenegi veel.

*Pool päeva peavaluga veeta on raske. Vahepeal oli tunne, et ma üldse ei suudagi olla. Ainus mõte oli kodun tekk ja padi. Kannatasin. Kui koju jõudsin, pidin katlasse ka tule tegema, sest ega tekk ja padi ei aita, kui toa sooja vaid 15 kraadi. Kodus hakkas valu siiski taanduma, kuid otsustasin ikkagi diivanil tukkumise kasuks.

 

Neljapäev, 1. september 2022

33. nädal

 @Selle suve viimane reis, kinnitan endale. Aga kes teab? Igatahes olin jälle teel, seekord kolleegidega. Istusin tuttava kamraadi kõrval, mis tähendas, et teekonda, kust ja kuidas me sõitsime, ma ei märganudki, juttu jagus ja jäi üle ka. Ja tore oli ka, nagu alati. Minu lambis põleb iga linn ja küla, saati siis Viimsist rääkida. 

@Plaani pidasin küll, sest muinastuled, aga kui olin päev läbi õuepeal toimetanud, adusin, et kodune saunaõhtu on parim.

@Mõnusalt soe, võtsin päevaplaani ujumise ilusas sinises karjääris. Õhtul sinna jõudsin ka, see tähendab, et jõudsin viimasel minutil, sest homne ilmateade lubab sooja lõppu. Ja kõik loodusemärgid näitavad ka, et selline soojaperiood on selle aasta viimane. Ka puhkus on kohe kohe lõppemas ja on aeg hakata mõtlema käigu vahetusele s.t sisestada sügisene käik.

@Klõpsisin monotoonselt telerit suht hilja õhtul ja pilk jäi peale saatele, mille puhul mõtlesin küll, et jumal sa näed ja ei mürista :D tütarlaps valis endale viie palja mehe keha hulgast endale kaaslast. Need valitavad kehad olid esialgu kastis, s.t ülakeha nähtamatu, alakehad paljad. Kes ei imponeerinud, see saadeti saatest välja. Enamvähem nagu lihaturul.

@Uus projekt käsil, kaevan jälle. Ühest aiakülastusest sain inspiratsiooni ja üks puhkus võiks ju võrduda ühe uue lillepeenraga. Kaevetööd annavad meil ohtralt klaasikilde, roostes naelu välja. Kuid toreda ümmarguse raudkuuli leidsin ka. Igatahes on kaevates alati kullapaja leidmise võimalus olemas ja sellepärast on seda põnev teha. Väike trenn ka muidugi, ja eks neid kasutegureid uuel lillepeenral on veel. Näiteks kahanev niidetav pind.

@Pakkisin kõik ühte kotti, et siis plaanitud peatustes need riburadapidi maha poetada. Koostasin lausa ajagraafiku, et kodukülla mines kõik külaskäigud jm käigud loogilist teed pidi käidud saaksid. Kotti pakkisin külakosti, kellele tomateid, kellele reisilt toodud nänni, kellele olin lihtsalt kuller. Oli tore kohtumisi täis päev taas kord. Ma kohe pean olema kursis endise koduküla eluga, lapsepõlve kodukandi inimeste eludega, mulle läheb see korda ikka veel.

Autotermomeeter näitas täna vaid 13 kraadi üleeilse 28 asemel. Rand oli inimtühi, vesi juba sügishalli värvi, linnud rivistusid traatidele, põldudel olid alles vaid kõrred ja üle pika aja sadas vihma.

@Käisime Võiste puukoolis vahupalle (hotensiaid) imetlemas ning koju tulin ka mitme istikuga. Õues oli aga väga vilets suusailm. Haigutasin terve päeva. See hallus ja vihm ei sobi mulle. 30 on parem kui 13. 13 kraadi puges mulle kontidesse ja raske oli ka tekiall sooja saada. Õhtune trenn õnneks aitas pisut