36. nädalat

 

*Päeval oli energiat palju, ilmselt andis seda juurde ka ühe toreda onkli kuulamine, kes soovis väga oma suviseid reisimuljeid jagada. Ma tean, et ta elab üksinda ja tal ei ole eriti kedagi, kellega oma emotsioone jagada. Keegi ei peaks olema üksildane ja õnnetu ning olin rõõmuga nõus tema rõõmu jagama. Õhtune energia rakendus ebaküdooniatesse. Jõudsin nendega õnneks lõpule ja nüüd jääb vaid siirupi eraldumist oodata.

*Mõtlesin, et teen Itaaliast toodud linquelle pasta õhtusöögiks. Ilma internetiga ma sellega midagi teha ei oska, seega surfasin. Toetusin nami-namile. Asjata, sest mu peen pasta valmis küll söömiskõlbulik, aga isegi mina, kõigesööja, sõin seda pika hambaga. Kuidagi oskasin selle kõige kehvema retsepti välja valida. Kordamisele igatahes ei lähe, ja ega mul pole ju enam seda peent pastat ka.

*Otsustasime, et kodu ilma kassita on lihtsalt maja ja tõime endale varjupaigast kassipoja. Miks varjupaigast? Sest maailmas on palju õnnetuid kasse ja vähemalt ühte on meil võimalik aidata, on stamplause, aga nii see on. Uut kassi tahtsime niikuinii ja miks siis mitte aidata. Kiisu oli esialgu arake, aga laskis end ikkagi sülle võtta. See päev kuluski kassi paitamise ja tema imetlemise peale. Olime mehega mõlemad ametis. Kui õhtul kassi arvates „koll-koer“tuppa tuli, eelistas ta varjuda diivani alla.

*Selle aasta ahjuõunad olid veel küpsetamata. Tegin seda täna. Välja tulid imehead, sest või, rosinad, kaneel. Enda osale lisasin ka kõrvitsat. Selline armas kodune õhtu mõnusa maiusega. Tundub, et taas on kindlamad ja paiksemad rööpad maas: töö, kodu, trenn, telesaated, näputöö, raamaturutiin. Sobib, vähemalt praegu.

*Meil tandem sõbranjega töötab nii, et kord veab üks taga, siis teine. Seekord oli tema initsiatiiv „Ugala“ Kirsiaeda vaatama minna. Võtsin kutse vastu väikese skepsisega, sest ühte versiooni Kirsiaiast olen näinud, homme tööpäev, ja pimedas kojusõit. Aga kokkuvõttes polnud põhjust kahetseda. Omamoodi lahendus polnud paha, vaimustust ei tekitanud, kuid vigiseda pole ka millegi üle. Harju keskmine ja miks mitte.

*Sügisene ajagraafik on täiega kohal. Esiteks katel kütta, teiseks on õhtust aega vähe ja midagi suurt selle ajaga kodus ei toimeta, kolmandaks on 22.30 nii hilja, et tuleb magama minna, neljandaks teler lohutab ja naerutab, viiendaks näpud sügelevad. Teist korda nädalas samad mõttes, seegi on märk sügisest.

*Oli kena sügisõhtu, tuuletu, soojemapoolne – seega käisime kutsaga päikeseloojangu kõnniringil. Ilus oli. Ikka veel on need samad rajad armsad ja ilusad, see vist ei muutugi. Meie väike kondine kiisu on kenasti kodunenud, vaid kutsa on veel veidi kohutav ja igaks juhuks tuleb mõnikord susiseda. Rõõmu toovad need kaks toredat olevust tohutult.