Teisipäev, 30. detsember 2014

Lootusrikkalt



Mõned mälestused aegade tagant elavad sinus täiesti eredalt kogu aeg, tuhmumata, teised aga kustuvad ja ka kellegi meeldetuletamine ei too neid mälusoppidest välja. Mõnikord mõtlen, et mis jätab mõne ka täiesti tühisena tunduva seiga igavesti meelde. Kas on nii, et mõni asi läheb ja on läinud rohkem korda, kui teine? Lapsepõlvest on meeles soe suvepäev, kui ronisin üle okastraadi ja jäin sabapidi kinni ning tõmbasin tüki kleidist välja. Täiesti tühine asi, aga mul on meeles ka kleidi muster. Ilmselt oli mul sellest kleidist nii kahju. Samas palju hilisemat aega, mida tuletab meelde mulle üks klassiõde, ma nii hästi ei mäleta. Ehk ongi nii, et mida pead ebaoluliseks, juba sel toimumise hetkel pidasid,  see kaob, aga kahjutunne on vast püsivam tunne, mis jääb.
Aasta 2014 hakkab mälestusteks saama. Ka sellest aastast on mälestusi, mis kaovad ja mis jäävad. Aga eelkõige on see aasta mind mõjutanud nii vaimselt kui füüsiliselt ja endine ei ole enam miski. Kõik need asjad, mida inimene tavaliselt arvab, et minuga ei juhtu, said mulle osaks. Nietzschel oli õigus - mis ei tapa teeb tugevaks. Vähemalt ma usun, et olen tugev. Ja pealegi, peale raskuste on  ka positiivset siiski palju olnud. Eelkõige on mul hea meel, et ma ei jäänud oma mõtetesse kinni, ei pugenud teki alla ja oskasin ennast valitseda ning ka õigeaegselt abi küsida. Väga suur  rõõm on teada, et minu lähedastel on kõik hästi ja on olemas tõeline hoolimine. Et meie kodu on soe ja hubane. Et oleme saanud endale lubada vaadata koduteeotsast kaugemale. Et toidulaud on mitmekesine. Et ma võin lõputult kududa, heegeldada, kasvõi niisama. Et ma saan algatada uusi projekte…. Ja et ma võin mäletada: suvist reisi, sügisest matka, haiglas olemist, arstil käike, külaskäike, kokkusaamisi, naljakaid seiku, äpardusi, häid lõhnu ja mõnusaid maitseid …..  Me keegi ei näe õnneks homse taha ja nii saavadki olla ja jääda vaid usk, lootus ja armastus. Minul on need kõik olemas.

Esmaspäev, 29. detsember 2014

Kudumeid tuleb...



.... nagu Vändrast saelaudu :D Kohe näha, et mul on palju vaba aega olnud. Tegelikult oli ju ka, tervelt 4,5 järjestikku vaba päeva + pool 23nda päevast. Kui kõik külaskäigud ja külalised ja muidu käigud maha arvata, jäi aega piisavalt kudumiseks ka. Raamatuid plaanisin ka lugeda, vedasin koju neid terve hunniku, aga see plaan jäi küll plaaniks, sest kui ikka kudumisega hoo sisse saan, siis kohe on hoog sees. Kududes vaatasin isegi ühe hilisõhtuse filmi ära. Tavaliselt on siis mul juba tuduaeg. „Ilmvõimatu“ on sündinud tõsielu ainetel ja jutustas ühe perekonna elujäämise lugu, kui Taid ja teisi Aasia piirkondi tabas tsunami. Oli õudne film, mis näitas, kui habras on elu. Kõik on ilus ja ühe hetkega on kogu see ilu ja elu pühitud. 

Kindad kudusin meie pere sinu tütrele. Küll on tore, kui peres on lapsi rohkem kui üks, siis ei teki kunagi probleemi, et pole kellelegi midagi kududa :D 



Pühapäev, 28. detsember 2014

Jõuluselt



Jõulupidustused on nüüd selleks korraks kõik möödas. Tore oli. Kõik sujus rahulikult, seega mingit nii nimetatud jõulustressi, millest räägitakse, meil küll ei tekkinud. Ega ei saanud tekkidagi, sest jõuluõhtuks sättisime end mehe vanematele külla. See on pere traditsioon,  kõik lapsed ja lapselapsed ja meie kärgpere lapsed läheme sinna kokku, sööme jõulutoitu, meenutame aastat  ja jagame kinke. Laps ootas seda õhtut väga, isegi harjutas kitarri ja õppis mõne luuletuse veel hommikul selgeks, nii igaks juhuks, sest kes teab, kui palju kingipakke tuleb välja lunastada. Mõnikord tuleb seda teha ka isa eest ja õdede eest. 

Igatahes tuleb meil sellel talvel mäge otsima hakata, sest laps sai endale lumetuubi. Samuti on vaja olla kaardimängu partneriks ja ilmselt tuleb abiks olla valiku tegemisel kinkekaardi kaubaks vahetamisel. Minu jaoks oli uudiskingiks himaalajasoolast lõikelaud.

Jõulu esimesel pühal sõitsime suurde linna sadamasse oma rändurile vastu. Hommikune linn oli vaikne, vaid mõni üksik auto oli liikvel. Mind pani aga tõeliselt hämmastama see suur rahvamass, kes kõik laevalt maha tulid. See tähendab, et kallil jõululaupäeval olid nii paljud inimesed kodudest eemal. 

Üle mitme kuu oma last näha oli sõnulseletamatult tore, samas see viimane nägemine oli nagu eile. Igatahes võib minu selle aasta uute maitseelamuste nimistusse nüüd lisada vinnutatud vaalaliha, mis oli täiesti söödav, akvaviti maitselised kommid, mis olid imehead ning pähklised näkileivad, mis on täpselt minu maitse.

Eile käisime aga minu lastega koos väljas söömas. Sellist „ainult meie“ aega ei ole just sageli, sellepärast oli väga-väga tore niisama olla ja rääkida ning tõdeda, nad on mul ikka nii tublid. Piletid kontserdile olid mul juba varem ostetud, ja meie  pojaga läksime edasi Lenna ja Taukari kontserdile. Meeldis, loomulikult, meeldisid eraldi ja koos ja kogu see lavaline kooslus meeldis, eriti flöödimängija. Taukari soe ja südamlik huumor oli vapustav. Veidi kummastav oli ainult see, et kõik esinejad olid istuma sätitud. Isegi minu laps ütles, et istumine hoiab häält kinni. Lennal ja Taukaril hääl nüüd küll kusagil kinni ei olnud, aga liikumine oli kuidagi kammitsetud. Istudes lihtsalt ei saa end nii vabalt muusikasse õõtsuda. 

Koju sõitmise ajaks oli koerailm oma töö teinud, teed olid lumesobrused ja udu piiras niigi halba nähtavust veelgi. Olin veidi mures eesseisva sõidu pärast, aga poja lohutas, et ta aitab mul jälgida. Vähemalt süda on tal küll õigel kohal. 


Pika randmega sõrmikud



Minu suur laps peseb üsna sageli minu talle kootud villased esemed väikeseks, kuigi olen ma hoiatanud, et villa sisaldusega masinapesu ei kannata. Ema ju koob, siis võib see jutt ühest kõrvast sisse minna ja teisest välja tulla (ütlen mina väikese irooniaga :)). Tegelikult on vist nii, et kui ise käsitööga ei tegele, ega siis need jutud just meelde ka ei jää. Ja argikohustuste rohkus ja info üleküllus panevad meid rohkem ka asju unustama kui peaks. Pealegi, kududa mulle ju meeldib ja on tore, et on ikka, kellele kududa!

Igatahes, kudusin talle uued kindad. Pikema randmega. Paljud pluusid on kolmveerand varrukatega ja nii ei poe külm varrukast kohe sisse. Lõngaks taas kord Eroica 70% villa ja 30% akrüüli, roosa lõng oli vist midagi mohääri moodi. Silmuseid randmes 12 vardal.
 Kindad said valmis siis, kui maa oli veel must ehk siis just enne jõule.

Teisipäev, 23. detsember 2014

Müts, mis müts



Hädaldasin siin mingi aeg, et pole sel aastal üldse virk olnud ja jõuluvana kotti mitte midagi ise valmistanud. Kokkuvõtteks olen ikkagi üsna usin olnud. Mul on valmis helkurid, sokipaarid ja nüüd siis sain mütsi ka valmis. Kudusin pere vanimaile lapsele. Loodan, et talle meeldib.
Hiljutisel linnaskäigul tuhnisin Kangadžungli riiulite vahel. Leidsin vahvaid vidinaid, millest üks on nagu loodud mütsi laiale soonikule.