Mõned
mälestused aegade tagant elavad sinus täiesti eredalt kogu aeg, tuhmumata,
teised aga kustuvad ja ka kellegi meeldetuletamine ei too neid mälusoppidest
välja. Mõnikord mõtlen, et mis jätab mõne ka täiesti tühisena tunduva seiga
igavesti meelde. Kas on nii, et mõni asi läheb ja on läinud rohkem korda, kui
teine? Lapsepõlvest on meeles soe suvepäev, kui ronisin üle okastraadi ja jäin
sabapidi kinni ning tõmbasin tüki kleidist välja. Täiesti tühine asi, aga mul
on meeles ka kleidi muster. Ilmselt oli mul sellest kleidist nii kahju. Samas
palju hilisemat aega, mida tuletab meelde mulle üks klassiõde, ma nii hästi ei
mäleta. Ehk ongi nii, et mida pead ebaoluliseks, juba sel toimumise hetkel
pidasid, see kaob, aga kahjutunne on
vast püsivam tunne, mis jääb.
Aasta
2014 hakkab mälestusteks saama. Ka sellest aastast on mälestusi, mis kaovad ja
mis jäävad. Aga eelkõige on see aasta mind mõjutanud nii vaimselt kui
füüsiliselt ja endine ei ole enam miski. Kõik need asjad, mida inimene
tavaliselt arvab, et minuga ei juhtu, said mulle osaks. Nietzschel oli õigus - mis
ei tapa teeb tugevaks. Vähemalt ma usun, et olen tugev. Ja pealegi, peale
raskuste on ka positiivset siiski palju
olnud. Eelkõige on mul hea meel, et ma ei jäänud oma mõtetesse kinni, ei
pugenud teki alla ja oskasin ennast valitseda ning ka õigeaegselt abi küsida. Väga
suur rõõm on teada, et minu lähedastel
on kõik hästi ja on olemas tõeline hoolimine. Et meie kodu on soe ja hubane. Et
oleme saanud endale lubada vaadata koduteeotsast kaugemale. Et toidulaud on
mitmekesine. Et ma võin lõputult kududa, heegeldada, kasvõi niisama. Et ma saan
algatada uusi projekte…. Ja et ma võin mäletada: suvist reisi, sügisest matka,
haiglas olemist, arstil käike, külaskäike, kokkusaamisi, naljakaid seiku, äpardusi,
häid lõhnu ja mõnusaid maitseid ….. Me
keegi ei näe õnneks homse taha ja nii saavadki olla ja jääda vaid usk, lootus
ja armastus. Minul on need kõik olemas.