Saladuslik reliikvia ehk kuidas sai lusikas katlasse

Alustan iidamast aadamast. Istusime kord meie ja veel kaks elukaaslastest paarikest ning jutt läks ahju kütmisele, et kes peaks majas see olema, kes tule koldesse teeks. Meie naised arvasime nagu üks mees: maja mehe nimel, mees peab tegema. Mina sain siis naerdes sinna otsa lisada, et meil küll mees kütab, aga tuhk on millegipärast minu oma :D Nimelt tuhka ei viitsita eriti välja viia, seda tuleb ikka minul teha.

Mõni päev tagasi oli jälle see päev, mil mina „oma tuhka“ kraapisin katla alt välja. Selleks on meil ahjuroobi moodi konksud ja plekkkühvel ka. Kraapisin korralikult ja ühtäkki vupsas tuhanõusse ka üks lusikas?! Lusikas? Katlas? Kes meil lusikatega katelt kütab? :D

Muidugi tuleb selline asi ikka välja selgitada! Mitte et meil mingi suur lusikatepõud oleks tekkinud, aga mine tea ;) Poisi, koera ja kassi ma välistasin süüdlaste nimekirjast. Jäi mees. Tema armastab oma kohvitassiga katlaees istuda. Mees ajas muidugi tagasi ja teatas, et tema istuvat ainult tassiga milles lusikat ei ole. Kui mees ütleb, ju siis nii on.  Täpseid tõendeid ei ole selle kohta, seega tuli edasi juurelda ;)

Lusikas oli küll kuumuses kõvasti tahmunud, kuid nühkisin seda veidi, panin prillidki ninale ja selgus, et tegemist on Hackmani lusikaga. Nüüd võisin tõepoolest mehe süüdlasteringist välja jätta, sest meie majapidamises ei ole mitte ühtegi selle firma lusikat kunagi olnudki.

Kuidas siis võiks üks lusikas sattuda katla alla???  Kui laulusõnad ütlevad, et korstna kaudu toonekurg toob lapsi ilmale, äkki võis siis üks harakas pätsata kusagilt selle lusika ja meie korstnast sisse lasta. Mees kui targem katlaalal, välistas ka selle, sest küttekolde konstruktsioonid seda ei võimaldavat ;)

Mõtlesime mis me mõtlesime, lõpuks jäi vett pidama variant, et keegi on kunagi metsas, kus meie puud on maha saetud, kohvi või teed vms joonud, lusikaga suhkrut seganud ja seejärel lusika puuõõnsusesse või oksavahele pannud. Puu aga kasvas ja kasvas ning kasvatas selle lusika endale sisse. Muidugi pidi see toimuma ilmselt taasiseseisvunud vabariigi ajal, sest nõuka ajal vaevalt et Hackmani lusikaid nii väga liikvel oli. Siis läks mees metsa, saagis puu maha, tegi juppides, lõhkus halgudeks, tõi koju, pani riita, tõi riidast tuppa ja pani katlasse. Puu põles ära, lusikas jäi alles :D Siit tekib küll küsimus, et mis pagana pärast pidi keegi üsna paksu metsa kohvi jooma minema. Või on see pärit ikkagi metsavendade ajast???

Kuna ilmselgelt meie mõistus sellele müsteeriumile peale ei hakka, siis detektiivi töö võib lugeda lõppenuks. Tõde pole küll lõpuni välja selgitatud, kuid n.ö toimiku võib sulgeda ja meil on üks saladuslik reliikvia rohkem ;)