Ootan lilli, kanna

Kauaoodatud soojalaine kestab õnneks juba pikemalt. Pole paha, peab mainima ;) Kõik on rõõmsad ja hooga on alanud aiatööde hooaeg, mille avasin lillepeenra ääre tasandamisega. See tähendas siis labidaga serva sirgeks löömist-kaevamist, kuidas just parasjagu vaja. Koer on juba sellest aru saanud, et kui perenaine kaevab, ei ole mõtet talle ninaette ronida. Vaatas teine päris taltsalt pealt ja mina rõõmustasin: milline tark koer :D Rõõmu jätkus kuni järgmise õhtupoolikuni, mil taas läksin õue oma tööd jätkama. Siis selgus, et koer oli minu tööd ilmselt praagiks pidanud ja minu kaevamised üle kaevanud. Muidugi mitte selles suunas, mis vajalik oleks. Nii palju siis iluaiast. Aga nagu öeldakse: kahte head ei saa.

Tänaseks on muruniitmise hooaegki avatud ja kasvuhoones esimesed istikud tärganud. Kartul mullas ja minul nina punane. See on see suurte ninade fenomen, neil päevitub alati esimesena nina ;) Tegelikult said õlad ka liiga, lihtsalt ei oska enda paljastamist õigeaegselt ajastada. Õnneks ei midagi hullu.

Muidu käin iga päev aias tiiru, nina (suur) vastu maad ja otsin tärkavaid lilli. Mõnel juhul tundub, et mida pole, seda vist ei tulegi. Näiteks roosid, monarda ja veel nippet-näppet. Liiliate peale ikka loodan veel, sest eile avastasin, et üks on veel oma nina mullast välja pistnud. Kannatamatus ja ennatlike järelduste tegemine on minu üks miinustest. Nii et kannatust või ehk teisisõnu: ootan lilli, kanna. See viimane on minu vanima lapsukese titepõlve jutu ümbersõnastamine. Eilse emadepäeva tuules tuleb ka ise enda emaksolemisega olnud asju meelde, nimelt minu vanim laps kasvas üles keefiri peal, ja ta oli ka kannatamatu selle keefiri küsimisega ja mina ütlesin talle alati vastu, et kannata. Nii ta panigi sellest kokku: kehhi tahan, kanna.