Kolmapäev, 29. august 2018

Horoskoobid teavad


Mõnikord satub horoskoop nii täpselt teadjaks.  Lugesin kodukohvikute päeva kohta, et tuleb meeldiv ja mänguline päev, naudi sporti, suhtlust ja lastega lõbusat ajaveetmist. On hea aeg kohtingulegi minna. See horoskoobi kirjutaja oleks nagu teadnud. Mul oli mõnus mänguline päev, sain palju suhelda, vestlesime pikalt kuklapoolega  ja mõni kohtumine näis kohtingu sarnanegi. Vähemalt tädi ütles küsijatele, et kellega sa siin oled: „ Õetütrega, aga tal nii palju peigmehi, et ei saa edasi tulla“. Ega ei saanud mööda kõndida tuima näoga küll, kui vanad toredad kooli ja klassivennad nähtaval olid. Seda enam, et aastaid pole näinud. Aeg oli muidugi neid pisut vorminud ka. Ja mõnest oleks peaaegu mööda kõndinud. Küllap on mindki aeg veidi hammustanud, aga klassi-koolivennad on härrasmehed ning keegi ei öelnud, et sa oled nii muutunud.  Peab sagedamini sellistel üritustel käima, siis vast oleks see hammustus väiksem.😊
Järgmine nii teadja horoskoop ütles, et naudid teel olekut, tunned end mõnusalt autoroolis, elevust toob inimestega kohtumine ja uudiste vahetamine. Mulle meeldis sõita maha need sadakond ja peale kilomeetrid koolikokkutulekule. Ning elevus ei jäänud samuti olemata. Taasnägemise rõõm oli rõõmustav ja nukrusenoot oli ka sellel jällenägemisel juures. Millegipärast liikus seal ringi üsna palju silmaga nähtavalt minu ealisi inimesi, kuid kellest suur osa ei tulnud üldse tuttavad ette. Kas on minu mäluke kehvaks jäänud või on need inimesed nii muutunud.
Tänane tark horoskoop arvas, et nüüd võib olla keeruline suhelda autoriteetidega. Pea meeles, et kannatlikkus on sinu parim liitlane, et vältida õli tulle valamist. Enam vähem nii see meil oligi, see väike kokkusaamine, kus kartsin öelda valet sõna, väljendada oma arvamust, sest kuhu on juba tekkinud väike tulekolle, seda pole vaja lõõmama puhuda. Siiski näis, et miski ütlemine võis valesti minna. Hmm, oleksin pidanud horoskoopi enne minekut lugema.😕

Pühapäev, 26. august 2018

Nostalgiline kaerakile ja minge Kurgjale


Minu ema tehtud kaerakilet ma sööksin, kuulen end aeg-ajalt ütlemas. Kuigi ema tehtud kaerakilest on saanud ca kümme aastat igatsust ja mäletamist. Olen proovinud ise ka teha, aga see pole see. Tegelikult ei tulnud mul see tegemine üldse välja. Konsistents oli suht õige, aga maitses valesti: vähe hapu, mage. Enda arvates olin teinud kõik õigesti. Ajasin selle „mitteväljatulemise“ tänapäevaste kaerahelveste süüks. Kuid Kurgjal sain maitsta peaaegu nagu ema tehtud kaerakile. Seega on vist ikka neist tänapäevastest ka võimalik teha. Küllap käivad maitsed kaasa ikka meistritega. Siinkohal mõtlen, et ei tea, kas minu mõni toit ka maitseb selliselt, et lapsed ütlevad: minu ema tehtud. Kaerakilet ei ole mõtet neile pakkuda. Tegin proovi Kurgjalt kaasa ostetud topsitäiega, meie mehed üks maitses ja tegi „nägu“, teine ei pidanud väljanägemist maitsemisevääriliseks. Mina aga sain müüjalt kaasa õpetussõnu, seega endale ikka vast proovin veel teha. 
 
Atraktiivne just välja ei näe :)

Käisin Kurgjal pidustustel. Eks seegi oli nostalgia, sest mäletamist mööda sai seal viimati käidud kolmandas klassis. Eestimaal on ikka nii ilusaid kohti, ja Kurgja seda kahtlemata on. Kasesalud, jõgi, vanad hooned, õuntest lookas õunaaed, karjateed ja avarad vaated – kena, kena, kena. Seekord peeti seal Linnutaja 40-tegutsemiseaastat. Sai osta talutoodangut, toimusid õpitoad. Ostsin ja proovisin ühtteist minagi. Peale kaerakile rändas kotti tulikuum ahjust tulnud leivapäts ja kitsejuust. Proovisin ragulka ja vibuga lasta, neist esimene ei lennanud üldse, vibu nool lendas küll, aga vajanuks rohkem jõu rakendamist. Lemmikuks sai üks vana sepp, kes lisaks raua tagumisele oli lihtsalt mõnusalt muhe sell. Haaras lapsi tegutsema, õpetas humoorikalt ja isalikult – see kõik oli publikuks olemast väärt. Publikut tal jagus ja olen kindel et ta sümpatiseeris kõigile. Igatahes üks mees publikust küsis nagu papakoi: kui vana sa oled. Eakas sepp muidugi ei kuulnud, sest rauda taguda ja küsimusi kuulata on vist keeruline, ja hakka nüüd kõigi ees oma vanust avaldama. Aga küsida võib kõike. Õunaaiast võis kaasa korjata endale õunu, pirne. Kaasa vedama ei hakanud, aga nostalgitseda sain sealgi aias, sest minu lapsepõlvekodu pirnõunad ja Suislepp olid seal olemas. 
Ja-jaa-jaa kõll, ees sädemest põlenud põll...
 Peole pani punkti Metsatöll, mis pärast lõppemist paukus veel mõnda aega peas. No fänn ma otseselt ei ole, aga kaks laulu meeldisid väga. Üks neist on legendaarne „Oma laulu ei leia ma üles“ ja teise laulis Lauri Õunapuu oma mehisemast mehisema häälega. Tema oli minu vaateväljale lähim ja ütleks, et mees nagu muiste, selline ürgne, mehine ja väega, tõeline eestlane, perenimele vääriline.
Igatahes, minge Kurgjale. Kuni on sellised paigad, selliste kohtade vedajad, seni me külad elavad samuti, sest väega paigast saad ka ise väge juurde ning on indu taas omas kodus rõõmsamalt toimetada.  

Teisipäev, 21. august 2018

Patriotismi aeg ehk minu Eesti


Seda, et olin kodus 27 aastat tagasi, mäletan väga hästi. Sest olin täiskohaga emme oma väikestele lapsukestele. Õhus olid juba mõnda aega olnud muutuste tuuled ja laste isa oli see, kes tuli teatega: meil on oma Eesti riik.  Mis esialgu näis muidugi uskumatuna. Sest kui oled sündinud nõukogude aega, siis olid sellega harjunud ja teisiti mõelda ei osanud. Tulevik näis esialgu veidike ebakindel. Kuid tasa ja targu, kombates ja katsetades on see meie oma riigi üles ehitame käinud.  Toonased ebakindlad tunded on ammu asendunud kindlamatega ning aastas paar korda olen ikka väga patriootiliselt meelestatud.
Väga palju kuuleb ümberringi argipäevadel, et meil on see ja see asi kehvasti ning mujal olevat peetakse paremaks. Hiljuti rääkisin ühe tütarlapsega, kes minuga vesteldes mainis jutu sees, et mul ei tule see sõna eesti keeles meeles, ma tean seda sõna inglise keeles. Kusjuures ta ei ole ainuke, ühe teise noore suust olen seda sama kuulnud. Karta on, et need kaks ei ole ainsad american dreami viljelejad. Nii et kuidas kasvatada siis patriotismi, kui lapseeas juba sõnad ei tule eesti keeles meelde. Isegi vene riik ei suutnud panna eesti keelt unustama. Kuigi tolku ja tavai on lisandunud kõnekeelde (ka Rain Kooli suust tuli arvamusfestivalil see „tolku“ ära), tulid kõik sõnad eesti keeles meelde. Eks ameerika unelm on natuke ka eputamise asi, ilmselt.
Möödunud päevad on olnud isamaaga ühtekuuluvustunnet täis. Kõigepealt ühine laulmine. Läksin kodust välja rahvamajja, kuhu oli üles pandud ekraan ning laulsin koos saalitäie rahvaga. Oli pidulikum kui kodus teleri ees. Pidupäeva õhtul sõitsin läbi suure saju Pärnu poole. Saja-aastane öö Vallikääru aasal oli juba eos nii kutsuv, et kutsusin ka väikese sugulase kaasa ja saime osa imelisest vaatemängust. Võib olla siis see väike vapper sugulane hoiab oma Eesti meele ja keele alles.  Minul oli aga esimest korda pärast juba üsna mitmeid aastaid, mil ma rahvatantsu ei tantsi, hing haige. Oleksin ka tahtnud olla osa sellest suures etendusest. Igatahes oli tantsijate silmist näha seda olemise rõõmu ja rahulolu ning ka pisaraid. Nagu suur ime, jäi vihm just siis järgi, kui auto ära parkisime ja sammud vallika poole seadsime, nii et ilmataat on ka eestlane, kui seda väga vaja on.
Ritsik nii kenasti kirjutas, milline on tema Eesti. Panen siis oma mõtted ka kirja, mis on kohati üsna samad.
Minu Eesti on sinililledest sinetavad metsasalud, suurveest vulisevad ojad, pääsukesed elektritraadil, karikakarde-kurekatelde õitsemine, kurgede kluutamine, sahisevad värviküllased vahtralehed, härmas puuderead, väikesed värsked jäljed lumel. Ehk teisisõnu aastaajad.
Minu Eesti on täis niidetud muru lõhna, aina kenamaks muutuvaid majakesi, põhurulle põldudel, idüllilisi kontserte. Ehk teisisõnu inimesi, kes selle loovad.
Minu Eestis on ürgset nõiametsa, silmapiiritut laugastega raba ning mäslevat merd. Ehk teisisõnu seda ehedat loodust, millesse inimene veel puutunud ei ole.
Minu Eestil on omad toidud, käte mullaseks tegemise harjumus, edasi kantud traditsioonid, mitte viimseni ära pillitatud lapsed, oma keel ja släng.
Aga see minu Eestigi muutub muu maailmaga koos. Ja sellest on kahju, kui terve ilm ühesuguseks muutub.