Ise endale korraldatud "kiire"

Olen suvi läbi heegeldanud, aga käsil on rohkem aega nõudev ese, ja aega suvel tõesti heegeldamiseks ei jagunud. Mõne rea, mõnel õhtul tegin, seega tulemus on visa tulema. Mingid asjad said siiski isegi valmis, sest elamine peab edasi arenema. Olgu selleks arenguks siis vaid lillepoti muutmine.  

Mul on aaloe, mis ajab enda kõrvale uusi beebisid. Pott oli neid tihedalt täis ja võtsin ette ümberistutamise. Samas ei tahtnud eelmise potiga sarnasesse ümarasse potti sellist sama probleemi tekitada ( et see pott taas liiga kiirelt täis saaks), seega läks loosi üks igaks juhuks alles hoitud jäätisevann. Ümbriseks sai veidi linast kangast ja veidi heegeldamist. 

Siis on minu käes hoiul teatrikotike, lapse oma, mille lukul on see väike kinni-lahti tõmbamise nõksakas puudu. Tegin uue, näeb välja nagu põldmari. Võtsin lihtsalt ühe ümara vildist pallikese, niiti-nõela ja musti pärleid, mis on pärit ka mingi juba unustatud asja küljest, ja nõelusin neist sellise marja.

Mingi tegemine peab inimesel kogu aeg käsil olema, siis ta mõtleb edasiviivalt ja siis tundub ka, et on alatasa kiire. Kuigi need tegemises on sündinud pigem mitte väga suurest vajadusest ja seega on see „kiire“ nii ise enda tekitatud. Mäletan, kui käisin keskkoolis ja mul tundus kiire olevat sellepärast, et oli vaja värvida „Väike nõid“ raamatut. Teate seda Preussleri must-valgete piltidega raamatut. Millegipärast tahtsin need pildid ära värvida. 😄

Aga hetkel tundub kiire olevat tõepoolest. Päevad kulgevad töiselt, sest on tomatid, kurgid, ploomid, õunad ning umbrohtunud põld. Maanaise rõõmud. Midagi tuleks nende nimetatud tegelastega ette võtta. Sest meid on nii kasvatatud, et see mis kasvab on toit ja toitu ära ei visata. Nii ma siis siin igal õhtul mingi vilja kallal olen ja seda mingil viisil püüan talveks talletada. Mis sellest, et talvel on vaja valetada, et siin moosis ei ole ploomi, selles salatis ei ole kabatšokki jne. Suurim lootust sööjatele on kurkidel. Need korjan ära juba beebi-mõõdus ja marineerin. Korjamise töö on täiesti tüütu, kuid kui paar päeva vahele jääb, on nad taas liiga suureks kasvanud. Seega olen pidevas kurginoppimises ametis.  Tomatitega kannatab õnneks veidi harvem mässata. Nii need õhtud mässates (käsitööd tehes) mööduvad.