Nostalgiline kaerakile ja minge Kurgjale

Minu ema tehtud kaerakilet ma sööksin, kuulen end aeg-ajalt ütlemas. Kuigi ema tehtud kaerakilest on saanud ca kümme aastat igatsust ja mäletamist. Olen proovinud ise ka teha, aga see pole see. Tegelikult ei tulnud mul see tegemine üldse välja. Konsistents oli suht õige, aga maitses valesti: vähe hapu, mage. Enda arvates olin teinud kõik õigesti. Ajasin selle „mitteväljatulemise“ tänapäevaste kaerahelveste süüks. Kuid Kurgjal sain maitsta peaaegu nagu ema tehtud kaerakile. Seega on vist ikka neist tänapäevastest ka võimalik teha. Küllap käivad maitsed kaasa ikka meistritega. Siinkohal mõtlen, et ei tea, kas minu mõni toit ka maitseb selliselt, et lapsed ütlevad: minu ema tehtud. Kaerakilet ei ole mõtet neile pakkuda. Tegin proovi Kurgjalt kaasa ostetud topsitäiega, meie mehed üks maitses ja tegi „nägu“, teine ei pidanud väljanägemist maitsemisevääriliseks. Mina aga sain müüjalt kaasa õpetussõnu, seega endale ikka vast proovin veel teha. 

 

Atraktiivne just välja ei näe :)

Käisin Kurgjal pidustustel. Eks seegi oli nostalgia, sest mäletamist mööda sai seal viimati käidud kolmandas klassis. Eestimaal on ikka nii ilusaid kohti, ja Kurgja seda kahtlemata on. Kasesalud, jõgi, vanad hooned, õuntest lookas õunaaed, karjateed ja avarad vaated – kena, kena, kena. Seekord peeti seal Linnutaja 40-tegutsemiseaastat. Sai osta talutoodangut, toimusid õpitoad. Ostsin ja proovisin ühtteist minagi. Peale kaerakile rändas kotti tulikuum ahjust tulnud leivapäts ja kitsejuust. Proovisin ragulka ja vibuga lasta, neist esimene ei lennanud üldse, vibu nool lendas küll, aga vajanuks rohkem jõu rakendamist. Lemmikuks sai üks vana sepp, kes lisaks raua tagumisele oli lihtsalt mõnusalt muhe sell. Haaras lapsi tegutsema, õpetas humoorikalt ja isalikult – see kõik oli publikuks olemast väärt. Publikut tal jagus ja olen kindel et ta sümpatiseeris kõigile. Igatahes üks mees publikust küsis nagu papakoi: kui vana sa oled. Eakas sepp muidugi ei kuulnud, sest rauda taguda ja küsimusi kuulata on vist keeruline, ja hakka nüüd kõigi ees oma vanust avaldama. Aga küsida võib kõike. Õunaaiast võis kaasa korjata endale õunu, pirne. Kaasa vedama ei hakanud, aga nostalgitseda sain sealgi aias, sest minu lapsepõlvekodu pirnõunad ja Suislepp olid seal olemas. 

Ja-jaa-jaa kõll, ees sädemest põlenud põll...

 Peole pani punkti Metsatöll, mis pärast lõppemist paukus veel mõnda aega peas. No fänn ma otseselt ei ole, aga kaks laulu meeldisid väga. Üks neist on legendaarne „Oma laulu ei leia ma üles“ ja teise laulis Lauri Õunapuu oma mehisemast mehisema häälega. Tema oli minu vaateväljale lähim ja ütleks, et mees nagu muiste, selline ürgne, mehine ja väega, tõeline eestlane, perenimele vääriline.

Igatahes, minge Kurgjale. Kuni on sellised paigad, selliste kohtade vedajad, seni me külad elavad samuti, sest väega paigast saad ka ise väge juurde ning on indu taas omas kodus rõõmsamalt toimetada.