Tuli selline
peen-nikerdamise tahtmine ja nii ma igal õhtul, vabal momendil olen
heegeldanud, pärleid niidile lükkinud ja niidi-nõelaga õmmelnud. Ma ei teagi,
milleks ja kellele selliseid lillenumpsikuid vaja on, aga igatahes mulle
meeldis neid teha. Heegeldamise ajal tekkis mul kaks kujutluspilti, milleks
neid lillekesi kasutada. Kena prossike rinda, on esimene idee ja teine:
kuusehe, selline lumiste lilledega ehitud kuusk oleks tõesti väga äge. Kuuseehteks
peaks neid ikka veel üksjagu tegema. Probleem on aga see, et tahaks oma
kodustest materjalivarudest lahti saada. Paraku ei ole rohkem seda valget karva
ja punaseid helmeid. Peaksin neid juurde hankima. No igatahes vaatan, kuidas
indu jagub. Mõttes mõlguvad juba uued ideed.
Marejal: taaskasututatud lõng on mingi kunstlik matejal; pärlid; ja kunstnaha karva jäägid, mille kunagi soetasin Abakhanist.
 |
| Nagu lilled lumel |
Minu elus on olnud ainult
tädid ja mitte ühtegi onu. Nende tädidega on nii, et võrdsed nad minu silmis ei
ole olnud, ikkagi on tekkinud mingisugune hierarhia meeldivuse näol. Tugevalt
üle teiste on minu kõige noorem tädi. Kui olime lapsed, olid tema veel vaba ja
vallaline noor ning oskas end armastama panna. Seega on lausa rohkem kui
loogiline, et tema just lemmikuks sai ja on siiani. Mäletan neid reede õhtuid, kui buss oli kodust
mööda sõitnud ja meie jooksime teeäärde vaatama, kas ta juba paistab. Ega me ju
ei teadnud, millal ta tuleb jälle. Igasugu kommunikatsiooni võimalused olid
nagu nad olid. See ootus oli tore. Ja kui siis pikalt sirgelt maanteelt oli
näha, et ta tuleb, oli rõõm suur. Temaga koos koristasime ja kraamisime, ta
õpetas meile palju, näiteks seda, et pluusi varrukale ei triigita viike sisse
ja asjad peavad olema ornungis. Ta müras meiega ja magas minu kaisus, sest me
olime ühtekad – mõlemad varbaliigutajad. Oma kõige suurema piinlikkusegi olen
tema ees tundnud. Kusjuures piinlik on tänini. Ka siis, kui tal endal lapsed
tulid, oli ta meile olemas ja sama oluline. Täna on ta eakas daam, kuid temas
on mingi särts, kärts ja mürts säilinud. Elurõõm vist. Kui teda vaadata, siis
tajud ka aja kiiret lendu, sest mul on nii meeles, kui tal olid sõbrannad külas
ja nad olid kõik alles noored ja vallatust täis. Nüüd on muidugi mõned kortsud
ja hallid juustes nendele vallatustele ja elurõõmule tooni andmas. Milleks nii
pikk tädi jutt? Tal on sünnipäev ja talle mõeldes meisterdasin ühe kaardi.
Heegeldasin natuke lilli, millele tippisin pärleid. Sinine värv on talle kogu
aeg sobinud ja sellega kaarditegemisel arvestasin.
Meie kodul on sel aastal
juubeliaasta - MeKo10, - nii palju aega oleme veetnud nende armsate seinte vahel.
Kuid millegipärast ütlen veel siiani: poiss, mine too keldrist puid. Ja
millegipärast koban siiani mõnikord valelt poolt ust lülitit, et tuld põlema
panna. 17 aastat on ikka raske mälusopist kaduma. Eelmises elupaigas olid meil
puud keldris ja lülitid teise käe järgi. Võib olla järgmised seitse muudavad ka
need kaks eelmise korteri jäänukit ära.
Muidu läheb talverõõmudega talviselt.
Isegi suusarajad olen sisse sõitnud ja püüan iga päev mõned ringid teha. Ka
lumememm on meil koeral abiks õue valvamas. Ise tegin ja pidin peaaegu selja
ära nikastama, pole ju vettinud lumi sugugi kerge. Siis veel igapäevane katla
kütmine ja üle mitme aasta tuleb isegi lund lükata.
Talv ja teeolud ei kutsu
kohe kuidagi kodust välja. Ja tegelikult ongi kodus hea olla. Sest kodus on tõesti
mõnus, soe ja hea s.t, et on oma tugitool, oma teater ja turvalised seinad.
Teatrit teevad meil koduloomad. Kass oma lõputu pugemise ja kräunumisega. Ta
lihtsalt loodab, et kui teeb neid kahte nimetatut, siis saab kas kala või
konservi. Aga alati ei ole anda, siis saab aseainena koera krõbinaid, kõlbavad
need ka. Ilmselt ikka sellepärast, et need ei ole enda omad. Koergi on õnnelik
kassikrõbinate üle.
Ja nii me siin veereme, ei
midagi erilist, aga ikka on tore. Kui ma mõnikord ei saa neist kodukanadest aru,
siis nüüd ikka hakkan aru ka saama. Seda enam, et meie kodu on ise mõeldud, ise
tehtud ning mõtteid ja tegemisi on ideede tasandil veel küll.😊
