Kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Lillekesed


Tuli selline peen-nikerdamise tahtmine ja nii ma igal õhtul, vabal momendil olen heegeldanud, pärleid niidile lükkinud ja niidi-nõelaga õmmelnud. Ma ei teagi, milleks ja kellele selliseid lillenumpsikuid vaja on, aga igatahes mulle meeldis neid teha. Heegeldamise ajal tekkis mul kaks kujutluspilti, milleks neid lillekesi kasutada. Kena prossike rinda, on esimene idee ja teine: kuusehe, selline lumiste lilledega ehitud kuusk oleks tõesti väga äge. Kuuseehteks peaks neid ikka veel üksjagu tegema. Probleem on aga see, et tahaks oma kodustest materjalivarudest lahti saada. Paraku ei ole rohkem seda valget karva ja punaseid helmeid. Peaksin neid juurde hankima. No igatahes vaatan, kuidas indu jagub. Mõttes mõlguvad juba uued ideed.  
Marejal: taaskasututatud lõng on mingi kunstlik matejal; pärlid; ja  kunstnaha karva jäägid, mille kunagi soetasin Abakhanist. 

Nagu lilled lumel

Neljapäev, 24. jaanuar 2019

Lemmik tädi


Minu elus on olnud ainult tädid ja mitte ühtegi onu. Nende tädidega on nii, et võrdsed nad minu silmis ei ole olnud, ikkagi on tekkinud mingisugune hierarhia meeldivuse näol. Tugevalt üle teiste on minu kõige noorem tädi. Kui olime lapsed, olid tema veel vaba ja vallaline noor ning oskas end armastama panna. Seega on lausa rohkem kui loogiline, et tema just lemmikuks sai ja on siiani.  Mäletan neid reede õhtuid, kui buss oli kodust mööda sõitnud ja meie jooksime teeäärde vaatama, kas ta juba paistab. Ega me ju ei teadnud, millal ta tuleb jälle. Igasugu kommunikatsiooni võimalused olid nagu nad olid. See ootus oli tore. Ja kui siis pikalt sirgelt maanteelt oli näha, et ta tuleb, oli rõõm suur. Temaga koos koristasime ja kraamisime, ta õpetas meile palju, näiteks seda, et pluusi varrukale ei triigita viike sisse ja asjad peavad olema ornungis. Ta müras meiega ja magas minu kaisus, sest me olime ühtekad – mõlemad varbaliigutajad. Oma kõige suurema piinlikkusegi olen tema ees tundnud. Kusjuures piinlik on tänini. Ka siis, kui tal endal lapsed tulid, oli ta meile olemas ja sama oluline. Täna on ta eakas daam, kuid temas on mingi särts, kärts ja mürts säilinud. Elurõõm vist. Kui teda vaadata, siis tajud ka aja kiiret lendu, sest mul on nii meeles, kui tal olid sõbrannad külas ja nad olid kõik alles noored ja vallatust täis. Nüüd on muidugi mõned kortsud ja hallid juustes nendele vallatustele ja elurõõmule tooni andmas. Milleks nii pikk tädi jutt? Tal on sünnipäev ja talle mõeldes meisterdasin ühe kaardi. Heegeldasin natuke lilli, millele tippisin pärleid. Sinine värv on talle kogu aeg sobinud ja sellega kaarditegemisel arvestasin. 

 

Laupäev, 19. jaanuar 2019

MeKo10


Meie kodul on sel aastal juubeliaasta - MeKo10, - nii palju aega oleme veetnud nende armsate seinte vahel. Kuid millegipärast ütlen veel siiani: poiss, mine too keldrist puid. Ja millegipärast koban siiani mõnikord valelt poolt ust lülitit, et tuld põlema panna. 17 aastat on ikka raske mälusopist kaduma. Eelmises elupaigas olid meil puud keldris ja lülitid teise käe järgi. Võib olla järgmised seitse muudavad ka need kaks eelmise korteri jäänukit ära.
Muidu läheb talverõõmudega talviselt. Isegi suusarajad olen sisse sõitnud ja püüan iga päev mõned ringid teha. Ka lumememm on meil koeral abiks õue valvamas. Ise tegin ja pidin peaaegu selja ära nikastama, pole ju vettinud lumi sugugi kerge. Siis veel igapäevane katla kütmine ja üle mitme aasta tuleb isegi lund lükata.
Talv ja teeolud ei kutsu kohe kuidagi kodust välja. Ja tegelikult ongi kodus hea olla. Sest kodus on tõesti mõnus, soe ja hea s.t, et on oma tugitool, oma teater ja turvalised seinad. Teatrit teevad meil koduloomad. Kass oma lõputu pugemise ja kräunumisega. Ta lihtsalt loodab, et kui teeb neid kahte nimetatut, siis saab kas kala või konservi. Aga alati ei ole anda, siis saab aseainena koera krõbinaid, kõlbavad need ka. Ilmselt ikka sellepärast, et need ei ole enda omad. Koergi on õnnelik kassikrõbinate üle.
Ja nii me siin veereme, ei midagi erilist, aga ikka on tore. Kui ma mõnikord ei saa neist kodukanadest aru, siis nüüd ikka hakkan aru ka saama. Seda enam, et meie kodu on ise mõeldud, ise tehtud ning mõtteid ja tegemisi on ideede tasandil veel küll.😊