Lemmik tädi

Minu elus on olnud ainult tädid ja mitte ühtegi onu. Nende tädidega on nii, et võrdsed nad minu silmis ei ole olnud, ikkagi on tekkinud mingisugune hierarhia meeldivuse näol. Tugevalt üle teiste on minu kõige noorem tädi. Kui olime lapsed, olid tema veel vaba ja vallaline noor ning oskas end armastama panna. Seega on lausa rohkem kui loogiline, et tema just lemmikuks sai ja on siiani.  Mäletan neid reede õhtuid, kui buss oli kodust mööda sõitnud ja meie jooksime teeäärde vaatama, kas ta juba paistab. Ega me ju ei teadnud, millal ta tuleb jälle. Igasugu kommunikatsiooni võimalused olid nagu nad olid. See ootus oli tore. Ja kui siis pikalt sirgelt maanteelt oli näha, et ta tuleb, oli rõõm suur. Temaga koos koristasime ja kraamisime, ta õpetas meile palju, näiteks seda, et pluusi varrukale ei triigita viike sisse ja asjad peavad olema ornungis. Ta müras meiega ja magas minu kaisus, sest me olime ühtekad – mõlemad varbaliigutajad. Oma kõige suurema piinlikkusegi olen tema ees tundnud. Kusjuures piinlik on tänini. Ka siis, kui tal endal lapsed tulid, oli ta meile olemas ja sama oluline. Täna on ta eakas daam, kuid temas on mingi särts, kärts ja mürts säilinud. Elurõõm vist. Kui teda vaadata, siis tajud ka aja kiiret lendu, sest mul on nii meeles, kui tal olid sõbrannad külas ja nad olid kõik alles noored ja vallatust täis. Nüüd on muidugi mõned kortsud ja hallid juustes nendele vallatustele ja elurõõmule tooni andmas. Milleks nii pikk tädi jutt? Tal on sünnipäev ja talle mõeldes meisterdasin ühe kaardi. Heegeldasin natuke lilli, millele tippisin pärleid. Sinine värv on talle kogu aeg sobinud ja sellega kaarditegemisel arvestasin.