MeKo10

Meie kodul on sel aastal juubeliaasta - MeKo10, - nii palju aega oleme veetnud nende armsate seinte vahel. Kuid millegipärast ütlen veel siiani: poiss, mine too keldrist puid. Ja millegipärast koban siiani mõnikord valelt poolt ust lülitit, et tuld põlema panna. 17 aastat on ikka raske mälusopist kaduma. Eelmises elupaigas olid meil puud keldris ja lülitid teise käe järgi. Võib olla järgmised seitse muudavad ka need kaks eelmise korteri jäänukit ära.

Muidu läheb talverõõmudega talviselt. Isegi suusarajad olen sisse sõitnud ja püüan iga päev mõned ringid teha. Ka lumememm on meil koeral abiks õue valvamas. Ise tegin ja pidin peaaegu selja ära nikastama, pole ju vettinud lumi sugugi kerge. Siis veel igapäevane katla kütmine ja üle mitme aasta tuleb isegi lund lükata.

Talv ja teeolud ei kutsu kohe kuidagi kodust välja. Ja tegelikult ongi kodus hea olla. Sest kodus on tõesti mõnus, soe ja hea s.t, et on oma tugitool, oma teater ja turvalised seinad. Teatrit teevad meil koduloomad. Kass oma lõputu pugemise ja kräunumisega. Ta lihtsalt loodab, et kui teeb neid kahte nimetatut, siis saab kas kala või konservi. Aga alati ei ole anda, siis saab aseainena koera krõbinaid, kõlbavad need ka. Ilmselt ikka sellepärast, et need ei ole enda omad. Koergi on õnnelik kassikrõbinate üle.

Ja nii me siin veereme, ei midagi erilist, aga ikka on tore. Kui ma mõnikord ei saa neist kodukanadest aru, siis nüüd ikka hakkan aru ka saama. Seda enam, et meie kodu on ise mõeldud, ise tehtud ning mõtteid ja tegemisi on ideede tasandil veel küll.😊