Õnnelike õuekanade toodangu karva kampsun

Aasta lõpul valmis üks kudum. Õnneks uus, esmakordset kasutust saav lõng mind turtsuma ei aja. Kunagi ammu leidsin ühest kaltsukast kollast lõnga. Suurem osa sellest sai kootud sviitriks, mida olen kandnud üsna usinasti ning see kudum ilmutab juba kulumise märke: värv ei ole enam nii kirgas ja mingid topikesed on turritama hakanud. Kuna lõnga oli ja tahtmist samuti, siis oli lihtne otsus kududa, olemas. Keha sai Marks&Kattens Fiori lõngast, kus on 40% puuvilla, 29% linast ja 31% akrüüli. Vardad nr 3. Kuna seda lõnga oli nii palju, et sai vaid keha, siis tuli varrukad kuidagi teisiti teha. Õnneks seisid meil kapis mingid villased kasutud kudumid, mis läksid nüüd harutamisele ja uuele ringile, seekord heegeldades. Nüüd juhtus küll see, et aevastasin ja heegeldasin. Kuna aga kampsunikujutis oli silme eest, siis kannatasin selle aevastamise ära, tabletike aitas ka. Nagu mul ikka juhtub, varrukad venisid pärast pesu liiga pikaks. Kuid tütre arvates see ongi selle kampsuni efekt. Mulle endale meeldib, et tulin sellise kaeluse ideele ja varrukad meeldivad samuti. Munad võivad kanadest targemad küll olla ja ma usun oma muna. Kampsungi ju kollane nagu õnnelike õuekanade munakollane.