Teisipäev, 31. jaanuar 2017

Vaheldus suhkrupurgil



Kui muidu on argipäev mis argipäev, täiesti rutiinne: tööle ja koju, siis tibake vaheldust peab elus ometi olema. Kasvõi suhkutopsis. Topsis sees on ikka tegelikult tavaline suhkur, alternatiivide usku ei ole ma veel hakanud, seda enam, et minu kohv ja tee saavad joodud mõrult. Teised pere liikmed austavad traditsioone ja kasutavad suhkrutoosi sagedamini kui mina. Mina aga muudan aeg-ajalt topsi väljanägemist ja mõnikord saan pahandada ka, sest nemad ei tundvat topsi ära :D Nagu oleks seda raske teha, asukoht on ju sama. Nii et meil on kasutusel olnud täiesti tavaline serviisi suhkrutoos, siis tegin üks kord sellise ja nüüd sättisin purgile kangast ja pitsi ning uus suhkrutoos ehk suhkrupurk saigi valmis. Ajendas mind selleks see puidust kaas, mis oli eelnevalt lapse vinge youtuberi tassi peal. Kuna ta aga kasutab küll tassi, kuid kaant  mitte, siis läks see käiku sukrupurgil. 
 

Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Millele meil raha kulub



Olen sellel talvel kõige rohkem ostnud apelsine ja ujumisprille. Millegipärast ei ole ma aastaid apelsine ostnud. Pigem on koju veetud mandariine ja üldse ei ole poes käies meelde tulnud, et apelsinid on ka aromaatsed ja head. Apelsinidega seoses meenuvad lapsepõlveaegsed sõidud pealinna (vist tsirkusesse ja kinno), kust ikka sai vähemalt kilo seda haruldast kraami koju kaasa osta. Maroko apelsine. Muidugi isutas esimesel võimalusel sööma ja nii ma bussis selle esimese koorisin ja seda lutsutama hakkasin. Just nimelt lutsutama, sest koju teistele oli ka vaja viia ja ma tahtsin, et see hea maitse ja lõhn kestaks kauem.
Nüüd on aga teised ajad ja teised mõtted. Apelsinide heast maitsest enam puudust ei tunne, puudus on aga alalõpmata ujumisprillidest. Nimelt meie pojuke on spetsialiseerunud kaotamisele. Tema kaotab meil ujumisprille. Viimastest oli rõõmu ühe ujumistrenni jagu. Olid teised ilusad, peegelklaasidega ja puha. Nii et viimasel ajal ostan apelsine ka harvem kui ujumisprille. Poes paraku unustamiskindlaid prille ei müüda. Läheks tarvis. Aga õnneks olid need vaid prillid, laps on alles. Ja tegelikult ju ise ka õnnetu.
P.S Tänaseks on prillid käes. Alati ei ole nii, et mis ripakil see ära. Kusjuures valikut (ujumisprille) oli olnud.

Teisipäev, 24. jaanuar 2017

Siseheitlused poes ja uued tudu-riided



Kus on talv? Meil seda siin igatahes ei ole. Kusagil Eestis ikka vist midagi talvemoodi on või vähemalt oli. Tundub, et ilmataat on aru kaotanud ja laseb lumel sinna kukkuda, kus sellega harjutud ei olda. Mina igatsen küll tahedat maad ja pisukest lund ka sinna peale.
Vaatamata igatsusele, olin ma nädalavahetusel väga usin. Tegin pikad jalutamistiirud, kraamisin ja küürisin, lugesin läbi ühe raamatu ja õmblesin endale uue öösärgi. Kangas oli kapis ammustest aegadest olemas ja mõte ka ammu peas olemas, kuid ei ole õigel ajal, (õmblemise ajal) meeles olnud. Nüüd aga tuletas selle mulle üks käimine meelde.
Käisin hiljaaegu suures linnas, muuhulgas ka mõnes poes. Mingis sodi-pudi poes tõstsin ühte ja teist ja kolmandat ning kangesti isutas midagi ostma. Poest väljudes siiski kiitsin ennast, et ei ostnud koju täiesti mõttetut träni juurde. Näiteks ahvatles mind ostma üks kelluke, millega oleks tore tilistada ja pere sööma kutsuda :D Õnneks tuli kaine mõistus koju ja ütles, et jõuad kaks sammu kõndida küll, et toidu valmimist teadustama minna. Siis jäi näppu tore liivakell, mis oleks asjakohane vannitoas hambapesu ajaks. No oleks küll, aga teadvustasin siiski, et võib ju mõttes ka sajani lugeda. Märkmikud olid ka üks uhkem kui teine, kuid sõitlesin ennast ja ei ostnud neidki. 
Lisaks olid riidepoodides allahindlused, silma hakkasid muuhulgas ka üsna soodsad tudu-riided. Vaatasin ja keerutasin neid ühte ja teist pidi ning pidasin endaga aru, et võiks ju. Aga siis tuli meelde kapipõhjas olev öösärgikangas koos küsimusega: kui kaua ja kellele ma seda hoian. Nii et ei ostnud, vaid õmblesin ise. Ja teen ikka pai endale selle eest ka. Selle eest ka, et oskan ei öelda, olgugi, et vaid iseendale.