Asjadest vabam elu ja vabamaks vabandamine

Olen elanud nii vanaks oma kiiksuga ja nüüd otsustasin, et jäta selle maha ;) Sest see kiiks koormab elamist, on tekitanud mulle allergia ning on üleüldse väsitav. Selle kiiksu üks osa on see, et käin poes riideid vaatamas pilguga: lihtne lõige, lihtne kudum vms,  ma ei osta, vaid teen ise. Nii ei osta ma kunagi korrusseelikuid, lihtsa lõikega pluuse, kudumeid, sest enda arvates saan sellega ise hakkama. Ja selle kiiksu teine osa käseb mul alles hoida vanad kampsunid, riide jupid, isegi mõned riideesemed, millest saaks midagi omakorda uut teha. Ilmselt saakski, aga tegelikult ma ei tee seda. Või noh, mõnikord haruharva ikka teen ka. Nüüd olen aru saanud, et tegelikult need asjad lihtsalt koormavad mind, panevad aevastama ja tegelikult ei vaja ma ei uusi-vanu seelikuid, kleite, kudumeid nii palju. Mul ei ole vaja mõelda, et teen kõike ise. Kui on vaja, siis võin ka lihtsa seeliku osta. Ma ei pea ennast kurnama sellega, et ma pean ise tegema. Ja pealegi, mida vähem asju, seda lihtsam elu – olen aru saama hakanud. Lisaks tunnistan, et ma ei ole nii suur tegija, et oskan kõike ise teha. Ning veel lisaks, ei ole tegelikult nii palju vaba aegagi ning vajadust samuti.

Nii et võtsin kätte ja asusin oma kappe hoogsalt ja kriitiliselt läbi vaatama. Seekord tegin südame kõvaks ja äraviskamisele läksid kõik harutamise mõttega alles hoitud kampsunid, parandamist vajavad kotid ja muu träni. Uuskasutusse saatsin ka paar kotitäit riideid ja jalatseid.   Kindlasti jäi midagi üleliigset veel kappidesse ka, sest see „äkki on vaja“ on ikka tugevalt juurdunud. Kuid kergemaks läks kohe kindlasti. Ja nüüd olen ka kirjalikult ennast vabaks vabandanud.

Vaiba uuendus

Ilmast ei saa üle ega ümber. Eile oli Kanal 2-e ilmatüdruk kahtlaselt talviselt riides, mis paneb mõtlema, et ega juhuslikult enesel ajaarvamine sassi pole läinud. 

Igatahes, siis kui viimati sadas kohutavalt palju, sundis ilmataat tubaseks, lugema ja nokitsema. Enne sadu suutsin siiski puhtaks küürida meie ööbijatetoa vaiba. Sest enne sadu oli soe ja paks vaip sai kuivaks ühe päikeselise päevaga. Vaip ise aga oli aegade jooksul kannatada saanud. Muidugi kõik vaibaga juhtunu on oma süü. Alates ostuhetkest, mil ei raatsinud raha kulutada äärestamise peale. Seega oli loogiline, et väga palju aega ei möödunudki, kui ääred hakkasid narmendama. Siis arvasid millegipärast meie igati viisakad koduloomad, et selle vaiba peale võib oma vajadused mõnikord ära poetada. Seda juhtus küll harva, aga siiski.  Kuna uut vaipa ostma ei tahtnud hakata, siis tuli sellega midagi ette võtta. Nii et pärast pesu tasandasin ääred ja sämppistes pistsin lõngaga üle. Vähemalt on nüüd meie  vaip uuendatud ning kaua ja kaugelt oodatud külalised võivad tulla vaibale. 

 

Traditsioonid jätkuvad

Jaanid said siu-vipsti läbi ja nagu juba traditsiooniks saanud: neid ei peeta meie õuel, ja seda sellepärast, et kutse on teiste õue. Sellepärast jääb ka kodune söögipoolise varumine ära, mis ei tähenda seda, et ma siiski toimkonnata jään. Väljaarvatud vanakodujaanid, sai suurem osa jaanidest laua taga istutud ja lihtsalt ennast ületoidetud. Kaetud laual on imelik fenomen: kõht on täis, aga käsi ise sirutub uut palakest võtma. Täiesti jabur. Kusjuures kraam, mida endale sisse ajasin, oli enamasti taimne, sellegipoolest tundsin õhtuks ennast nagu täissöönud part.

Vanakodujaanid olid nagu ikka, toredad. Jagus palju teresid ja kallistusi ning taasnägemise rõõmu. Kõigiga suhelda ei jõudnudki, ning mõned jutud jäid liiga lühikeseks, ja tantski jäi tantsimata, aga midagi peab järgmisteks jaanideks ka jääma. Keegi veel tundmatuseni muutunud ei olnud, vaid lapsed olid suuremaks kasvanud. Nii et pean end ikka näitamas käima, vastasel juhul võin olla mina see, keda ära ei tunta. On juba nii, et eakaaslased vananevad ja mina ilmselt ka koos nendega (raske uskuda). Nii on, et kui ühtäkki näed kedagi pärast mitut nägemata aastat, siis nähtud nägu tundub vanana ja ennastki ehmatab, et küllap ka mina tundun temale sama moodi.

Viimased aastad on jaanid-jõulud suht sarnase temperatuuriga olnud, ja ega seegi kord erand ei olnud. Ka järgmine päev istusime talvejopedega, et ikka soe oleks. Aga tühja sellest, meil on ju olemas need joped. Kui ei oleks, oleks jama. Nii et traditsioonid jätkuvad.