Asjadest vabam elu ja vabamaks vabandamine

Olen elanud nii vanaks oma kiiksuga ja nüüd otsustasin, et jäta selle maha ;) Sest see kiiks koormab elamist, on tekitanud mulle allergia ning on üleüldse väsitav. Selle kiiksu üks osa on see, et käin poes riideid vaatamas pilguga: lihtne lõige, lihtne kudum vms,  ma ei osta, vaid teen ise. Nii ei osta ma kunagi korrusseelikuid, lihtsa lõikega pluuse, kudumeid, sest enda arvates saan sellega ise hakkama. Ja selle kiiksu teine osa käseb mul alles hoida vanad kampsunid, riide jupid, isegi mõned riideesemed, millest saaks midagi omakorda uut teha. Ilmselt saakski, aga tegelikult ma ei tee seda. Või noh, mõnikord haruharva ikka teen ka. Nüüd olen aru saanud, et tegelikult need asjad lihtsalt koormavad mind, panevad aevastama ja tegelikult ei vaja ma ei uusi-vanu seelikuid, kleite, kudumeid nii palju. Mul ei ole vaja mõelda, et teen kõike ise. Kui on vaja, siis võin ka lihtsa seeliku osta. Ma ei pea ennast kurnama sellega, et ma pean ise tegema. Ja pealegi, mida vähem asju, seda lihtsam elu – olen aru saama hakanud. Lisaks tunnistan, et ma ei ole nii suur tegija, et oskan kõike ise teha. Ning veel lisaks, ei ole tegelikult nii palju vaba aegagi ning vajadust samuti.

Nii et võtsin kätte ja asusin oma kappe hoogsalt ja kriitiliselt läbi vaatama. Seekord tegin südame kõvaks ja äraviskamisele läksid kõik harutamise mõttega alles hoitud kampsunid, parandamist vajavad kotid ja muu träni. Uuskasutusse saatsin ka paar kotitäit riideid ja jalatseid.   Kindlasti jäi midagi üleliigset veel kappidesse ka, sest see „äkki on vaja“ on ikka tugevalt juurdunud. Kuid kergemaks läks kohe kindlasti. Ja nüüd olen ka kirjalikult ennast vabaks vabandanud.