Kulinate hoidjad

Sättisin oma kulinaid, sest mingi kord oli neis vaja luua. Kui ikka kõik keed ja pärlid ja ja muud vidinad on ühes karbis, siis on seal tegelikult üks suur pusa. Selle toreda töö võtsin ette ajal, mil väljas möllas taas suvine juuliraju ja külas oli väike armas sugulasest tütarlaps. Selliste suvedega ei harju, mis panevad koguaeg ootele, sooja ootele. Aga selliste armsate sugulaste üle on ainult puhas rõõm ja mõtlesin, et temaga ma harjuksin küll, ja sellise lapsega on lausa lust aega veeta. 

Muidugi tütarlaps ja kulinad, need ju käivad ilmselgelt kokku, ja temal oli ka väga huvitav võõraid asju vaadata - harutada. Nii et lõppkokkuvõttes jagus kulinaid nii mulle kui talle ning ühtlasi organiseerisin neid pisut uutesse panipaikadesse. 

Kõrvarõngaste jaoks liimisin pildiraamile paar nööri, kuhu saan nüüd nad kenasti rivvi riputada. Palju neid ei ole, ja tegelikult armastan kanda oma kulda, muud kulinad ei tule tavaliselt meeldegi. 

Kaela riputamise ehteid on mul rohkem. Nende jaoks õmblesin juba ammu heegeldatud riidepuuümbrisele nööbid, millest iga üks hoiab ühte keed. Nüüd on neid lihtne panna ja võtta ning tegelikult on see riidepuu üsna tore pilgupüüdja toa nurgas.