pühapäev, 23. september 2018

*******************


Võõrutusnähud kudumisest ei ole veel tunda andnud, sest olen nokitsenud õhtuti muude asjade kallal ja kudumine ei ole meeldegi tulnud. Näiteks toodi kotitäis kukeseeni ja nende prahist puhastamine võttis aega nii poolteist tundi kindlasti. Järgmise õhtu paar tundi kulus nende praadimisele ning kolmanda päeva õhtu sügavkülma pakendamisele. Siis tuli õunamoositegemise isu, just tegemise, sest tuli mõte: kaneel ja astelpajud ja õunad kokku keema panna. Moos tuli välja moos mis moos.
Kalender on selgi aastal väga koostööaldis ilmataadiga, sügis saabus sügisele omase näoga. Veel reede hiljaõhtul 21 kraadi oli soojem, kui mõnel nirul suveõhtul. Istusin õuemajakeses, kuulasin tuule kohinat ja tuulekella tilinat ning lugesin „Serafima ja Bogdani“. Idüll missugune! Olen liiga harva lubanud endale sellist idülli. Kuidagi on nii, et kui mingeid praktilisi toiminguid ei ole, maandud õhtul tugitooli ja istud seal. Hing tahaks õue minna, kuid mõistus ei suuda keha piisavalt tagant sundida. Igatahes olen tänulik selle sooja tiliseva sumeda õhtu eest, sest see oli erakordne, mis kindlasti jääb meelde kauemaks. Mälestustes püsiva asukoha olemasoluks on vaja erakorralisust. 

Praegu läheneb aga kurjakuulutav äike. Loodan, et ta ei too kaasa midagi mäletamisväärset.
 

esmaspäev, 17. september 2018

Vesine nina ja kole moos


Sügis läheneb taas. Värvid looduses, linnud traadil, järjest pimenevad õhtud, kastesed ämblikuvõrkudes hommikud, ohtralt põdrakärbseid jne. annavad kõik sügisest aimu. Minul muuhulgas ka tatine nina ja sügelevad silmad. Mitte kuidagi ei saa aru, mille vastu allergiat ma põen. Arvasin, et kurjajuur on harutatud lõng. See tolm kindlasti ka muidugi. Nii et ei jäänud muud üle, kui võtsin kätte, tegin südame kõvaks ja viskasin ära kõik kudumid, mille olen alles hoidnud üles harutamise mõttega, s.h ka üks pooleli olev ülekudumine. Et ei tekiks kiusatustki. Kuna sügis ja pimedamad õhtud, siis ei teagi, millise alternatiivi ma kudumisele suudan välja mõelda. Ristsõna, paberitöö, raamat, äkki kannatan heegeldada ilma turtsumata? Vot sellised dilemmad. Ma ei kujuta ette, mida inimesed, kes ei loe, et tee käsitööd ega lahenda ristsõna, teevad pikkadel pimedatel õhtutel?!
Seni on mul veel tegevust ja võiks öelda isegi, et kiire on, sest olen teinud moosi vaatamata sellele, et neid moosisööjaid on ka väheks jäänud. Ja moosi olen teinud sellepärast, et tahan katsetada uusi ebatraditsioonilisi asju. Näiteks kurgi-astelpaju moos. Maalehe lisas oli õpetus kurgi-laimi moosi tegemiseks. Mõtlesin siin, et astelpaju võiks sel juhul ka kurgiga kokku sobida ja sobiski. Mees maitses, vaatas ja imestas, et on täiesti hea moos. Kurgist saab moosi?! Mulle maitseb ka, sest on parajalt mahe ja mitte lääge.
Väljanägemine on kesine, aga see pole oluline :) Kuupäev moosipurgil on ka eksitav, eile ei teinud kolme aasta tagust moosi :D
Ploome oli meil samuti nõutuks tegevalt palju, neid jagasin, loopisin metsa, sõin ja mõne tegin moosiks ka, ikka koos kaneeliga. Maitseb kaneeliselt ja hapukalt ning väljanägemine on ka moosile kohane.
Ehk läheb tarvis ;)
Ja kuna eriliste asjade tegemise tuhin on peal ja kusagilt oli meelde jäänud, et kõrvitsaõied on praadides head, siis korjasin neidki, panin täidiseks riivjuustu, kastsin muna-jahu sisse ja praadisin. Mõlemad mehed kiitsid heaks. Olid küll! Hakka nüüd või kõrvitsaid kasvatama vaid õite pärast.

Enne, "pärast" on juba kõhus :)