Kahekümnekuues

 

* Täna ma mõtlesin, et miks hakkab inimene, kes loogiliselt mõelda ei oska, juhiks. Kes lisaks loogikavaesusele mämmerdab ja mökitab, end väljendada ei oska, konkreetne ei ole ja laseb teiste aega ka tuulde. Aga ju ta saab niimoodi ikkagi hakkama, sest ka temal on ülemus ja kui sellele ülemusele kõik sobib, ju siis on. Igatahes mämmerdan minagi, aga annaks jumal mulle oidu ikka oma liistude juurde jääda.

* Uhkustasime täna suguvõsa teemadel. Ega ju sellest suguvõsast nii väga palju ju ei teakski, kui poleks geni. Nii sain ka oma trumbi, Kontaveit, välja tuua. Mis sellest, et mitu vanavanavanavanavanavana…. on ees, aga ikkagi. Üks kirjanik ka lisaks. Mitte et minul sellest midagi muutuks, aga :D

* Inimene tahab kogu maailma ära mõtestada, lahti seletada, selgust saada, aga see ei ole kindlasti võimalik. Isegi meid endid, inimhingi, on võimatu päriselt mõista, ei oska ennastki mõista. Tulid sellised filosoofilised mõtted. Võib olla ajendatud vestlusest tütrega. Ei tea, näe, siin see mõtestamise oskus nüüd on. Aga pisikese piiga silmad särasid nagu päike, kui talle lasteaeda järele läksin, ta ei osanud mind oodata. Elu armsamad hetked.

* Nende poolt pakutud und ma vastu ei võtnud. Miks, ei tea. Tahtsin küll, aga ei tulnud välja. Hästi tuli välja hommikupuder, laps sõi suurte lusikakuhjadega, ning puzzle kokku panemine. Käisime vaatamas uut Ringi, spaa moodi koht Õismäel. Lasteala oli seal vahva ja saunad ägedad, neid ikka oli valida üsna palju. 

* Meie vestlus kiskus pisut neid vanu haavu lahti või õigemini tuletas meelde asju, mida mäletada ei taha. Kuid võib olla ma toona ei saanud arugi, et olen haavatud ja sellega seoses ei osanud-ei saanud ma edasi anda endast seda, mida oleksin pidanud. Võib olla oli see nii?

* Lahkunut ära saates meenuvad kokkupuutepunktid, tema olemus, naeratus... Pisarad tulid ka, küllap enda pärast, sest selline sündmus on otsene kinnitus sellele, et meil kõigil tuleb minna, ja sellele on kurb mõelda, sest maailmas on niipalju ilusat, veel nägemata asju, tegemata tegusid. Tema eluisu aga rauges tasapisi, see isu oli füüsisega võrdes. Kui füüsis ei võimalda enam kogeda, tunda, siis tegelikult tema vaim oli kõigele vaatamata visa, kuid siiski mitte rauast. Kõik oli väärikas ja kena, arvasime meie, siiajääjad. Küllap oleks temagi rahule jäänud.

Kahekümneviies

 

*Võin mõelda et polegi täna õhtul õues midagi tarka teha ja siis möödub ikka paar tundi midagi ümber istutades, miskit kastes, miskit tõstes. #maanaiserõõmud

* Nädalavahetuse märksõnad on töö, töö ja veel kord töö. Kartulid, puud, oad, seened, kurgid, lastele kraami kaasa pakkimine ja remondi ühe faasi lõpu lähenemine, ehk teisisõnu, mingi asjad said omale kohale tagasi pandud. Tükk maad kergem kohe, et miskit on kukilt ära.

- Naljakas on see harjumise jõud, kõnnin päevas ikka veel mitu korda külmkappi vale koha pealt otsima. Selle paari kuuga, mil ta seisis ajutiselt mujalt, jäi teekond nii jalgadesse, et tatsan seda rada kindlasti veel. Muidu on aga stabiilsema eluperioodi algus vast. Tegelikult ma lausa igatsesin seda rutiini ja vaiksemat aega, mil siia-sinna traavimist vähem. Selle tähistamiseks võtsin kera ja vardad ning alustasin soki kudumist. Küllap neid talvel ikka kulub.

*Täna oli keha nii raske-nii raske, üleeilne pingutus kandis ka selles suhtes vilja J

* See aasta on mind õnnistanud ooperitega. Õnnestus Endlas Tuhkatriinu ooperit vaatamas käia. Totaalselt teistsugune etendus oli. Juba fuajees võtsid vastu neli frakkides noormees, ja etendus algas tegelikult sealt. Mina ei saanud esialgu aru, aga kui nägin, et saab Tuhkatriinu kristallkinga proovida, haarasin ka võimalusest. Noormees võttis käevangu, teised kolm esitasid mulle tervituspiruetid ning mind pandi toolile istuma ning üks noormeestest proovis mulle seda kingakest jalga. No ei läinud :D Üllatav, et pärast olid kõik need kingakese proovijad ka  etenduse sees, ehk siis üks osa etendusest. Kiidan ennast siiani, et ma ikka tegin seda, nii vahva üllatus oli. Ooper ise meeldis ka, just lavastuse poole pealt. Et nüüd printsi tüdruk mängis, oli üllatav ja võttis mingeid ilusaid unelmaid maha. Ma ei saanudki aru, kas see oli mingi lesbi-prints. Igatahes teda nimetati printsiks. Olen küll absoluutselt salliv inimene, aga… J Igatahe oli üllatusi täis etendus ja selle tuules saab mõnda aega rõõmsalt purjetada.

* Täna olid südamlikud vestlused päeva peateemaks. Selle Ingvar Villido Lilleoru teema valguses paistis kuidagi väärtuslikum see, et võid ju ennast tühjaks rääkida ka kolleegile, sõbrale, elukaaslasele. Selleks ei pea kusagile raha eest rääkima minema. Ega siis raha seal vahel ei parenda asja.

* Satas jälle vihmakest, müristas ja välku lõi. Tundub, et see suure soojaga suvi on nüüd otsakorral.

Kahekümneneljas

 

*Maa on nii märg, et jalgeall lirtsub. Samas õues on suht soe, ja kõpitsesin õhtul lillepeenarde kallal. Pärast vaatasin mitu tundi telefoni. No ütle nüüd ajaraiskajat, ega ma seal midagi asjalikku ju ei teinud, lihtsalt vaatasin ühte vlogi, teist vlogi ja kolmandat vlogi. Mind inspireerivad need noored jutustajad kasvõi koristama. Kuid kahjuks oli kell palju, seega läks saadud inspiratsioonilaks raisku 😀

*Oleks meil üks kitseke, saanuks ta palju rohtu süüa. Muru kasvab selle sooja ja vihmaga ülihästi. Olin sunnitud niidetud muru kokku riisuma ja komposti vedama. Kitsekest meil ju pole.

*Terve Eesti ehitab vist. Mul oli aega ehituspoes aega veeta, sest mu küljeluu unustas, läks koju seda unustatud asja üle vaatama ja mina jäin poodi aega parajaks (loe: vahtima) tegema. Oma vaatlusel tuvastasin, et väga suur külastajate inimgrupp olid noored pered, isa-ema, 2 või 3 last. Valiti laminaati, põrandaplaate jm vajalikku, isad tähtsalt koguseid arvutamas, emad lõplikku valikut tegemas ja lapsed arvasid ka midagi, aga enamasti ajasid oma muud valikut peale või hüppasid siis niisama. Selle peale ajamisega jäi kõrvu déjà-vu-na ühe ema vestlus lapsega, kus ta mainis ka asjade rohkust ja kokkuostmise vähest mõttekust. Mina premeerisin end ootamise eest ilusa siilikübaraga. Õue ju ikka võib lilli juurde osta 😀

*Sõbranna käis lobisemas ja meil oli vähe aega, seetõttu me jutud olid nii seinast seina ja jäid kuidagi poolikuks, sest mõtted peas jooksid ülikiiresti ja uus mõte sõitis jälle sisse ja vana teema jäi sinnapaika. Superstaarisaates oli tore kohata ühte tuttavat nägu. Ja ega ma ei suutnud jäätist, mis kapis oli, söömata jätta. Hea oli 😋

*Vaatasin oma andmeid riigiinfosüsteemides, sest kunagi oli mul ka hot-i postkast, seega  otsustasin kontrollida, et kas mu andmed ikka on muudetud. Digiloos leidsin oma rahvuse: abasiin.

*Olen nüüd veendunud, et töö teeb inimese õndsaks. Hakkasin õhtu eel hoovi tänavakive puhastama. Tööriistad olid algelised, seega võttis kõik aega, ja nii saabus märkamatult õhtupime. Oleksin võinud ju pigem lugeda, koera paitada, logeleda. See hoov on meie oma privaatne ala, ja ega see ülemõistuse hullus olukorras ei olnud. Aga lihtsalt hakkasin tegema, töö tulemus oli kohe näha ja tunne endas oli mega hea, nagu oleksin midagi suurt teinud.

*Õhtust üksindust leevendab telefon. Rääkisime maast ja ilmast, seega teemasid jagub, alustades Kaja Kallase juustest, lõpetades koolide sulgemise teemadega. Jäime ikka positiivseks.

Kahekümnekolmas

 

*Enda arvates olen hea kuulaja, aga mõnikord saab mõne inimese puhul mõõt täis. Kui on puhas südamelt ära rääkimine, kuulan alati, aga lollusi kuuldes kipuvad minu kõrvad lukku minema. Täna oligi selline päev, mil keegi puistas südant, sest tal oli elus olnud sündmus, mis tuleks hingelt ära rääkida. Kuulasin ja lohutasin. Teine aga pani lihtsalt segast ja tundsin, kuidas kannatus tahab katkeda. Kasutasin ignoreerimise kunsti, õnneks sai vist aru.

*Väga vastuoluline päev. Kõigepealt nägin esimest korda elus päris elustamist. Üks mees lihtsalt kukkus kokku ja pealtnägija mees hakkas teda elustama ning tema sõbrad samaaegselt tegelesid kiirabile teatamisega. Aega läks umbes 10 min ja kiirabi võttis üle. Eelnevalt oli aga see abistaja teatanud oma seltskonnale, et broneerime oma praamipiletid ümber, kui kiirabi enne praami väljumist ei jõua. Mehe kindel soov oli aidata. Kiirabi jõudis napilt ja nad jõudsid ka praamile. Mehe käed olid väga väsinud, pisarad üleelatust silmas. Naine kallistas teda ja minul pisarad jooksid meeleliigutusest. Olin vaid pealtnägija. Laevas olid järjekorrad. Tellisin kohvi ja desserdi ning otsisin kohta, kuhu istuda. Ühel laual oli poolik veepudel, istusin sinna. Pikalt seal olla ei saanud, sest tuli üks madaam ja ütles et ega see pudel niisama seal laual ei seisa, tema koht. Olen selliste ootamatute rünnakute vaimselt kuidagi kaitsetu. Raputasin vaid pead ja leidsin endale uue koha. Mu hing aga oli sellest, et üks ego laiutab 4-ses lauas ihuüksinda, ei ole valmis jagama, kurb. Või mis kurb, lausa vihane. Et see kohv sellisele eidele kurku kinni jääks, oleksin tahtnud öelda. Mõni inimene on valmis ennastunustavalt aitama ja teine on lihtsalt mats. Need matsid võiks ju paika panna, ja mõnikord olen ka seda teinud. Aga seekord oli minust vanem naine ja mu hing oli juba hommikusest stseenist haige, seega ei hakanud tühjast tüli tekitama. Reis oli aga tore.

*Õhtuks kodusest puhkepäevast puru väsinud. Samas palju asju sai tehtud, ja seega oli see natuke nagu magus väsimus.

 *Õudne vihm, lihtsalt kallas alla. Otsustasin koristada veidi kodust hullumaja. Tunne eneses läks paremaks samuti. Üks tuba hakkab looma selliseks nagu mul mõttes. Ülejäänuga varun kannatust.

*Jagasin kõrvitsaliste saagi laiali, sest mida nendest ikka teha. Sisemine kooner küll natuke õiendas, äkki lapsed tahavad, äkki ikka peaks hoidiseid tegema, äkki mahutan sügavkülma. Samas taimed on põllul ja ega need ei pruukinud viimased olla. Vast jääb siis aega seda hoidistamise mõtet ka haududa.

*Ehitaks oma krundile vihmavarju peale, et siis kui ilus ilm, on vari puhkeasendis ja vihmaga töös. Viimastel päevadel on lihtsalt nii õudne sadu, et põllud ujuvad, lilled on õnnetult sorgus. Ainuke pluss on see, et sain nina pikalt raamatusse puurida.

Kahekümneteine

 

*Piisab heast reklaamist ja üks festival jälle kirjas. Nimelt oli asja meil valgusfestivalile. Oli tõesti imeline õhtu, soe, vaikne, täiesti ideaalne sellise sündmuse läbi viimiseks. Vana, suht mahajäetud  Veltsa park pea inimtühjas paigas oli seatud tulede rüüsse ja nägi välja nagu muinasjutumaa. Sai naerda, ja lõputult pildistada ja tuttavaid nägusid trehvata ning üleüldse oli mõnus olemine. Ma nii fännan neid ettevõtlikke, kes oskavad kastist välja mõelda ning tõesti karup..s midagi sellist korraldada.

*Elu on festival, võib nii öelda :D See tähendab, et täna oli taas festival. Kui midagi nii suurt korraldatakse väga mõistliku sõiduaja kaugusel, tuleb ju minna, kuis siis teisiti. Seekord siis Reiu jõekäärus valgusfestival. Ega polegi muud öelda, kui et oli suurepärase energiaga õhtu, kõik oli tore ja pärast olin nii õnnelik selle oldud aja eest. Vaadata nii lähedalt Kristjan Järvi karismaatilist etteastet, kuidas toimib erinevate muusikaliste koosseisude sünenergia, kõik need tuled ja valgusefektid ja mustrid – see oli elamus.

*Metsa seenele, auuu. Mul on seenefanaatikust laps, kes ajab vägisi metsa. Olen talle igavest tänulik selle eest. Sest terve ämbri täis kukekaid on täiesti korralik saak meie jaoks, lisaks palju toredaid seene fotosid telefonis, samme ja väsinud kondid.

*Remont on venivas staadiumis. Üritan sellele mitte mõelda ja võtan rahulikult. Aga eks veidi närvidele ikka käib. Samas positiivse poole pealt, koristamisele aega ei kulu, kuid samas asjade otsimine võtab oma aja. Ütlen endale ikka, et küll ta valmis saab, pole meil ju miski pooleli jäänud.

*Kirjutasin oma diagnoosiõele lohutuseks. Sellisel kujul olen valmis jagama enda lugu ja olemist. Nõu andmisest pole nagunii kasu, pigem aidata hoida kindlameelsust. Loodan et olin abiks.

*Kes selle kraami, mis praegu põllul valmib, jõuab ära süüa. Suvikõrvits, taldrikkõrvits, oad, peedid mitmel moel, lehtkapsas, õunad, porgandid, salat, tomatid… Sügavkülm on kraami täis juba ja lastele ütlen, et sööge, sööge, sööge :D

*Mul ei saagi aega olla, kui ma koguaeg tegelen otsimisega. Panin need vähesed kurgid, mida peenramaa andis, purki. Vaat kurgid on ainsad, millega meil hetkel kehvasti on. Tahtsin kaanetada, aga see tööriist on elust-majast lahkunud, pika otsimise peale ka ei leidnud. Võib vaid oletada, et äkki ma laenasin ja tagasi ei tulnud. Pakkisin siis kurgid ümber keeratavate kaantega purkidesse. Kõik see aeg aga kell tegi tik-tak.

*Tänasesse päeva mahtus taas väga palju. Hommikul varakult tegin redisele korduskülvi lootusega, et vast sügisene saak tuleb norm, kevadine puitus kuuma käes. Pärast käisin kaltsukas ja leidsin sealt kodule vajalikud pildiraamid üsna kiiresti. Tööl käisin ikka ka ja õhtul oli rabamatk. Sellel suvel see juba teine, aga rappa olen ma alati valmis minema. Ja Prigožin pidi kutu olema, kui seda uudist tõsiselt saab võtta. Pole üldse viimasel ajal uudistelainel elanud. Kuidagi sõidavad mööda kõik need afäärid, millesse meedia palju panustab. Vast ei ole neid siis vaja teada.

Kahekümneesimene

 

*Eile pikk päev on taas tänane väsimus. Maadlesin tõsiselt terve päeva, et mitte tukkuma jääda. Ei no vaata passi, enne kui nii pikki reisipäevi ette võtad, võiks ju öelda J. Aga ega see väsimus ei takistanud planeerimast uut sündmust. Plaan sai taas paika :D

*Terve elektritraaditäis vareseid olid nõu pidamas, traat oli väga lookas.

*Toidutegu-blogi rääkis rõõmust, et see rõõm on üks salakaval tüüp, mis tahab regulaarselt lõkkesse tuld juurde saada, paraku kipub ta tavaliselt esimesena jalga laskma, kui olukord kuidagi pingeliseks läheb. Minu arvates saabub rõõm ka pisukese hilinemisega, s.t mingil sündmuse ajel võib olla kohal teistsugune tundmus, nagu näiteks igavus, tüütus, kannatamatus, kuid alles tagantjärgi saabub rõõm kogetust.

*Täna on aga taas vihmapüha, s.t kallab vahelduva eduga ning tuul ja hallus surub maadligi. Või on see ikkagi alles vembu-tembu väsimus. Võin seda väsimust endale lubada küll.

*Oma hinges ma kõiki oma laste ettevõtmisi õigeks ei pea, loomulikult ma seda neile ei ütle. Emasüda ütleb, et säästa ennast, ole alalhoidlik, ära ela elu keeruliseks, aga samas ma aktsepteerin, sest egas midagi päris hullumeelset ka ette ei võeta. Nii et elan taas kaasa reisihulludele.

*Ostsin paki Digestive küpisiseid, et pesamuna sünnipäeva puhul kooki teha. Kodus maandusin tugitooli ja minu kõhtu rändas pea pool pakki, nii head ja mõnusad, nad lausa palusid: söö mind. Olen täheldanud, kui olen mõnda aega toitunud köögiviljast, siis lihtsalt ei suuda vastu panna ja sööngi järjepanu midagi magusat ja head.  Ainus võimalus end sellest säästa on midagi ahvatlevat koju mitte osta. Aga lapse sünnipäev vajas tähistamist vaatamata sellele, et ta on kaugel, seega traditsiooniline mustasõstra tort pidi ikkagi tulema. Igal õhtul saadan mõttes talle head, et ta leiaks päriselt stabiilsuse elupaiga, kooli ja ka töö suhtes, et tema hinges oleks rõõm ja rahu, tervis korras.  Ma ju tean, et ta saab hakkama, on alati saanud, sest enese kokkuvõtmise ja mõtlemisevõime on tal ju olemas. Aga oh seda ahviarmastust, tahaks ikka veel vati sees hoida.

*No sajab, iga päev. Ühest äärmusest teise. Mõned plussid on muidugi sellel sajul ka: väljas on soe, saan õhtul süüdimatult lugeda, ei pea pingutama õuetööde pärast. Aga plaan oli ühele väliüritusele minna, kuid kuhu sa lähed, kui ei tea, kas sellise sajuga seda peetaksegi. Õnneks taipas korraldaja teavitada. Näis siis, mis homme. Peab harjutama end jooksvalt valmis olema.

*Väliüritus toimus, vaatamata tuulisele rannale ja liivatormile. Öölugude-sari Põksi juures oli tore, minu arvates just eelkõige selle loodud atmosfääri pärast. Kusagil siseruumides oleks tunne jäänud kindlasti teine. Mihkel Raud laulab lives nii hästi, et ihukarvad tõusid püsti. Ja see jutt, seda tal jagub ning teda kuulaks veel ja veel.

*Kultuuri igasse päeva, selle slogani olen omaks võtnud. Näib nii. Täna oli taas kontserti, seekord klassikalise muusika, radadel. Johan Randalu ja Martin Altrov. Ma ei ole hingest nii klassika fänn, aga jälgida muusikute sõrmede liikumist, kuulata neid vahejutukesi, oli äärmiselt tore. Lisaks on hea, et mul oli inimene, kellel sabast kinni võtta ja kaasa haarata. Koos on toredam kogeda!

*Uus päev tõi mustikametsafestivali ja Lenna kontserdi ja õhtuse ujumise ja pitsa söömise ja poole ööni jalutamise ja jõeääres näidiskalapüügi. Niivõrd ilus soe, mahe õhtu, kahju lihtsalt minna lasta tal. Nooruseaeg tuli meelde J

*Eilsel festivalil korjatud marjad tuli ära puhastada, seega terve hommikupoolik oli kindlustatud. Siis aga ihujuuksur jt toimingud, seega oli taas sõit sees. Tundus et lubatud torm ja lubatud suve viimane soe oli inimesed kodudest välja ajanud, liiklus oli kohutav, ummikud, rahvast palju igal pool. Egas minagi olin selles suve viimsepäeva hirmus ja läksin ujuma - mine tea, millal jälle saab. Igatahes tuul oli väga vali, kuid soe ja lainetus korralik, vesi ka soe kui supp. Hea oli, et mul oidu oli ujuma minna, tõeliselt mõnus-mõnus tegevus.

*Torm tuli küll, aga korraks, ja sellega ei kaasnenud meie kodus mitte kui midagi. Õnneks. Aga parem on alati karta veidi rohkem.

*Need festivalid on väsitavad, olen läbi nagu Läti raha. Kuna õues on tuulispask, vihm ja horoskoop käskis nautida, siis koristasin toas kappe. Kolm isiklikku seelikut suutsin sealt eemaldada, siis mõned saunalinad, mis olid ka enne-eestiaegsed. Kahjuks ei tõusnud käsi pluuside-sviitrite hulgas eemaldustööd tegema, oleks vast sealtki võtta olnud, aga hetkel jäi see „äkki" peale. No ja raamat on mul ka pooleli, võtsin aega sedagi lugeda. Muidu oleks ju perfekto päev olnud, kui mu armas lähedane suutnuks oma emotsioone endale hoida. Mina aitan heast südamest ja saan sellegipoolest kogu tema negativismi ja pahameele endale. Ei ole aus.

*Pidin kellegi neutraalsega rääkima ja meil oli nii tore vestlus. Ka minu mure leebus ja suutsin isegi sellepeale mure tekitaja-lähedasega rääkida, kellel omakorda oli ka kõnelemise tuju. Püüan temasse rohkem uskuda.  

*Üle pika aja rõõmustasin kutsut, tegelesin oma lilledega. Kõik vajavad hoolt, kelle olen ära taltsutanud.

*Nostalgia radadel, sõida või autoga kraavi, sest niipalju oli ringi vaadata. Kusagil oli metsa maha võetud, puud ja võsa oli palju 15 aasta jooksul kasvanud, keegi ehitab ja keegi on oma elamise jätnud. Vanade kamraadidega rääkisime selle osa külast, mis veel meelde tuli, üle, ja suundusin koju tagasi. Aastad on oma töö teinud, igatsust pole, kuid huvi veel on ja neid ka, kelle vastu huvi tunda.

*Eile ütlesin küsimise või õigemini lausumise peale: „sa oled kogu aeg lennus“, et nüüd aitab küll, olen kodus ka J Aga ometi läksime linnahalli nostalgitsema ja näitust „Kaduvik“ vaatama. Pean tunnistama, et mälutühjus saatis mind seal. Olen ju käinud seal kontserditel, aga meenus vaid Marju Läniku kontsert suures saalisja Gunnar Graps etteaste merepoolses baaris. Muidu oli hingekriipivalt nukker paik, keldrilõhnaline, rohtukasvanud.

*Eile lapsehoidmine on tänane väsimus. See on fakt, mitte et lapsuke mind väsitas, seda ei tee ta kunagi, aga mu mõistus või vaim või keha ei ole väga aldis võõras kohas magama. Täna tulin koos Läti autoriviga koju. Oli põhjust kiruda neid hulle liiklejaid. Millised möödasõidud, signaalitamine, uhkema auto eelisõiguse hindamine. Olin õhtuni häiritud, et minu manöövrit peeti ma ei tea milleks ja tuututati seal, kus seda ükski normaalne eestlane ei tee. Ohh ma olin puhevile aetud.

*Kolm kurge klu-kluutasid juba sügise nootidel. Võtsin üles sibulad, käisin põldmarju otsimas, korjasin astelpaju marju. Ühesõnaga sügis läheneb sajaga. Õhtu on seevastu soe, vaikne ja rahulikult ilus, istusin oma õue majakeses ja lugesin. Minu kiigega olid küll vahepeal kummalised lood toimunud, nimelt on seal auk, ja see vajab taas tegelemist, aga las praegu olla õhtu idüll ja lugemismõnu.

*Oleme nagu mingid tohutud töömesilased, rassime hommikust õhtuni. Minul oli käsil prahi põletamine, maasikapealsete lõikamine ja peenrapuhastus, seejärel eriti tüütu astelpaju korjamine, ning puude ladumine. Mehe tööd on need millega mina hakkama ei saa.

20. postitus

 

*Kihutasin töölt koju, et siis seal puid laduda. Mõtlesin, et kas BSH või BA või AS jt ka peale töö päeva, kui midagi sellist neile eksisteerib, tööd teevad, päris tööd. Lihtsalt üks uitmõte.

*Väga sajune päev oli. Õnneks olin eelmisel päeval  puukuuri puid lihtsalt hunnikusse kallanud ja sain neid nüüd rahus riita laduda. See on töö, mis aitab ka mõtteid mõlgutada ning neid omakorda ritta seada. Ega ma neid sealt süsteemselt kasutusse ikka võtta ei oska.  Kas see üldse ongi võimalik?

*Võib olla tõlgendan mingeid asju liiga suure tundlikkusega. Pole vaja olla nii hella hingega. Üks fakt jääb küll igavesti faktiks ja olnu andestamatuks, küllap siis läks nii hinge, et unustada ei suuda. Mis sellest, et üle viieteistkümne aasta on möödunud. Lastega seonduv tagab kõige tugevama emotsiooni, ükskõik siis, mis laadi emotsiooniga on tegemist. Muus osas aga peab elu usaldama, küll ta veeretab häid palle, millest haarata, ka ette.

*Mulle on mälumäng kogu aeg meeldinud. Juba lapsena olin teleka ees, kui mängisid Mõigu KEK, Pärnu KEK jt, saates Kes keda? (oli vist selline pealkiri) ja kui siis sai valikvastuste vahel valida, ning kogemata täppi läks, oli tunne nagu oleksin ilmatuma tark, mis tähendas puhast rõõmu. Seda sama rõõmu vastajate silmis näen ka Eesti mängus, mis siis, et kobamisi vastatud vastus, aga ma teadsin, seda hõiskab iga vastaja silmapaar.

*Oli tore mängida mjölki ja visata korvi. Kuigi ma mõnikord nagu oleks ära unustanud selle eelpubeka värgi, aga samas tuleb jälle mõni selline tore õhtu ja nad on nii kukununnud ning teotahtelised, ning siis ei ole minu hinges enam mingit torinat, et miskit keegi valesti teeb.

*Kui on kolm, siis kordamööda jääb keegi ikka üle, s.t et ei sobitu, tekib tühjast tüli ja muu jama. Täna oli meil jaotus, üks läks ühe vanavanaga ja kaks tulid teisega. Meil kolmekesi oli igavesti vahva, sest ootamatult hüppas meile matkakaaslaseks ka üks väga sõbralik kutsu, kes oli peaaegu nagu tsirkusekoer. Suud said mustikaseks meil kõigil neljal, selgus et koergi on mustikamaias. Nägime veel seeni ja murakaid ning sinikaid. Kutsu saatis meid autoni ning siis teadis ta väga hästi, kus on ta kodu.

*Lastele tahaks ikka ja alati mingeid elamusi pakkuda, sest lõppudelõpuks tulevikus mäletatakse ikka teravamaid, eredamaid elamusi. Seega startisime juba varakult ja käisime Vembu-tembumaal, mis on tegelikult üks aegadele vastu pidanud vahva koht. Seal olekuks tuleb aega võtta terve päev ja nii me tegime.  Igavesti tänulik selle pika päeva, mahasõidetud 400 kilomeetri ja koosoldud aja eest.