Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Kolmas nädal

 

*Ühe kohustuse, mille endale vabatahtlikult, kuid kohustatud-meelega tahtsin võtta, langes õnneks ära. Mitte et mulle ei meeldiks aidata, aga mingid nüansid olid liiga keerulised. Nüüd üks mure vähem. Õhtul kuulasin reisimuljeid. Muljel ja muljel on vahe. Kui muljetaja on äge ning paneb end igal juhul kuulama, kaasa mõtlema, üle küsima, on ju vahe.

*Kurtsime siin kolleegiga kordamööda ja kõige lõppu ütlesime, et ei kurda rohkem. Proovin mitte kurta, kuigi muret on mitme kandi pealt: boiler jookseb, vetsupoti vesi jookseb, lapsel on mure ja sellega seoses ka minul. Võib olla on see kõik minu hommikuse unustamise süü: kolm korda käisin tuppa tagasi, enne kui tööle sain mindud, kord oli üks võti maas, siis teine. Ja nii ongi kolm jama kohal.

*Esmakohtumine tibatillukese piigaga läks hästi, sain teda hoida ja talle meeldis minu süles. Happy-happy. Ootan juba uut kohtumist.

*Sellise päeva üle, mil saab hommikust õhtuni koduseinte vahel veeta, on ainult rõõm. Üle pika aja oli aega korralikult koristada, kokata, küürida. Päeva kahjutunne läheb Kuldvillaku hooaja lõppemisele ja sellele, et nad seekord nii vähe teadsid. Tore on diivanilt kaasa hõigata.

*Kui ei tea, pole probleemi. Jaanalinnu efekt toimib hästi, sest ei tea muret tunda. Lubatud tuul ja torm olid vaid hetkelised ja tüli ei teinud. Isegi mu suusarajad olid alles. Kuuvalgel oli päris tore põlluringe teha. Loen ühte raamatut ja mõtlen, et kuidas osatakse ikka inimhinge sisse vaadata, ja et see inimhing on kummaline, mõni tahaks elada ja ei ole antud, teisele on antud nii palju, aga eluisu ei ole.

*Tööpäev venis pikaks, aga ega kodus ka midagi tegemata ei jäänud. Kuu on endiselt kuldne ja  valgustav ning pool 9 suusatada oli täiesti norm tegevus.

*Täna oli sula kord, s.t kogu Eesti uisutab. Hakkasin kuduma oma kõige väiksemale nunnule käpikuid, Tahaksin südamest teha veel midagi head, võtta ja hoida neid vati sees, eemal igast murest, haigusest, kurjusest. Oleks vaid mõttel jõud. Igatahes proovin vähemalt, äkki on kasvõi natukenegi.

Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Teine nädal

 

*Kõik need lahkumised, mida ümberringi nii palju on, mõjuvad tahes tahtmata hapraks tegevalt.

*Oli tore ja väsitav päev, kuid ise ju seda soovisin ka. Lapsed on toredad, aga väsitavad samuti. Kuidas ma siis ei jäta mäest alla kelgutamata, kui laps tahab, ikka teen ja ronin järsakust järjekindlalt üles. Alla lasta oli lõbus, lund lendas näkku ja hoog oli vinge. Ja kui lapsed tahavad, siis viin nad  veel samal päeval ujuma, sest mulle endale ju meeldib ka vesi, aurusaun, massaažijoad. Ja muidugi meeldib mulle, kui lastel on fun. Fun ei ole küll see omavaheline kemplemine, jauramine, vaidlemine, togimine. Paluks jah-justnii lapsi, kes alati sõnakuulelikud, kukupaid igal sekundil 😀See oli küll nali, sest õhtu lõpuks on kõik eelnimetatud pahed unustatud.

*Programm „vanana“ jätkub.  Täna oli õnneks taas ilus ilm ja sahalükatud valli sisse sai onni ehitada, mõni „igav“ tuli ka sekka ja natuke riidu ja leppimist, kuid see kõik käib elu juurde.

*Suur sadu tõi lund palju juurde, kohati tuli selliseid vesiseid helbeid. Õuele kerkisid lumememmed. Õhtul hilja tegime talvesõitu mööda lumiseid külavaheteid ja see sõit oli igati ilus. Aktiivne nädalavahetus sai otsa.

*Elektriarve oli meilgi kaks korda suurem, kuigi istun õhtuti vaid ühe lambi valgel, iga päev ei keeda ega küpseta. Täna tuli see teemaks kellegagi, kes ütles, et temal jagus tarkust valida kindel pakett. Hmm, tundsin, et ju ma siis olen see loll oma börsiga.

Õhtul helistas kunagine hea sõbranna, kellega elud on eraldi veerenud. Oli hea teda üle pika aja kuulda, kõik pereliikmed v.a kass ja koer said üle räägitud.

*Ees on nii palju, et ei teagi, mis järjekorras alustada, tahaks ikka õigest otsast. Kõige alustuseks suusatasin pimedal ajal paksus lumes oma kodu ümber. Püüdsin suusaradu sisse tallata oma paarikümne aastaste suuskadega. Abiks ikka.

*Jälle kiskus sulale, ilmad on nii muutlikud, kord suur sula ja siis suur miinus. Minu pimeduses suusatamine õnnestus ka täna, sest lumevalgus on ka valgus ja näitab raja kenasti kätte. Rada oli selle sulaga muutunud pisut tihkemaks. Ega ei oskagi muud arvata ei maast ega ilmast. Hetkel on mul köitev raamat käsil, isegi teleka klõpsutasin kinni, sest elekter ju.

Neljapäev, 6. jaanuar 2022

Alustame algusest: esimene nädal

 

*Külm, rõske, niiske päev. Kahjuks ei saa inimene on siia ilma saabumise ja lahkumise päeva mõjutada. Siiajääjatel ei ole talvel lahkunu ärasaatmine mugav. Käisime viimset austust avaldamas eakale taadile. Rõskus puges üdini vaatamata kihilisele ja soojale riietusele. Aga tseremoonia oli vääriline, sest vanad traditsioonid olid kõik esindatud. Ma arvan, et pilvepiirilt vaadates jäi ta väga rahule.

*Kõik aasta viimased sellised toimingus, mis laseksid teatud mõttes algusest puhta lehena alustada, tuli täna ära teha, s.t toad korda, pesu pessu, ihu harida. Kodune aastavahetus oli meil. Vaatasime naabrite saluute, s.t laenasime vaatemängu. Ei armasta me raha tuulde saata. Kui keegi teine saadab, see on nende otsus.

*Aasta esimene päev oli traditsiooniline – telefonipäev, laisklemisepäev, kõndimisepäev. Ilm oli super, päike säras, suht tuuletu, taevas sinine ja puud külmahärmas. Pärast jäin duo5 pealt filme vaatama. Mõnus algus, igatahes!

*Täna sadas laia lund, kuid see ei seganud kaks-ühes tervislikku spordiringi. Panin koerale rihma kaela, endale suusad alla ja nii ma siis koerapoisi tempokal vedamisel suusakasin. Vahepeal läks siht metsa ka , sest koeral ju vaja nuuskida ja jalga tõsta.

*Aasta algus on toonud palju õnnetusi, ei julge uudiseid vaadatagi. Need eluraamatud olid küll liiga lühikesed, pea olematud. Minu meeled said neist väga puudutatud, sest Eesti on väike, keegi teab kedagi, kes teab kedagi ja nii kostuvad ka detailid.

*Ma ei tea, kas see on kasvatus või mis, aga selleks, et end südames rahul olevana tunda, peaksin päevast midagi püüdma just kodu heaks. Täna õhtul istus aga kass sülle ja mina sain ainult jalga kõigutada.

*Veiseliha steigi suutsin saapatallaks küpsetada. Kahjuks ei olnud kedagi süüdistada ka. Närvide rahustuseks oleksin hea meelega kellelegi turja karanud. Ise tegin, ise närisin, midagi sellest saapatallast oli veel söödav. Õhtul lükkasin lund ja olin päris rõõmus selle töö eest. See töö oli nagu turjakargamise eest vist kah.

 

 

Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Tänulik 2021 eest

 

Sulges oma uksed ka 2021. Minu jaoks oli see igati positiivne aasta. Kuidas ma ka ei püüa meenutada, siis halba ei meenugi. Jah, olid mõned lahkumised, kuid surm on elu osa ja kui inimesed on saanud elada kaheksakümmend ja rohkem aastat, siis need lahkumised on mõistusega võetavad. Ilmselt oli ka olukord, kus ma end kõige paremini ei tundnud. Ja kindlasti oli uudiseid ja ütlemisi, mis mulle nii väga ei meeldi. Kuid see kõik oli tühine, minust mitte sõltuv, mis minusse kinni ei jäänud. Seega saan üles loetleda vaid toredust, mille üle olen südamest rõõmus.

Minu aastal erilisim sündmus oli uus tiitel. Iga ema ootab kord vanaemastaatusesse jõudmist ja minule see sündmus saabus. Hing on alati elevil, kui kodust kaugemale saab kaeda. Oli võimalus käia reisil Rootsimaal ja Gruusias ning ka kodumaa idapoolsed paigad said üle vaadatud. Käisin parajate intervallidega teatris, millest parima mulje jättis „Must lind Endlas“ ja „Stseenid ühest abielust“ Jaanihansol. Lugesin täiesti arvestatava koguse (60) raamatuid, neist enim meeldisid György Dragomani „Tuleriit“ ja Elena Ferrante tetraloogia. Meil oli super tore soe suvi, sain ujuda piisavalt, lastega jaurata, käisin nendega esimest korda telkimas, meisterdasime, spaatasime, küpsetasime. Aias kasvasid sellel aastal väga hästi tomatid, maasika saak oli piisav, porgandid pontsakad, astelpaju põõsad ajasid üle ääre. Meie aed kasvas veidi ja valmisid uued peenrakastid. Käisin palju jalutamas ja olen ka võimelnud viitsimist mööda. Olen kudunud sokke, natuke õmmelnud, meisterdanud, heegeldanud, kodu sättinud. Mul on võimalik olla ja minna, minu soovidega arvestatakse ja ma ise arvestan teiste soovidega. Olen tänulik uue tiitli üle. Olen tänulik oma mõistlikele lastele ja mõistlikule kaasale. Olen tänulik selle eest, mind kuulatakse ja mina oskan ka teisi kuulata.  Olen tänulik oma koerale ja kassile, et nad on nii head seltsi pakkuvad kaaslased. Olen tänulik, et minu tervis on korras ja meel on enamasti rõõmus.

Uuelt aastalt soovin kõike sama, mis oli eelmisel. Eesmärke ma kunagi endale ei sea, sest tean kui järjekindel ma suudan olla, s.t tavaliselt ei suudagi. Aga küllap ma ikka võtan ette midagi toredat, midagi uut, midagi teistsugust. Mõned plaanid on juba olemas.

Head!

Reede, 31. detsember 2021

46: neljapäevast neljapäevani

 


´´Jõulueelne päev. Pere koguneb tasapisi. Küpsetasin kringli ja piparkooke. Glasuurisime ka, see osutus seekord siiski suht tüütuks, ei tulnud head tunnet tegemiseks. Õhtul mängisime Holli Capsi mängu. Minul kiirusega hästi ei ole, ja olen rõõmuga nõus kaotama.

´´Sahmimise päev, oli vaja jõuda palju. Nii käisime minu kodukandis surnuaial ja eakat tädikest vaatamas. Õhtuks oli vaja jõululauake katta. Midagi keerulist ette ei võnud, kuid kõike oli parasjagu. Oli kodune istumine, lihtne ja hubane mu meelest. Kuusealune oli kinke täis ja pidime üksteisele ütlema, mida tuleb teha kingi lunastamiseks. Üks kord aastas võib kingikülluses olla küll. Me kalleid kinke ei tee, aga midagi põnevat söödavat, kõrvataha jäetud soove täidame küll. Ja see on armas.

´´Avasime ka täna kingitusi, sõime vorsti ja seapraadi, aga jalad olid teise pere laua all. Õhtul vaatasin neid õnnetuid vähihaigete lugusid ja mõtlesin, et olen masohist küll, ma ei peaks neid lugusid endast läbi laskma. Aidata saan vaid oma väikese toetusega, mida ma nagunii teen ilma neid lugusid teadmata. Aga loomulikul on vaja rahva südames vaja kaastunnet äratada, sest mis veel olulisem on, kui anda inimesele lootust.

Õhtul hiljem Anneli Peebo lugu oli sinna otsa nii mõnusalt positiivne ja särav, et tuju tõusis endalgi.

´´Läbi lume sahiseva sõitsime pealinna, sest ühel lapsel meil ei olnud võimalik koju sõita, kuid jõuluvana oli kodus käinud ja pakke jätnud. Siiski me lapsukest ei näinud, vaid saime häid ja ootusärevaid sõnumeid. Jätsime kingid tema kuuse alla ja tulime koju ootama. Seda ootust aitasid pisut leevendada õhtused saunalised, kuid aeg ikkagi venis. Edasi skrollisin tuimalt telefoni ja kontrollisin iga kahe sekundi tagant, kas juba tulevad teated ja äkki minu telefon ei anna iseenesest märku. Sõnum tuli ja sain magama minna keset ööd.

´´Uus tiitel toob kaasa mingil viisil uue elu, nii rõõmus olen.

´´Pähad läbi ja viimane selle aasta tööpäev ka otsas. Elan nüüd omas uues mullis ja kannatamatu meel tahaks rohkem kui mul võimalik on. Õhtul mõtlesin vara magama minna ja sellele aitas kaasa pime tuba, sest ootamatult kadus elekter ja mis sa pimedas ikka teed.

´´Peavaluga päev. Lihtsalt migreen, mis häiris olekut. Võib olla vabanev pinge`?

´Jälle totaalselt teistsugune päev. Käisime matkamas ja jõuluaknaid vaatamas. Lumi on nüüd puudele mõnusad mütid pähe sadanud ja loodus on fantastiliselt ilus. Ilus oli ka Väätsa. Läksin sinna aasta algul antud lubaduse – kogeda midagi uut- pärast. Nii palju teotahet, loomingulisust, ideid oli nendel akendel. Olin nii rahul iseendaga, et selle mõtte ellu viisin.

Neljapäev, 23. detsember 2021

45: neljapäevast neljapäevani

 

*Hea on vajalik olla, ja täna olin seda täiega. Töökaaslastele, klientidele ja klubikaaslastele. Oli väga tore päev, natuke jõuluselt armas.

*Hommikupoole oli vaja palju ideid genereerida, ja ühtlasi olin sellest väga elevil, sest mulle meeldib jätkuvalt asju välja mõelda. Õhtul tundsin väsimust. Eks see mõttetöö on ka nagu maratonijooks, vist.

*Valmismõeldud plaani mängisin ümber, sest selgus, et üks kambajõmm kontserdile tulla ei saa. Õnneks oli teine jõmm varnast võtta. Saime kokku poes. Tunnistasin teda tükk aega kõrvalt: soeng nagu tema oma, aga mantel teine, mask ka ees – ei tunne ära . Siiski lähenesin õigele inimesele.

*Üle pika aja sain päikesepaistest osa. Mõnel päeval on teda veel olnud, aga siis olen tööl olnud. Täna sain aga kutsaga jalutama minna, männioksi õue- ja pajutibusid toavaasi tuua. Mõni paju oksake oli end juba kevadeks ehtinud. Tegelikult oli täna absoluutselt selline päev, mille üle ma südamest rahul olen. Sest sain kaua magada, õmblesin auto pagasnikusse uue kaitsva katte, sain liikuda, laskesuuska vaadata, sain poolelioleva raamatu lõpuni lugeda, pesu pesta, süüa teha ja niisama netis surfata.

*Proovisin munakarpidest paberit teha. Praegu küll kahtlen selles, kas ikka tuleb õige asi välja. Õpetus ütles, et laota kilele 1,5 cm paksuselt paberimöksi. Minu loogika ütleb, et nii paks ei ole mingi paber. Igatahes kuivab nüüd.

*Oli kena, vähese lumega talvepäev. Üldse oli taas tore päev, sest tundsin enda vajalikkust teravamalt kui muidu. Paber kuivab veel.

*Viimsepäeva laupäev on vist käes. Käisin ka sellest hullumajapuhvetist osa saamas. Nii saab ju kirjeldada ainult pühadeaegset kaubandust. Rahvas rallis oma kärudega mööda saali ja raske oli ilma põrkumisteta hakkama saada. Ju need teised olid ka minusugused, et ikka viimastel minutitel. Mul oli tegelikult ainult see üks ostmata ja selle järel käisingi. Pabermass kuivas ära, õhuke ta igatahes ei ole ja plaanitud kaardid ei tule välja kohe kindlasti sellised, millised nad mu vaimusilmas on.

Neljapäev, 16. detsember 2021

44: nädal uus

 

*Seda päeva ei oska kiita ega ka laita. Kodune aur läheb sooja tegemisele. Küllap on see praegu kõikide majaomanike rõõm. Mingi võlu on selles kindlasti olemas. Kui minu tugitooli kõrval köeb kamin, siis on istumine soojem ja õdusam küll.

*Tõin koju kõige kallima pereliikme. Ta on uus ja ilus, nurrub kenasti, ei tee ülearust müra ja sõita temaga on mõnus. Ma ei ole omast arust üldse asjade kui staatuse sümboli väärtustaja, aga olgem ausad, kindlasti on olla õnnetu uhkes Mersus parem kui vanas roostes Opelis. Mina hetkel õnnetu ei ole, aga rõõm on uue asja üle olemas igal juhul. Ka õhtune mälutrenn tõstis suunurgad ülespoole.

*Tegin hunniku kotlette, sest perepoega oli oodata. Emad võtavad ikka poegi vastu kodukootud kotlettidega. Minu kotlettide sisse rändas palju porgandit ja sama palju hakkliha. Tulid väga magusalt maitsvad. Poega nägin vaid vilksamisi, sest poolest päevast hakkasin end teatrisse sättima. Isegi huuled värvisin ära. Hiljem meenus, et mask ju, kes mu huuli näeb :D Aga öö oli sume, selline etendus oli Ugalas. Üldmulje jäi hea, ütleme nii. Ajastutruu ja ten points tantsulistele etteastetele.

*Õues on suur sula. Muidu on vist tavaline elu. Aga ei, superstaari saade ja Kuldvillak olid ju. Need kaks tõstavad alati toonust. Kole kahju oli Viljarist, kes läbipaistvale küsimusele äkki vastata ei osanud. Isegi mina, diivanimälumängur, kilkasin: kiivi. Superstaarid olid aga mõlemad nunnud ja laulsid väga hästi. Alika muidugi eristus kõigist. Wanda oli ka väga hea. Mul oli kahju, et see saate statuut näeb lõppvoorus kahte võistlejat. Väga ilus oleks olnud, kui oleks kolme hulgast üks valitud, siis ei peaks see teine tundma end üksinda ilmajäetuna. Oleks sõbralikum see valimine välja näinud.

*Uus riiul tõi uut energiat. Kohe mõnuga täitsin tühje riiuleid kraamiga. Seda meil ikka jätkub. Meil on nüüd abiruum ka sisustatud. Muidu oli nii, et koduke on valmis, aga see viimane täpike tegemata.

*Olen kudunud kolm paari sokke, peapaelu ja nüüd on käes hetk, mil olen nagu peata kana. Ringvaates üks naine täna ütles, et ta ei oska kudumata olla. Ütlen, et sama siin, imelik on olla jõude. Pean mingi asendustegevuse välja mõtlema.

*Lund on veel kübeke alles, need viimaste päevade vihmased ilmad ei ole mõjunud lumele üldse hästi. Proovisin täna alustada iseseisvalt uue kursusega, et uusi n.ö trikke juurde õppida. Aga selleks on vaja ühte programmi ja see on tasuta vaid ainult 7 päeva ja ma ei taha maksta, sest odav see ei ole. Samas võiks ju käppelt õppida, seitse päeva jutti järjekindlalt tegutseda, aga ma ei ole kindel, et nii kiiresti toime tulen. Probleem, vist?