esmaspäev, 16. juuli 2018

Jalpall on parem kui sõstrapõõsad


Minu jalgpall on päädinud enamasti vaid küsimisega õhtul: kes mängivad, kelle poolt oled, ja hommikul: kes võitis.  Ma ei ole nii suur fanaatik, aga natuke kursis olla tahaks küll. Ja mõnikord ikka jään vaatama ka, sest kui kord juba vaatama jääd, on päris huvitav. Meie saime vaadata ka vähemalt normaalsetel kellaaegadel, kuklapoolel olijatel tuli panna kell ekstra jalgpalli tarvis äratama.
Kuna hetkel on tõesti vastikult kuum ja seda kuuma on isegi minul, soojalembel, raske taluda, siis tubane jalgpall oli täitsa ok. Finaalist end loomulikult ilma ei jätnud ja vaatemäng oli lahe. Eriti see hästiajastatud Horvaatia värav. Olime muidugi Horvaatia poolt, sest väike riik, väiksem mängijate valik. Kuigi endal ei ole mul vähimatki kokkupuudet Horvaatiaga olnud, välja arvatud Minu Horvaatia lugemine. Prantsusmaal olen isegi metsa all maganud, ookeanis supelnud, kõndinud mööda  Champs-Élysées' avenüüd, imetlenud Eiffeli torni, käinud Biarritza nimelises linnas ja vaadanud ookeanikalade liigirikkust ning loomulikult olen lugenud prantsuse kirjandust ja Minu Prantsusmaad samuti. Kuid vaatamata kokkupuutepunktidele ei kuulunud minu süda eile Prantsusmaale, seega rõõmuhõiskeid ei järgnenud mängule. Läksin hoopis marju korjama. Põõsad on mustade sõstarde all lookas ja tuleb see tüütu tegevus ka ära teha.Jalgpall oleks hoopis parem kui mustsõstarde korjamine.

pühapäev, 15. juuli 2018

Niidud, mets ja meri

Kuldne põld ja moonid

Täna võiksin kirjutada haigest istmikust, sest kimasin eile lapse rattaga, millel on see vastik kriipsulaiune sadul. Ma ei saa aru, kuidas sellise sadulaga üldse sõita saab? Tegelikult jutustan toredast kõnniringist, mis järgnes rattasõidule ja sõidust kodukanti.
Juuli on täisõites ja selleks et neid looduseõisi näha, tuleb koduõuest kaugemale minna. Koduõues on samuti ilus, sest õitsvaid lilli on palju.Aga lilled on need samad mis mullu, mõni isegi vähem, sest talv korraldas omad kahjud.
Teel olles kohtasin hulgim moone, angervaksa, mingit käpalist, hiirehernest, ohakatutte, karikakraid, naisetepuna, põdrakanepit ja õitsvaid kõrsi. Liblikakoloonia oli end sättinud veeloigu äärde, kas pidasid seal pidu, sõid ja jõid, või mis nad seal tegid, ei oska arvata. Aga tore oli, sest ilus oli ja ilus oli, sest õitsejad on ilusad, soe tuuleke puhus ning energiatase oli täpselt paras vaatamiseks, pildistamiseks, imetlemiseks ja imestamiseks: küll see meie maa on kaunis. Sellistel hetkedel unuvad vastikult pinisevad sääsed, valusalt hammustavad parmud ja muu ebameeldivus.
Nagu tähed, aga mitte taevas vaid maas.
 
Ühel varahommikul võtsin suuna kodukanti. Tee sinna on vinka-vonka ja alati kohtan teel olles midagi põnevat. Näiteks üks kotkas einestas teeääres. Kui pidurdasin, et kotka pildile ka saaks, tundis ta end häirituna ja tõusis lendu. Pilt jäi tegemata. Siis olid metsavahel oleva talu juures teeääres  üheskoos kits ja kasspoeg. Kits jooksis muidugi autot nähes metsa, kassike kössutas edasi. Mul oli küll tunne, et nad suhtlesid omavahel. 







Kuidas sa lilleke seia sattusid :) Üks käpaline
Meie kodutalu on täna nukker koht, kus elavad vaid pääsukesed, kuid põõsad kannavad vilja ja miskit ma endale ämbrisse korjasin ka. Mulle jääb alati midagi hinges kripeldama, kui ma ei käi koduküla rannas ära. Istusin seal juba õhtusse vajumas päevas ca tunni, leotasin varbaid, vaatasin linde ning tõdesin: kõik muutub. Meri on vast suht sama, isegi millimallikad olid vees (vahepealsetel aastatel ei olnud neid näha). Kuid ehitustegevus on jõudnud ka kõrvalistesse maanurkadesse ja sellest on pisut kahju.Samas peab see kõrvaline maanurk ka kuidagi end elus hoidma ja üsna sageli täidabki looduse tasakaalu häirimine seda eesmärki. 
 


teisipäev, 10. juuli 2018

Luues enda kroonikat


Mõnel inimesel (ikka minul endal) näib aega palju käes olevat, et tegeleda pealtnäha tühiste asjadega. Aja mõõde on tegelikult üks, kuid hetkel ei oska midagi targemat sellega peale hakata, kui enda sisse veidi vaadata. Et siis jätkan Kroonika lainel, luues enda kroonikat.
Hingeloom: koer vist ikka, kass ka, aga kassi pärast ma oma südant nii ei valuta, kui koera pärast. Koer muudab hinge hellaks.
Salaisik: mul ei ole salaisikut ja ka usaldusisikut mitte. Kuid mõni inimene mõjub selliselt, et jutustan ilma küsimatagi oma eluloo ära. Olen seda teinud ilmselt mitmeid kordi, ja täna mõtlen, et issand, mida ma lobisesin. Mitte et see elulugu nii iseäralik oleks, no juhtumusi ikka on, aga lihtsalt pole vaja niipalju ka lobiseda.
Lemmik avastus: mu laps on suurem ja targem ning enesekindlam, kui ma arvasin.
Inspireeriv inimene: üks vanem pedagoog, kellega on alati tore suhelda, kelles on mingi hoiak, mida tahaks järgida. Tahaks olla tema vanuses tema moodi.
Inspireeriv õhtsöögikaaslane: kes räägib ise ja laseb minul ka rääkida. Minu elus on selline: ühe ämma teine minija.
Viimane ost: lapsele ülikond, endale sukapöiad.
Lemmikhotell: olen reisinud ja ööbinud, kuid ma ei käi hotelle ekstra hindamas. Kui on olemas vajalik, on ok. Vihula mõisa sviit oli luksuslikuim. Aga hotelli pärast tagasi ei kipu.
Vajalik väljaminek: tavaliselt ilma vajaduseta väljaminekut ei tee, kuigi juhtub ka emotsioonioste sekka. Murureha, teadagi miks.
Heategevus: püsiannetus „Kingitud elule“.
Huulepulk: huuleläige ja pean ostma endale uue huulepulga.
Lõhn: Cucci by Cucci, kas just lemmik, aga hetkel kasutusel. Kingitus ja sobib.
Juukseooted: Natura Siberica sarjast sobivad.
Kehatooted: Üks Korea aaloe kreem, on toredas aaloekujulises pudelis, lõhnab ja imendub ka hästi. Aga olen väga laisk kreemitaja, mul puudub järjekindlus. Hakkan hooga ja see hoog raugeb.
Küünelakk: läbipaistev, neutraalne
Minu juuksur: on natuke nagu psühholoog: kuulab ja mõtleb minu räägitule kaasa.
Näohooldus protseduur: naha koorimine, kord nädalas või harvem, jälle see järjekindluse teema.
Kunst minu kodus: Minu lapse joonistatud pilt meie koerast. Ka minu vanatädi perefoto aastast 1915 on nagu kunstiteos, see oleks nagu kinnitatud paksule papile ja on värvilt ka pildile lähedane.
Lemmiktuba: meie köök-tuba, mis laseb mul kokates olla teiste lähedal.
Lemmikmööbliese: minu tugitool, mida võiks nimetada ka sõbratooliks, sest mahun sinna istuma koos sõbraga. Kes tuleb minuga istuma? Mees ei mahu 😛
Reisidelt toon koju: seinataldrikuid
Kodus armastan: oma pereliikmeid ja olla
Viimati kokkasin: eile, tegin pelmeenisuppi ja panin liha marineeruma tamarindi marinaadi. Tamarindi ostsin kaasa oma viimaselt reisilt, kus ma selle ühest Hiinakate poest millegi magusa pähe ostsin (kuigi pakendil oli kirjas koostisained: tamarind, water and salt).😂
Päevarutiin: nõudepesu
Trenn: kõnnin ja teen aiatöid
Lemmik aastaaeg: kevad, kõik ärkab ja saab uueks
Lemmikjalutuskoht: oleks rannas, aga rand on kaugel, seega meie väikese järvekese ümbrus
Viimati ostetud raamat: ma ei osta raamatuid, laenutan raamatukogust, kuid „Naine meie vahel“ sattus minu kätte mööda teisi kanaleid.
Hetkel käsil olev raamat: "Serafima ja Bogdan"
Maailma köök: eesti köök, traditsiooniline toit
Kohvik: Supelsakste interjöör
Magustoit: jäätis iga ilmaga