teisipäev, 19. märts 2019

Kivide teema


Mina tahtsin ja kogusin kive, minu kaasa ladus puzzle kokku. Muidugi minu tahtmisel. Hea on, et minu palved kõlavad kuuldavõetavalt. Naised tahavad üldse palju ja mõtlevad igasugu asju välja, kas siis kusagile minekuplaani või mingi koduse tegemise plaani. Minu plaan kerkis vetsupoti harjast. Ostsin poest uue harja, täiesti tavalise, odava, plastmassist kopsikuga. Stiilseid harju on poes küll, aga need on üldiselt arutult kõrge hinnaga ja ma ei ole eriline mööda poode ringi tuustija. See kopsik oleks ju võinud olla ka selline nagu poest ostes, aga millegipärast pannakse keset kopsikut kleeps ja see on nii kõva liimiga, et ka atsetooniga nühkimine ei võtnud sildist jäänud plärakat ära. Kuna meil on vannitoas+wc-s kivide teema, siis tuli mõte see kopsik kenamaks teha. Kivide kinnitamiseks on kasutatud plaatimissegu. Mina olen rahul.



esmaspäev, 11. märts 2019

Aeg


Aeg „Pulsist“ „Pulsini“ läheb kiiresti, oli teisipäev ja juba jälle on teisipäev. Mulle meeldib see seriaal. Kus on verised kohad, siis keeran pea ära, aga muidu eluline lugu, kõik need inimsuhted ja suhtumised joonistuvad hästi välja.
Aeg tiksub üldse kiiresti. Ei saagi aru, kas aeg tuleb, läheb või on. Vist ikka on. Tuhnisin kodus ostutšekkide karpi. See on siis see aeg, mis oli. Olen kogunud ühte karpi kõik tšekid, mis aastate jooksul on ostetud. Mõnikord on ostudel garantiiajad ja sellega tuleb ju hoolas olla. Nii oli neid tšekke kogunenud mitmete aastate jagu, ikka üsna mitmete. Nüüd tagantjärgi vaadata neid paberilipikuid oli üsna tore. Kui palju on raha kulutatud, millised asjad on alles, ja millised on juba loojakarja läinud. Üsna hea pataka tšekke sain ka ära visata.
Nii ajaviiteks vaatasin ka oma vanu isetegija postitusi. Millegipärast on see Isetegijate keskkond selline, mille käsitöölised riburadapidi maha jätavad. Igatahes tuvastasin sealtki palju neid enda tehtud asju, mida enam ei ole. Mõned neist on ära visatud põhjusel, et laps on suureks kasvanud ja neid enam ei vaja. Mõned on katki läinud ja hoogsalt ära kantud. Mõne puhul on mood muutunud. Ja mõni ese on lihtsalt mõttetuks träniks osutunud. Oma kätetööd on alati kahju ära visata. Kui oleks kõik selle mitme aasta toodangu prügimäele visanud ühe korraga, oleks vist olnud valus, kuid see loovutamine on käinud nii jupiti, pigem märkamatult. Nii et blogi  on ikka hea koht küll jälgida seda aega, mis oli. Vist ei peaks nii väga minevikus elama, aga mõnikord tuleb tahtmine tagasi vaadata. Korraks nostalgitseda ja mõelda, et küll ma olin tubli.

pühapäev, 3. märts 2019

Kelle tõde ja kelle õigus


Kas seda tõde ja õigust siin maamunapeal ongi? Või kui on, siis kelle tõde ja kelle õigus? Kindlasti ei olnud sportlastel õigust petta rahvast, kuid tõde näib olevat see, et surve olla parim on suur ja see viib kergekäeliselt libastumise teele. Kindlasti ei ole treeneri õigus jagada nii muuseas abistavaid telefoninumbreid, samas tõde on ilmselt see, et ka tema soovis endale suuremat au ja kuulusust kui sportlased olid võimelised talle ehedalt tooma. Igatahes vaatasin ja uskusin minagi talisporti andunult, elasin kaasa ja valasin mõne heldimuspisaragi  võitude puhul. Praegu ei usu enam ühtegi medalit. Kuid müts maha ausa ülestunnistuse eest, mis minu arvates pehmendab pisut toimunut.
Oma tõde ja õigust kuulutavad poliitikudki, igal parteil oma ja samas ka kattuvad lubadused. Mine sa võta kinni, kelle lubatud õigused on paremad, ausamad ja tõesemad? Igatahes Vargamäelikud kemplemised saadavad kogu seda protsessi. Iga üks näeb oma tõde ja õigust ise enda mätta otsast ja teiste suunas on kaikaid loopida küll.
Käisin vaatamas „Tõde ja õigust“, sellest siis need minu arvamised tõest ja õigusest. Hästi õnnestunud lavastus oli minu arvates. Kui ma eelnevalt sonisin, et Priit Loog ei sobi Andreseks ja Maiken Krõõdaks, siis tegelikku filmi nähes osutusid nad sobivaks küll. Olen lugenud raamatut kaks korda ja mingid kujud olid enda kujutluses olemas. Nüüd muundusid nad küll filminäitlejate nägudeks. Film ise oli sünge. Töö, töö ja Andrese pidev unistamine vaid suurematest ja avaramatest põldudest, uhkemast tarest, kogukamatest kariloomadest oli masendav. Tema isekus ja mõistmatus. See oma õiguse tagaajamine. Tee tööd ja armastus tuleb ja kõik su pere supleb armastuses. Aga nii see ju ei ole. Krõõt küll proovis rääkida omal malbel moel, aga isekas peremees ei märganud, et isegi uksepakk on liiga kõrge argiste toimetuste jaoks. Minu arvates see laud, mille Andres lõi uksepakule peale, sümboliseerib väga kogu selle filmi. Julm ja isekas oma lähedaste suhtes. Või mis? Samas oli film siiski elujaatav, eks argipäev peabki olema arenemises, inimesel on vaja edasiviivat jõudu, mis ta tahtma ja tegutsema paneb. Kas just sellisel moel nagu Andres seda tegi, on iseasi. Küllap mängib siin oma rolli ka sugudevaheline konflikt,  naissugu on oma tõe ja õiguse tagaajamisel tavaliselt leebemad, arvestavamad, diplomaatlikumad. Ikka kossu, kossu, kossu ja põssa, põssa, põssa :)

esmaspäev, 25. veebruar 2019

Pisikene kriitika


Sünnipäev on alati teiste päevade keskel pidulikum ja kahtlemata on kodumaa sünnipäev pidudest pidulikum ja meelestab vähemalt selleks päevaks patriootlikumaks. Kui lipp lehvib vardas, on ülevam tunne küll. Õhtune etendus oli südamlik ja ühe väikese osaleja tõttu tavalisest ootusärevam. Väikene osaleja sai imekenasti hakkama.  Ka presidendi kõne oli lihtne ja rahvalik. Kätlemisetseremoonia muutus küll lõpuks kiirustavaks, küllap aeg tiksus peale, kuid kleidid olid kenad, härrased ja prouased näisid õnnelikud ja rahul.
On väga tore, et märgatakse meie eestvedajad, neid, kes on midagi suurt korda saatnud, au ja kuulust meie maale toonud, midagi paremaks teinud, esile toonud. Samas on see paraad kuidagi üheplaaniline, osade inimeste osalust võib pimesi ennustada. Minus tekib küsimus: aga see rohujuuretasand, see alustala, kes on eestvedajate tublid ja andunud käsutäitjad? Kes neid märkab?! Meie tublid postiljonid, kes uisutavad mööda ülilibedaid kõrvalteid, särasilmsed ja lahked kassapidajad, kelle tere ja head päeva muudavad tuhandete päeva paremaks, meie hooldajad, piletimüüjad, kraavihallid jne. Mõni neist oleks ju võinud ikka märgatud saada. Või ei ole siis see ikka see koht, kuhu lihtrahvast kutsuda? Pisikene kriitika ikkagi minu sees istub.
Täna hommikul kritiseeritakse ja kiidetakse härraste ja prouaste riietust. Hommiku TV-ssegi oli kutsutud üks rätsep, kes kiitis ja laitis. Tõi mõned konkreetsed näited ka, mis olid kindlasti õigustatud. Samas tulid tema suust sõnad: sihuksed ja nihuksed, s.t eesti keel longas kõnes pisut küll. Meenus kohe eestlaste pinnu ja palgi vanasõna. Et ma siis ka rohkem ei kritiseeri.
Lipu langetamine oli jäänud minu tööks. Kutsusin pesapoja appi, ikka taaskord tähtis tseremoonia ja mine tea, äkki ei saa ma ise hakkama. Kartus oli suurem, kõik oli loogiline.

pühapäev, 17. veebruar 2019

Lihvisin okkakest


Ärevaid aegu saab pisut leevendada, kui anda kätele ja ajule pisut teistsugust tegevust. Mõttetöö läheb hoopis selle asja juurde millega tegeled.😉 Mina valisin stressimaandajaks kaartide tegemise.
Selline väikene kaartide nokitsemine on väga hea mõttetöö ohjaja. Elus on nii, et mõned asjad on ajutised, mõne asja puhul soovid ise, et see oleks ajutine ja mõnikord tahad lennata ise kõrgemalt, aga keegi teine lendab kiiremini, kõrgemale ja kaugemale ning sinu tiivad on lühikesed selleks, et oleksid võistlemiseks suuteline. Elu paradoksid ja selliselt seda võtangi. Samas väikene okkakene hinge ikka jäi küll, pole ju see hingeke ei kivist ega terasest. Aga lõpuks läheb ikka kõik nii kuis peab, see on ka kindel. 
Seda väikest okast lihvisingi kahe kaardi meisterdamisega. Neist üks ei ole kanna isegi meisterdamise nime, sest kokku liimisin mõned väljalõigatud kujundid ja silmad said ka ühele tondile külge liimitud. Meie pere vanimal lapselapsel täitub varsti uus eluaasta ja eks temagi on jõudnud nutiarmastajate vanusesse.
Teise kaardi heaks heegeldasin lillekesi, liimisin need kartongile ja lisasin jupikesed läikivat nööri ning paar pudinat ka. Armsal ämmal täitub üks eluring.