Esmaspäev, 21. november 2022

neljakümneneljas

 

*Kaks üheealist naist, ühte neist kuulasin sõna otseses mõttes, suu ammuli. Tal lihtsalt oli selline töö, millest ma midagi ei teadnud ning tema kõnelemisviis oli suurepärane. Teine jäi varju kõigega. Eks me olemegi erinevad ja ausalt öeldes oli ka minu häälestatus erinev.

*Mõnikord tundub endale, et olen üsna mõistlik ja arukas inimene, samas mõnikord see mõistus üldse ei connecti. Täna oli taas see päev, mil mõistus ärkas lihtsalt liiga hilja, aga kui on hilja, siis lihtsalt ei lähe arvesse.

*Higitilgad olid nina otsas, kui põrandat harjaga küürisin. Täna oli kena päikeseline päev, paraku toob see rõõmus päike välja rõõmutu tolmu ja mustuse. Tahtsin sellest lahti saada, kuigi et see rõõm puhtuse üle on vaid ajutine, sest elu. Päeva mahtus veel koeraga kõndimine ja õhtul Gafe Grande restoran. Selline intensiivne päev.

*Päeva naer: ma näen su häält. Nii naljakat lõppfooru pole varem olnud. Päeva töö: lehtede riisumine. See töö oli ammu ootel ja hingel kohe kergem.  Päeva nael: vanim laps kodus käimas. Alati on rõõm, kui laiali lennanud lapsed kodutee üles leiavad. Päeva üllatus: mõned seenejäänukid metsas ja pealpea seis, mida ma arvasin, et ei saa isegi abiga hakkama, aga aitaja aitas ja sain hakkama.

*Üle pika aja oli taas maa kahutanud ning uduloor mattis hommiku endasse. Olen võtnud hinges endale kogukonna ees ühe kohustuse, s.t et kui mina seda ei tee, jääb tegemata üldse. Ja siin ma siis murran pead, et mis ja kuidas. Õnneks õpetab muna kana, sain palju asjalikku nõu.

*Olen viimasel ajal mõelnud, et kõik on nii hästi, energiat on, tervis on korras, perel sujub, harmoonia on olemas. Aga vist ei tohi nii tunda, sest see rahulolu on rikutud taas. Ei ole vast maailmalõpp, aga siiski.

*Enese rahustamise nippe ma hästi ei valda, täna paistis minu loppis oleks kaugele. Aga see polegi oluline. Oluline on, et ei lase mõistusel sündmustest ette joosta, et ei maaliks silme-ette musta stsenaariumi, et ei paanitseks ja üle ei reageeriks, sest vastasel juhul ei ole minust aitajat.

Neljapäev, 10. november 2022

Neljakümnekolmas

 

*Päeva plaan oli paigas, ja nii oligi: koristasin, riisusin lehti, tegin süüa. See töine osa oli nagu lunastus sellele, et mind õhtul jälle kodus ei ole. Sõbrannad vajasid ülevaatamist, kallistamist, kuulamist.  

*Täna panin enam-vähem punkti juba pikalt ootel olnud õuetöödele. Rassisin hoogsalt mitu tundi. Pärast oli rahulolu küll, sest tegemata tööd häirivad ka siis, kui mõtlen, et ah-las-olla. Õhtul kasutasin maksimaalselt praeahju, sest plaanis olid verivorstid, kuid sinna juurde mahtusid veel ahjuõunad, punapeedid ja müsli. Ma ei tea, miks ma mõnikord pusserdan, mõistus ütleb, et teen valesti, aga ikka teen. Seekordne mõistusevaheaeg oli müslit tehes. Segasin kõik komponendid kokku ja toppisin selle värvikirevuse ahju. Ma tean, et kuivatatud viljad kuivavad ahjus veelgi ning need lisatakse müslisse hiljem. Nii et pärast oli tükk nokkimist, et eemaldada kõrbenud rosinad, mustad sõstrad, goji marjad.

*Hommikuti käin peenralt rukolt võileivale toomas. N.ö tarkus seisneb ilmselt selles, et kes juuli lõpus seemne külvab, sel augustis taimed kirpudega kimpus, kuid seevastu novembris särab puhmas täies ilus.

*Minu usk joogasse süveneb üha enam ning olen õnnelik iga poosi üle, mis mul varem nii hästi ei õnnestunud. Tänane rõõm on kaamelipoos.

*Paberile üles kirjutamisel on kindel jõud, need asjad saavad tehtud. Seekord lihvisin ühe kasti ja koristasin saunamaja. Ilma ülestähenduseta mine tea, millal nendeni jõudnud oleks.

*Liiga vähe aega on kella keeramisest möödas, seega oli vist vale osta teatripiletid. Kuressaare Linnateatri Lea oli igati tõsine, köitev, asjalik tükk, näitlejad head, lavastus omanäoline, kuid sellegipoolest võitlesin terve esimese vaatuse unega. Diivaniteatrit pole veel keegi välja mõelnud, sellel oleks vast jumet.

*Jälle kodust-väljas-päev. Hommikul läksin ja õhtul hilja jõudsin. Nii on, et lisaks tööle võtab ka hobi oma aja ja hobi ootamine ka. Kui hobi alguse ja tööpäeva lõpu vahele jääb 1h, siis sõita koju ei ole suurt mõtet. Aga ega seegi ootamine kurtmise koht ei ole. Teine sõltuvuselaadne hobi, instagram, aitab aega veeta igati hästi.

Esmaspäev, 7. november 2022

Neljakümneteine

 

*Need päevad koos väikese piigaga on olnud supper toredad, väsitavad ka. Lapsuke on ideaalne, sööb, magab, mängib ja natuke viriseb ka, kui uni silmas, kõht tühi, mähku märg ja igav  on. Mina aga olen omadest harjumustest eemal ja see pisut väsitas. Sellegipoolest ootan uut võimalust pikisilmi.

*Käisime sünnipäeval. Kõik oli tore, aga sattusin jutupauniku küüsi.😀 Ta rääkis minuga terve selle aja, mil seal viibisime. Kuulasin ja noogutasin, mõne sõna sekka ütlemine, küsimine oleks ainult hoogu juurde andnud. Seega hoidusin, aga ega jutt sellegipoolest ei lõppenud. Mõni inimene on loomupoolest jutukas, teine ei saa sõnagi suust. Balanssi paluks. Aga ütleme nii, et päris ebahuvitav mul ei olnud, sest tema huvitegevus ja maailmanägemus on väga rikas ja neid seiklusi kuulata oli üsna huvitav. Aga 5h jutti oli pisut väsitav.

*Hing on alati rahul, kui miski õnnestub. Täna olin tööl ekstra rahul ja rõõmus. Mõned ebakohad tajusin ka ära, nii et õppetund pealekauba, mis siis veel tahta.

*Eelmisel korral oli seesama väsimus kallal, kui kella keerati. Imelik on kell 10 õhtul tukkuda ja siis voodisse ronida. Isegi sukavarras ei aidanud.

*Pean siin imelikku võitlust endaga. Jälgin Britti ja elan talle kaasa. Temas on olnud see miski, mis köidab. Kas ma tema kõiki samme heaks kiidan, see polegi oluline ja ega pole vaja kiita või laitagi, sest võõras inimene, kelle elu elad tema enda juttude põhjal, ei vaja kindlasti nõuandeid igalt kuulajalt.  Nüüd aga hakkab ta üha enam avameelitsema ainult tasulistel platvormidel ja kange kiusatus on osta endale ka lugemise õigus. Sest ikka tahaks teada, mis tema hinges toimub, miks ta nii toimib, kuidas läheb… See lugemisõiguse ostmine aitab ka temal elada, aga ma ei tea, kas ikka peaks teise inimese avameelsusest toitma oma uudishimu. Vist ei pea.

*Jalutasin kalmistul tihedas vihmasajus ja pilkases pimeduses, saatjateks tulekesed kalmudel. Küünlaid oli palju ja omamoodi maagiline oli kõndida seal. Õhtuses joogas süütasime küünlad iga üks oma lähedasele mõeldes. Ma tean, et ema on minuga kõikjal kaasa, kus ma ka astun, kõnnin ja käin. Hoiab silma peal, valvab me üle.

*Pime ja udune. Mõtlen küll, et hoian positiivset joont, aga see pimedas minek ja tulek tõmbab teotahte maha ning täna mõjub küll rusuvalt. Ehk läheb üle.

Neljapäev, 27. oktoober 2022

41 nädalat

 

*Tark tahaks kogu aeg olla, aga see va mälu veab alt. Kuigi et ega tarkusel ja mälul vist ka üksühele seost ei ole, olulisem on oskus tuletada ja seostada. Igatahes maailmas on infot nii palju, et suur enamus jookseb lihtsalt kõrvust mööda, teine osa mis ongi kõrvade vahele kinni jäänud, kipub ka meelde tulema viivitusega. Tänane mälukas oli just selline, kui vastus antud, siis mõistus hüüdis: kabehirv. Et see ka sekund varem ei võinud juhtuda.

*Üks mu ideevälgatus võeti hästi vastu. Olen selle üle väga rõõmus, et sain esitlusega kenasti hakkama, et ma ei puterdanud ja kõik kulges loogiliselt. Õhtul saabus laps oma lapsega. Selline tore päev.

*Suht nukker on Pärnu sügisel, vaid varesed ja mõni üksik uitaja jalutasid rannas. Ilm oli tuuletu ja soe oktoobri lõpu kohta ning jalutada oma kõige väiksema numpsikuga oli hästi mõnus. Supelsaksad seevastu olid endasse vaatamata sügisperioodile loonud sellise aura, et seal rahva puudust ei olnud. Eks ta ole, interjöör on ilus, menüü isuäratav ja need koogid ning teenindajad on samuti kiitust väärt. Kui miski on kvaliteetaeg, siis seda see kolme põlvkonna koos einestamine oli.

*Raha poodi jätta on mõnikord üllatavalt hea. Ma ei mõtle siinkohal toidupoodi, see on eluline tarvidus ja igapäevane tegevus. Aga näiteks kassitoidule matt, kassile kraapimistekk, aknapesuhari, sokilõng, öösärk, neid ei osta igapäev ja eks need kassiasjad ongi puha emotsiooniost. Seekord oli nii tore olla spontaanne ja laadida korvi asju ilma suure sisemise tsensorita.

*Lausa ära väsitas intensiivne kodu koristamine. Aga kes käsib tööpäeviti vaid tuulata kodus, võiks ju igapäevaselt olla enda järelt ka hoolas koristaja. Kuid ma ei suuda ja ega vist ei pea ka. Samas tahaks, aga on nagu on.

*On natuke naljakas, kui oma laps loeb enda lapse hoidmiseks vajalikke sõnu peale. Ma ju kolmekordse kogemusega. Kuigi et jaa, ma mõistan, iga lapsega kasvad ikka koos ja iga laps ongi isemoodi. Õhtul tuttu jäämisel ikkagi minu meetod töötas hästi.

*Suure uhkuse ja tänutundega me mängime, sööme, krooksume, roomame, laliseme ja laulame.

*Elan rolli sisse üha enam. Kuigi tänane päev oli topelt väsitav, sest külalised. Tüüpiline eestlane olen minagi, tean, et meile ei tulda tühjade kätega, kuid millegi pakkumise plaan on mul ikkagi valmis. Bookisin oma ahju kartuleid-kotlette täis, aga ajastus oli veidi kehvake ja jäin ajahätta. Ka see, et plaadid üksteise peal, ei aidanud mitte küpsemise kiirusele kaasa, sest üks plaat hoidis teise sooja kinni. Ka lapsuke ei olnud ärgates parimas tujus ning rahvast täis tuba morjendas teda omakorda. Ööks olin sellest möllust väsinud küll, aga rõõmus ka jällenägemiste üle.

*Täna saime olla omas mullis. Ikka lauldes ja mängides (topsi sisse ja topsist välja).

Neljapäev, 20. oktoober 2022

40+

 

*Videosillad on geniaalsed leiutised, kui ühel sillal minu häält ei kostunud, siis rändurpojaga sain pikalt vestelda. Isegi raamatutest, mis on midagi uut siin maapeal.

*Ema ütles kunagi, et kui aastatele tagasi vaadata, on nad möödunud linnutiivul. Nii ongi, aega kotti ei pane ja see tajumine ongi vaid viiv. Kuigi et jah, minu tädike ei kurda aastate lendamise üle, või ta lihtsalt ei vaata tagasi.  Samas tulevik on vast veidike temalegi hirmutav, igatahes ta tunnistas realistlikult: „Kas ma poole aasta pärast saan ise hakkama?“ On ju liikumine 90ne poole. Mina usun, et ta saab, sest see vaimuerksus, visadus, mis temast õhkab, ei lase alla anda. Tahan mõelda, et äkki olen mina ka mingi kübekese enda omadustest temalt pärinud.

*Sompus ilm. Hommikul tundsin end ilmale vastavalt. Päeva peale läks paremaks. Aga kuklas närivad need õuetööd, mille tegemiseks sugugi aega pole: küüslaugud mulda panemata, kokkuostetud lillesibulad mulda panemata, lillede pealsed maha lõikamata, punapeet maas, paprika kasvuhoonest üles kaevamata ja pottidesse istutamata, õunad puualt korjamata…

*Suur torm jättis meid õnneks puutumata, kuigi tuul oli üsna vali. Ainuke pahandus oli tühi lillepott keset õuet. Toas teeb vallatu  kiisu pahandust, aga ta on liiga armas selleks, et temaga pahandada. Nii ma siis pühin lillepottidest väljakraabitud mulda kokku, korjan laiali veetud pisiasju, küürin käpajälgi, sest üks kass arvab, et märg kraanikauss on ka see koht, kus patseerida.

*Täna purunesid nõud, hommikul kahvel, õhtul tass. Aga muidu oli lõbus tööpäev. Nalja peab ikka ise ka tegema ja mõnikord on kohe tuju selline, et nali sünnib eimillestki. Kodus lõikusin viimases valgevarus lillepealseid. Üle meie kodu lendas suur-suur hanede koloonia. Neid oli mitmes jaos, mitmed kolmnurgad. Ma ei usu, et on olemas inimest, kes lindude rännet kuuldes-nähes pead taevasse ei pööraks. Oli lummav vaatepilt.

*Ma ei tea, millal see päev tuleb, mil ma olen 100% tähelepanelik, ei loe valesti, ei vaata mööda, ei tõlgenda omamoodi. Täna oleks pakiautomaadist 20kg koerasööki tagasi poodi läinud, sest ei osanud sõnumit lugeda.

Neljapäev, 13. oktoober 2022

39. nädal

 

*Olen endale öelnud, et ma ei usu sellised artikleid nagu „17 eset, mida sul toas olla ei tohi“. Aga ometi tõstsin koera kujukese, kelle suu pärani lahti ja keel ripakil, ukse taha. 😀

*Kodused kommunikatsioonihäired. Meespool hoidis infi elektrikatkestuse kohta endale. Päädis see sellega, et tolmuimeja undas asja eest teist taga ma ei tea kui kaua. Kas terve selle 1,5h tunni, mil me jalutasime kutsaga või siiski vähem. Igatahes masin oli tuline, elektriarve kasvas ja tuba ka puhtaks ei saanud. See on tegelikult iga kord nii, kui sa tahad midagi hästi säästlikult teha, siis saad topelt.

*Paanikaosakond ei saa ilmselt mitte kunagi asjadest õigesti aru. Seekord oli teemaks Rändur nr 2, kelle asju ma ise meelevaldselt tõlgendasin ning kaasale ka nii serveerisin. Usalda-usalda-usalda ja ära dramatiseeri, ütlen ma endale. Pean sellest ütlemisest ka kinni võtma.

*Oli sünnipäeva pikendus või siis poole-aasta sünnipäeva tähistamine, igatahes käisin kevadise sünnipäeva kinkekaarti lunastamas pidulikul lõunal. Teletornis sai viimati käidud 30 aastat tagasi. Tuli meelde küll, kuid muutused on muidugi väga suured võrreldes toonase ajaga. Ütleme nii, et vau elamust ei jäänud, aga toit oli siiski maitsev, eriti magustoit, atmosfäär enam-vähem ning teenindajapoiss saab kõige parema hinnangu. Ilmselt ma järgmised 30 aastat siiski sinna ei kipu. Koduteel jäi ette IKEA, kus oli ostulaulupidu, rahvast metsikult ning ega sealt enne välja ei saa, kui oled enamvähem kõik läbi kõndinud. Teele ette jäi ka kaasa sõbra pere, kus oli ootamatute külaliste jaoks valvekook kapis ning alati armas olemine võtta.

*Tantsud tähtedega hooaeg pakub huvi ainult Ratase pärast, ülejäänud persoonid ei paku pinget. Ratase ees võtaksin aga mütsi maha, sest ta on oma rollist välja tulnud, tohutult pingutanud. Tahtejõud imponeerib mulle väga. Endal on vast seda ka kuigivõrd, aga tugevamate ja tublimate ees on mul alati austus.

*Istun teleri ees, kass põõnab süles ja aeg-ajalt nurub pai, mida ma talle ka võimaldan. Telekast kuulen juba mitmendat korda, et sõjakuritegude eest tuleb vastutusele võtta, mõistame sõja hukka jne. 7 kuud pole vastutusele võtjat olnud ja mida see hukkamõist kurjategijatele loeb. Ainult tühipaljas juttude maailm. Minu kassi paitamisest on ka rohkem kasu, kui tühjast sõnakõlksust.😊

*Läks nii, et minu selleaasta töö ja vaev porganditega läks mulla alla, tuli traktor, porgandeid ei märganud. Päris loobuda ma siiski ei taha ja olen käinud nüüd mulda sonkimas. Midagi saan korvi ka, sellised jupikesed, mis kindlasti loomulikus olekus ei säili. Seega juba mitmendat õhtut ma pesen ja kraabin ja tükeldan, et neid sügavkülma panna. Tüütu töö, aga jonni ma ei jäta. Urmas Vadi kuulates läks töö pisut libedamalt.

*Ikka porgandite puhastamise töö on käsil. Sõbranna ütles, et tema venitab end ja kuulab muusikat igal õhtul, võtab aega endale. Mul oli nii keele peal, et mis sul viga, elad korteris, aega küll, aga minul vaesekesel on terve majapidamine hallata, koer-kass hoolitseda. Sain siiski sõnasabast kinni. Ainult loll ei leia vabandust, need minu tööd ei ole ju ka mingid mastaapsed, mis segaksid endaga olemist, ma võin ju mõnele kodutööle otsa vaadata ja minna lasta. Valikute küsimus, ja ju oli tibake kadedust ka hinges, et tema suudab ja mina mitte.

Neljapäev, 6. oktoober 2022

38. nädal

*Hoian oma meelsuse endale, pole vaja tüli eimillestki. Olen tülide vältimise meister, kui selliseid võistluseid olemas oleks. Täna oleks saanud käe valgeks küll, kui oleksin vaid õige pisut lühema vaimse nööri otsas.

*Tiina Mälberg ütles OPis kuldsed sõnad: sõbraks saan pidada neid, kelle köögis olen käinud. Minul neid kööke väga palju pole, aga tunnen sama, kui kodus käinud ei ole, siis midagi isiklikku, lähedast jääb puudu. Ega ma nüüd siis sellepärast ka kodudesse end pressima ei hakka, aga enda koju võtan küll avasüli inimesi vastu. Ikka neid, kellega klapp on olemas.

*Paber suruti kätte ja öeldi, et sinu teema, räägi. Mul on ju jänku põues, kui esinema pean. Aga kui nii, siis nii, vastu ka ei vaielda. 😀 Korjasin oma vapruse riismed kokku ja tekkis endalgi küsimus, et millest mul see jänkuke või kus ta on. Olin julge ja ei kartnud kübetki, isegi oma peast ise oskasin juurde ilma puterdamata kõnelda.

*Ilus värviline sügis on juba, aga ainuke miinus on vihma vähesus. Täna maksis see end kätte, meie kaev sai tühjaks. Olin muidugi eelnevalt tarbinud ka usinasti. Õnneks pump jäi terveks. Maaelu mured, sa sõltud loodusest ja nii paljudest muudest asjadest. Aga see tuletas meelde kõik säästunipid ja küllap see vesi vaikselt-vaikselt kaevu juurde nõrgub. Ja ju millalgi vihm ka tuleb.

*Tahaks loota, et millegi lõpp on millegi uue algus. Imepisike ampsuke läks koos selle lõpuga minu rahakotist ära. Natuke olen ikka kurb.

*Kasutasin õhtust valget aega õuetöödeks. Lõikasin flokse ja kaevasin maad. Hea tööhoog tuli, aga pimedus lõpetas selle hoo ära. Või oli see ikkagi hea vabandus lõpetada?!

*Leigo järvemuusikal ei ole ma kunagi käinud. Sel suvel isutas kuidagi eriliselt, aga mis iganes põhjusel jäi see teostamata. Kuigi, et sel suvel oli terve Järvide kamp seal kohal ning mine tea, kuidas järgmised. Eile telerist vaadates oli kuidagi soe tunne ja samas ka nostalgiline vaadata, kuidas see kamp on kasvanud, arenenud ning kuidas nad ei ole endale mingit armuandmist teinud – nimi tuleb auga välja teenida, seda tuleb au ja väärikusega kanda.