neljapäev, 21. oktoober 2021

36 - neljap neljap

 

*Peaksin nüüd esmaabi teemadel pro olema, sest kuulasin täna kolmandat korda ühte ja sama juttu. Midagi võiks ju külge hakata. Kõneleja oli tõeliselt hea rääkija, seega ei olnud igav kuulata ja mahavisatud ajaks seda loengut ei pea. Pead hakkab taas tõstma see K, mille nimegi ei taha välja öelda. Ümberringi on tutvusringkonnast üks ja teine nakatunud. Õnneks ei midagi hullu. Ehk läheb mööda, tahan nii mõelda.

*Andsin juuksurile peaaegu 50 ja apteekrile teise 50 ja sada nagu niuhti läinud. Kergelt läheb ikka küll, aga juuksed vajasid turgutamist ja keha ka. Täna on kohutav ilm üle pika aja. Sügis on siiani olnud mõnusalt kuldne ja soe. Mõtlesin, et käin linnas kähku ära, aga lõpuks oli ikka 6h läinud. Viimase aja võttis Rimi infoletis kliendikaardi vahetamine. Protseduur oli kiire, aga mina va pimekana ei leidnud kuidagi seda posti, kus ma selle aktiveerida saaksin. Pika otsimise peale lõin käega ja tegin oma ostud ilma kaardita. Välja minnes nägin, et sissepääsu juures. Nina alla ikka ei näe küll :).

*Seekord oli kodukülla sõites teepeal nii palju vaadata, et sõida või kraavi. Ühe künnipõllu oli vallutanud luikede parv. Nad olid nagu valged kivid mustal põllul. Kotkas istus kokku tassitud kännuhunniku otsas. Mahajäetud maju on hakatud renoveerima. Kõike seda oli sõidupealt üsna raske vaadata. Kodukülas on mul armas tädi, kes on suguvõsa vanim ja teraseim. Ta teab vähemalt 30km raadiuses, kes on kelle laps, kes lahutas, abiellus, igavikuteele läks.

*Valimistepäevaks oli ilmataat valinud väga sobivalt kauni ilma. Mina olin e-inimene, seega minul asja ei olnud, aga inimesed ikkagi olid endale lipsud kaela sättinud, ornungisse seadnud kodanikukohustuse täitmise puhul. Mina avastasin hea raamatu ja koerale leidsin ka aega ja sotsiaalmeediale ja Kuldvillakule ja superstaarisaatele.

*Täna oli õhus tunda talve kargust või lume lõhna, igatahes külm oli, mis paneb pea õlgadevahele tõstma ning see omakorda toob kaasa liiga krampis oleku. Päeva põnevus on valimiste tulemus. Aga eks see kosja minek on veel ees ning lõplik tõde selgub millalgi päriselt. Kas see kosjatamine nüüd valijate suhtes aus on?

*Eilne talvekargus päädis korraliku öökülmaga, -4,5 oli hommikul kell 8. Õhtul pidasin peiulillede, kosmoste, tomatite matuseid. Aga hommik oli muidugi ilus, kõik krõbises jalgeall ning iga leht ja rohulible oli saanud uue ilme.

*Õues oli selline maru, et kohe kutsus toas küünlad süütama. Muidugi läks lõpuks ka elekter ära ja seal ma siis uhkes küünlavalguses istusin. Õhtul pool 9 mine magama, kah nadi. Õnneks olid telefoni ja läpaka akud täis ja koristasin-sorteerisin-kustutasin pilte. Kes neid küll nii palju on klõpsutanud?

 

 

 

neljapäev, 14. oktoober 2021

35: neljapäevast neljapäevani

 

·         Kui oled 9.00-21.00 kodust ära, siis on tunne, et mind pole kodus olnudki. Need napid paar tundi kodust ärkvelolekuaega mööduvad nii märkamatult . Aga muidu oli tore, sai mõistust teritatud, mälu mängitud ja tõdetud, kui aeglaselt see aju ikka liigub ja kuidas pärast, siis kui on juba hilja, tuleb vajalik meelde.

·         Natukene sundisin end ja edasi kulges lausa rõõmuga see akende pesemine. Aknale kleepunud mustusemuster ähvardas juba pimedusega.

·         Hommik Anuga külaline oli Eva Kaun, tema antud intervjuu oli kuidagi nii ladus, ilus ja valus samaaegselt, et tema loodud doki tahan küll vaadata. Ei tea küll miks, aga täiesti tavalistes peredes kasvavad lapsed erinevateks: üks on vanematele rõõm, teine mure. Elan sellistele asjadele alati kaasa, mis sellest, et minul on praeguseni küll vaid rõõm olnud. Kuid selline meelde tuletamine pani mind haarama telefoni ja küsima, kuidas läheb.

·         Täna sundisin end peale tööd kõndima minema. Lihtsam olnuks ju diivanil istudes jätkata eile alustatud sokkidega. Aga varsti on samal kellaajal juba pime ja siis ei kõnni enam kusagile, seega tuli veel kasutada seda valgevaruga aega. Tasus end ära küll, sest nägime mingite kulliliste einestamist. Meie lähenedes tõusid nad lendu, maha jäid kellegi jäänused ja sulgi. Edasi liikudes ehmatasime kolme kitsekest ja muidugi mina ehmusin ka, kuts küll mitte, vaid tema sai indu jälitama minemiseks. Kahjuks seda talle ei võimaldata. Looduski on natukese ajaga muutunud juba talve poole, puud on hõredaks jäänud ja ega ausalt öeldes hämaras ja metsavahel kõndimine ei olegi enam ka koos koeraga meelistegevus. Iga häälitsus paneb ringi vaatama, iga kõps on tont kuklataga.

·         On asju, mis teevad tujutuks. Üks neist on , et omast arust mõtled plaani läbi, valmistad ette ja ise oled omast asjast vaimustuses, kuid need, kellele minu plaan on suunatud, ei vaimustu, või no vähemalt mina tundsin mahavisatud vaevana oma tegemist. Võib olla ei peaks ponnistama või peaks vaatenurka muutma.

·         Täna olin laisk ja tujutu. Eesootav loeng tundus tüütu kohustusena. Kuid kui see loeng juba kohale jõudis, siis kadus tüütu tunne ja pigem nautisin igat sekundit. Nautisin ka õhtust ETV2 filmi „Narkomemm“. Mõnikord on need prantsuse filmid nii minu teetass.

neljapäev, 7. oktoober 2021

 

* Mida pimeduse poole, seda raskem on end õhtuti kõndima viia. Täna jäimegi pimeda peale. Natuke kudusin , enne seda tegin tule katlasse. Vaatasin Opi , pisteliselt kuulasin Akd ja tuduaeg. Kuidas päev nii lühike on?

*Praadisin hunniku kotlette, sest üks osa perest oli koju tulemas. Nemad aga tulid hilja õhtul ja kõhud ei olnud ka tühjad. Ega öösel ei peagi sööma, aga mina tundsin end nagu vanaema oma kotlettidega, kes tunneb rõõmu sellest, kui lapsed söövad isuga. Minu kudumine kiideti aga heaks, rõõm seegi J

*Sain asendusliikmena minna Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdile. Kontsert oli ilus, pigem nagu tore etendus, sest see ülesehitus, see kooskõla, need vahepalad moodustasid mõnusa terviku. Minu kaaslane, eakam daam, ütles, et tema nuttis ka, sest need laulud tuletasid meelde tema nooruspõlve ja tõid kohale reaalsuse: kõik on nii kiirelt möödunud. Tõsi ta on, see Nooruse maja, Kaunimate Aastate Vennaskond ja hääbuv-vananev ilu, kellest publik enamasti koosnes, kõlas nagu oksüümoron, nagu ilus-valus. Elu, mis teha! Polegi mõtet heietada. Minul tatsus jalg kogu aeg ja oleksin meelsasti kaasagi laulnud täiest kõrist, kuid kes minu kriiskamist ikka kuulata oleks tahtnud.

*Ilus ja värviline on. Täna on ka päike ja piisavalt soe selleks, et iga vaba hetk õues olla. Rõõmustasin koera taas ja tegime traditsioonilise ringi, samal ajal rõõmustasin ka oma eakat tädi, sest telefon on sageli tema päevade ainuke rõõm. Kui ma ütlesin talle, et kõnnin ca 5 km, siis küsis ta, et kas tahan veel saledamaks saada. Muidugi eitasin, sest seda soovi mul ei ole. Sest kui sale siis on sale? Igatahes pidas tema ka minu 5 km kenasti vastu.

*Täna oli tööl kindel plaan, aga segajaid oli rohkem kui muidu ja plaan jäi plaaniks. Õhtul olid Pius ja Kall, mis oli lõõgastavalt naljakas. Sedagi on vaja. Ilmselgelt oli seda ka teistele vaja, publikut oli küllaga.

*Ei toimunud midagi erilist, ei rõõmustanud ekstra millegi üle, hoopis kurvastasin, sest olen ühe ainsa väikese sisulise vea teinud oma üllitises. Maailm sellest ei muutu, miski ei muutu, vaid ise tunnen end halvasti, et ma ilmeksimatu ei ole. Ja tegelikult solvusin sõnumitooja peale, kes serveeris seda nii nagu oleks tegemist põhja paneva, elu muutva veaga. Ma tean, et ta on ülereageerija, aga see mind paremini tundma ei pannud.

*Täna panin, nagu nüüd moes on, kõik plaanid, mis päeva jooksul ära plaanin teha, paberile. Ja patsutan endale ka nüüd õlale, et õunakompott sai valmis (ma ei ole vist 20 aastat õunakompotti teinud), koer jalutatud (nägime oravat essat korda meie kodu lähedal), lahtkapsahautis tehtud (ka essat korda elus) ja natuke koduseid asju säetud. Õhtul jäin ühte vastikut filmi TV6 pealt vaatama. Olin ju seda kunagi ammu näinud, aga miski mind kinni naelutas.



esmaspäev, 4. oktoober 2021

Ootuses

 

Ootusega koos kipub aeg venima. Kannatamatu hing tahaks nüüd ja kohe näha, hoida, puudutada, nuusutada. Aga igal on oma aeg ja see ootuseaeg on ilus. Mina saan vaid aidata ootamist ja vähendan selle ootuseaja aja venimist kududes. Valmis üks väike kombe varsti saabuvale ilmakodanikule. Loen igal õhtul sõnu peale, et kõik kulgeks kenasti. Kudum ootab.



neljapäev, 30. september 2021

33: neljapäevast neljapäevani

 

*Oman kübekest auahnust ja see asjaolu sunnib mind võtma endale ühte ülesannet, mis tekitab minus juba eos ärevust. Kas ma nüüd peaksin üle oma varju hüppama või jääma ikkagi kartuse taha kinni ja hoidma tagasihoidlikku joont. Võitlen siin täna iseendaga.

* Eilne võitlus kandus ka tänasesse, ja võtsin kätte ja panin elus essat korda tõuksile hoo sisse. Laadisin äpi ja olin ise väga happy. Naeratus kõrvuni, tuul juustes tuhisemas – nii ma 3.12 maha kihutasin. Nii väike asi, aga uhkus rinnas pulbitseb.

*Tegelikkuses kulges kõik nii, ärevuseks oli null vajadust. Üritus ei kulgenud päris plaanipäraselt, kuid see teistmoodi kulgemine oligi vist parem. Sobis mulle rohkem. Mis vahe on esineda inimeste ees, kes isutvad ja kuulavad sind ametlikult või inimeste ees, kes on jooksvalt läbi astunud ja kuulavad sind spontaanse tulemise tagajärjel? Ei tohiks ju vahet olla. See viimane variant sobis mulle väga hästi, sest ametlike kuulajate ees oleksin ma kindlasti natukene puterdanud ka.

*Oma lähedastele pean ma alati küpsetama koogi ja tegema kaardi, selle olen ise välja mõelnud ja arvan teadvat, et seda nad minult ootavad ka. Täna sai üks lapsuke aasta vanemaks ja vanana küpsetas ja meisterdas natuke.


Ka ülejäänud päev oli armas. Kõndisime kalmistul nagu Arno ja Teele, ja see oli kuidagi eriliselt rahu toov. Õhtul istutasime viimased maasikataimed, et oleks mida järgmisel aastal oodata ja lastele kaasa pakkida.

*On olnud imeilusad ilmad. Kasutan seda ära ja kaevan pärast tööpäeva nii tunnikese aias. Kui see vananaistesuvi nüüd pikalt kestma jääb, tont teab, kui palju peenraid nii kaevan veel.

* Kuulasin meie valla volikokku pürgijate debatti ja puhastasin viimaseid ebaküdooniaid. Ideid ja seemneid pudenes küll. Üldiselt oli põnev teada saada, mida näevad lugupeetud kandidaadid parandamist vajavat. Kolm seltskonda ajas enam-vähem ühte juttu, neljandat kampa ei võetud.

*Pakiautomaat on tänuväärne leiutis, aga kui jama on, siis mõtlen küll, et inimese käest oleks mul see asi ammu käes olnud. Nüüd käin nagu kass ümber palava pudru, pakk on, aga kätte ei saa. Kirvest ei saa ka appi võtta, sest ei tea, millist ust rammima peaks hakkama. Klienditeenidus lubas tagasi helistada, aga pole seda tehtud. Õnneks ei ole pakis vorstilatt, mis hapuks läheb. Aga no meeli erutab küll.

Õhtul saime kolleegidega kokku ja veetsime lõbusad tunnid mängides tõe küsimise mängu. Selgus tõde, et oleme parajalt patused piigad kõik kordamööda. Ikkagi inimesed! Naersime pisarateni ja seda on vaja. Kuigi et jah, kurb alatoon algatas selle kokkusaamise. Aga nii on, et inimesed tulevad ja lähevad, mõnikord tuleb vana tagasi, aga teinekord tuleb uueks valmis olla.

neljapäev, 23. september 2021

32: neljapäevast neljapäevani

 

·         Üle pika aja (võib olla kuu, võib olla vähema), tegin kutsa taas õnnelikuks. Käisime jalutamas ja kõndisime kokku 5 km, nii ütles Pacer. Nägime lehmi, ebaharilikult palju autosid, üht kalameest ja surnud ussi. Nende kõikide peale läks kutsa aktsiooni ja mina pidin tema taltsutamisel natuke rohkem jõudu kasutama. Nii et jõutrenn ka see koeraga jalutamine.

·         Rääkisin telefonis pere keskmisega, ta ütles, et mõtleb aeg-ajalt sellele, mida vanaema ütleks selle või tolle peale ja mida ta arvaks sellest, kuidas neil elus läinud on. Lapse avaldus vallandas minus pisarate voolu. Ema ei ole enam rohkem kui kümme aastat, aga ta on iga päev meeles ja teatud daatumid toovad mälestused eriti esile. Ma tean, et ta hoiab silma meil peal.

·         Pakkisin pesamunale kaasa palju kodust kraami ja jagasin õpetussõnu umbes sellises stiilis, et värsked kardulad pane keema kuuma ja vanad kardulad külma vette. Ega see lahti laskmine kerge ei ole. Eriti veel siis, kui too ei tea kindlalt: kuhu, millal, miks.

·         Käsitööpäev, kõigepealt vorpisin 100 silti ja siis puhastasin ca neli kilogrammi ebaküdooniaid. Ei saa öelda, et päeva lõpuks tüdimust ei olnud. Oli ikka küll. Lisaks oli köök seemneid täis, minul pöial kange ning üleüldse tekitas see käsitöö omakorda koristamise tööd juurde.

·         Täna villisin eile lõigutud ebaküdooniatest eraldunud mahla purkidesse. Lootsin selle suure töö peale suuremat vedeliku kogust. Aga ega head kraami ei peagi vist palju olema.

·         Tööl sai palju selliseid asju tehtud, mis olid ootel, koduaega seevastu oli ainult AK ja Pulsi jagu, siis heitsin tudile

·         Hommiku TVst kuuldud infokillud tervise heaolu heaks panid mind traditsioonilisele kõnnitiirule minema. See info ei ole ju midagi uut, aga kui keegi kusagil ei korruta, siis vajub minu motivatsioon end korrapäraselt liigutada, kiirelt ära. Õnneks neid meeldetuletajaid meedias on. Kodus ei sunni mind keegi.

neljapäev, 16. september 2021

31: neljapäevast neljapäevani

 

·       Vaatasin dok filmi “Siin me oleme” keskse teemaga vanadus ja üksindus. Ma ei ole väga palju neile teemadel mõelnud. See film tõi aga reaaluse kuidagi väga ehedalt kohale. Lähenen ju ka kohutava kiirusega memme-ea poole. Need saate memmed olid igati vahvad, aga ise ei taha uskuda, et jään ka natuke köötsakaks, muutun valjuhäälseks… :D Polegi vaja elada selleks rohkem kui nii kümme ja peale aastat. Kurb hakkas.

·         Vist eile kurb tunne, või mis? tõi tänase peavalu. Olin sunnitud tabletti neelama. Aitas küll.

·         Igasügisene kartulipidu oli täna. Küürutasime nii mis kole, aga töö sai 2 ja poole tunniga tehtud. Huvitaval kombel võttis hilisem köögitoimetus aega viis tundi, muudkui pesin nõusid, kuivatasin, kokkasin, kusjuures midagi erilist ei valminudki.

·         Panin oma ridiküli kraami täis ja sättisime end Seaways laevale. Läksime punaste majade maale. Omast arust ei tunne ma mingit erutust, aga küllap seda hingesopis on, sest ärkasin juba poolest ööst.

·         Laevasõit möödus rahulikult, kuid suht unetult. Ma ei maga ju mujal, kui omas voodis. Sõitsime mööda graniidiga ääristatud teid läände. Rootsimaa on ilus, argiselt ilus, sest peale graniidi on sealne maastik suht sama kui meil. Veekogusid on muidugi rohkem ja majad väiksemad ja tondilosse vähem. Aeg sealmail oli lühike, enamus kuluski sõitmisele. Öö veetsime ühe toreda noobli onkli juures, kes rääkis hästi inglise keelt, oli väga lahke ning see parandas väikesed öömaja puudused kõik ära.

·         Viimased päevad on tekitanud palju meie oma aega, muidu me seda ju ei võta, aga kui meid ühte puuri (loe laeva) kinni panna, siis selline vabatahtlik-sunniviisiline olemine on päris tore. Mina lugesin raamatut, tema magas, aga koos vaatasime merd ja mööduvaid laevu, jälgisime väikest laevalindu, kes hüppas mööda tekki, otsides miskit hamba alla. See linnuke näis küll priireisija moodi. Nii me siis vaatasime ja vaikisime ja filosofeerisime niisama maast ja ilmast. Tuleb ikka ära käia, et saaks paremini olla.

·         Hommikul ärgates oli maa hallaga kaetud. Algab see külmem aastaaeg. Õhtul vedasin kõrvitsalasti hirmuga varjualla. Kahju oleks külmale jätta.