neljapäev, 13. mai 2021

Kolmeteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

 

6. Võtsime ette luureaktsiooni ja üllatasime sõbranjet tema päeval hommikuse duetiga. Kõlas nagu kõlas, aga oluline on, et talle meeldis päriselt ja ise olin ka nii elevil ja rõõmus, et idee tuli, et kambajõmm oli võtta ja et sel kambajõmmil oli oidu kõik talletada ja et üllatus ka üllatusena välja tuli.

7. Püüan lähtuda põhimõttest, et ela oma elu, ära teiste oma aruta, aga ikka ütlesin sõna sekka. Keel see va sügelev organ J Ega pärast ju hea tunne ei olnud ja omast arust tundsime kaasa. Vist!

8. Vaatamata külmale tuulele avasime õues söömise hooaja. Lapsed tulid. Meie lapsevanemad olime kohe naksis ja rõõmu otsast otsani täis. Uhkust samuti.



9. Emadepäev. Oma õnnitlused sain juba eile kätte ja tänase kord oli minna kokkusaamisele teiste emade ja ühe sünnipäevalapsega. Päris pikk aeg on mööda läinud, mil külas käinud ei ole. Seega oli tore näha, kostitatud saada ning kõik jutud said ka räägitud.





10. Kusagilt hakkas puhuma vali kuid soe tuul. Tööl oli kahju olla, sest õues olnuks lust tubase zoomi-teatri asemel olla. Seda enam, et  test tuli ka teha. Üldiselt ma tahan , aga täna ei tahtnud. Lisaks ei saanud kõigele pihtagi, õnneks oli laps kodust võtta, kes aitas või õigemini enamuse testist ära tegi. See oli nüüd nagu tasumisetund vanemliku hoole eest :D Ma ise ka ei saa aru, miks ma igast jamast olen nõus osa võtma. Õhtul oli aga ekstreemselt totter saade viharavist, mida vaatama jäime tegelikult ühe tuttava näoga vihkaja pärast. Asjade ilma asjata lõhkumine tekitab alati prr-tunde ja nüüd nad purustasid 2h jutti. Mõne memme puud oleksid võinud selle aja sees lõhutud saada.

11. Soe, nii soe päev. Istutasin tomatid kasvuhoonesse higitilgad ninaotsas. Pärast ei raatsinud tuppa minna, läksime hoopis matkama. Naastes oli ikka veel soe õues, nii et vedasin kõik suvised taimehakatised toast välja, aitab küll tubasest hooldusest ja aknalauaelust.

12. Ikka soe, tuult on ka. Leidsin täna ühe grupi fb-st, millest on reaalselt kasu ka. Kass ja koera ja aiagrupid on lihtsalt vaatamise ja laikimise pärast. Digitarkused kuluvad aga praegusel ajal väga marjaks ära. Kohati olen küll ise-ise, s.t tahan ise hakkama saada, ja selleks siis ongi vaja pisut trikke juurde õppida. Muruniidukile tõmbasin ka täna hääle sisse.

neljapäev, 6. mai 2021

Kaheteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

 

29. Kevadised kaevetööd toovad nähtavale klaasikillud, roostes naelad ja muud sodi, mille külm on pinnale lähemale kergitanud. Olen seda jama 10 aastat nokkinud, aga jagub ikka ja veel. Lihtne oleks eirata, aga mina ei saa, pean kummardama ja kokku korjama kõik selle, mis looduse juurde ei kuulu. Tahaks, et maa oleks puhtam paik. Seega oli tänagi kaevamise päev. Koer oli väga pettunud, kui õue läksin, temal on oma lootus. Paraku ma kahte sporti ühe õhtuga teha ei jaksa.

30. Täna kerkis küsimus, kui palju on meil elus tahan või pean asju. Kui hoolikalt mõelda, siis nad segunevad mingil viisil ja üks võib muutuda ka teiseks. Üldiselt on pean tunne, kui pesen aknaid, teen argiõhtuks süüa. Teinekord aga tuleb ka tahtmine ja teengi tahtmise pärast, suure õhinaga. Kõik sõltub. Täna oli tahtmist täis päev. Pean pesema aknaid muutus töö käigus tahan pesta aknaid. Lisaks tahtsin veel lillepeenraid korrastada ja üle aastate kisselli keeta. Päikesepaiste, mis muud!

1. mai unustasin ära – läks täiesti meelest, et töörahvapüha ja kevadpüha. Siiski nii poolkogemata küpsetasin ühe rukkijahu-pohlakoogi raamatust „Ahvatluste aastaring“. Tänase päeva tore oli see, et vennad võtsid end lõpuks kokku ja puhusid üle aastate koos saunajuttu.

2. Täna võtsin maasikad ette. Peaaegu igas põõsas istus üks või mitu võilille ja see ajas lausa närvi. Ponnistasin küll neid juuri noaga pooleks lõigata, kuid see kõik on ajutine, juur on ju alles. Ei oska leida lihtsaimat viisi mugavaks maasika kasvatamiseks. Hea meel oli aga Kuldvillaku võitja üle. Ikkagi tšempioni staatusesse jõudis, mis siis et napikalt. Oma tugitoolist hüüdsin talle küll, et Sophokles, onu Vanja. Õnneks need mittemeeldetulemised ei takistanud võitmast. Tugitoolist minu loogika siiski Armstrongini ei küündinud.

3. Mõtlesin, et panen jalga õhukesed sukad, aga tuult tuppa kuuldes otsustasin ikka talviste paksude kasuks. Ja kuna oli väga vilets aiatööde ilm, siis rõõmustasin koera. Nägime haigruid, luiki ja jänestel oli vist jooksuaeg, neid silkas lausa kolm. Kutsa oli neist pöördes ja mul andis teda kinni hoida. Sain jõutrenni pealekauba.

Pilved nagu vahukommid :D

4. Ma ei uskunud, et mõnel õhtul vaatan teleri asemel insta-storysid. Täna jälgin Kertut, kes matkab mööda Eestimaad, nii 30km päevas. Eile oli mul lausa mure, et kas juhtus midagi, kuhu story jääb? Kas on karud Alutaguse metsades teele ette jäänud. Täna oli ta aga olemas ja karu ilmselt ei pidanud kartmagi. Aga lisaks Kertule jagab Britt Prantsusmaal oma pereelu, Sandra tõstab motivatsiooni, Merilin on lihtsalt naljakas, Anna on osavnäpp. Arvan või õigemini loodan nii eluga paremini kursis olla ja loodetavasti pidurdan mingil viisil nende abil aastate sõudu. Igatahes on äge, et selline edevus on olemas.

5. Täna sain minna lumelörtsiga tööle. No on ikka pagoda ja mis mai see on ? Õhtuks läks õnneks kobedamaks ja tegin tavalise tiiru. Seekord kohtusime rebase ja sokupoisiga. Tiir on enamasti üks ja sama, aga kohtumised on erinevad ja ka maastik muutub looduse suve poole edenedes. Toomingalehed on juba pungast palju suuremad, pajuurvad muudavad värvi. Vihm tegi teed kõik sopaseks ja koju viisin kummiku sees kive ja soppa. Ei tea, miks kummikutel selline tagant üles viskamise efekt on?

 

 

Sokupoiss ja rebane pildile jääda ei soovinud, vares oli vähe kannatlikum :)

Sellisteks ilusateks tuttideks muutuvad mõne põõsa tibud. 

esmaspäev, 3. mai 2021

Pepualus


 
 

Minul on selline kiiks, et mulle meeldivad kiiksuga asjad ja eriti meeldib neid välja mõelda. Mõnikord on tunne, et elamine on juba kõik  väljakujunenud, kõik asjad olemas ning sisustatud ja pole nagu kusagile enam midagi meisterdada. Siis tuleb aga ei kusagilt jälle mõte ja üks asi naksti juures. Saunamaja on selline tore koht, kuhu veel saab juurde asju toota. Pepualused on meil kenasti olemas, aga need on poest ostetud, tavaline kräpp. Tegin siis ühe omamoodi-aluse juurde, tekst peal ja puha, et millisele istumisele mõeldud. Meil kvalifitseerujaid just ei ole, või kui, siis mina. Tänaseks on alus ka ära testitud ning peab ütlema, et istuda oli hea. Materjal on villane, kuid kare ei ole. Kuna sauna tooniandev värv on meil roheline, siis see ta sai. Teine peaks ka mõne aja pärast sündima, eks siis paistab, mis sinna kirja saab.

neljapäev, 29. aprill 2021

Üheteistkümnes: neljapäevast neljapäevani

22. Oli asine päev, toestasin paari projekti, kohtusin oma diagnoosiõega ja kuulasin google loengut. Pigem tegus olemine meeldib mulle alati, kuigi see igapäev ei õnnestu. Õhtul läksin hea hooga koeraringile. Kõik oli kena, samm kiire, vaated ilusad, meel rõõmus ja mõtisklesin niisama päevast, kuni silma nurgast nägin, et miski väike loomake läks üle tee. Meie koerakesel ärkas sellest nägemisest jahiinstinkt ja jahtima ta minna tahtis. Minu jaoks oli see nii ootamatu, ja selg ees pikali ma lendasin, pea kolksuga vastu maad. Istusin veidi ja jõudis taas kohale, et kui kiire on hetk, mis võib muuta kogu su olemist, ning kui suur on koera jõud – olin nagu tuustakas ta käes. Minul siiski vedas, suutsin oma kondid kokku korjata ja koju kõndida. Pea kumises veel mõnda aega. Koer ju ka süüdi ei olnud.

23. Võib olla mõtlen üle, aga pea tuikab eilsest paugust täna ka veel, seega võtsin suht vabalt ja küpsetasin ühe väga maitsva kirsikoogi, kuhu sisse käis ohtralt võid, hapukoort ja muna ning toksisin oma tuhat nööpnõela nõelapatja, et üks topsik oleks kapis vähem.  Vihmane, vastikult kõle ilm soosis jõudeolekut.

Miljon nõela

24. Lund ja kruupe ja muud jama sadas täna vahelduva eduga. Seega toimetasin katuste all. Tegelikult sundisin end toimetama. Mõtteis on hetkel niipalju tuttavate haigusi, lahkumisi ja ma ei oska nendest lahti lasta. Siiski kaevasin kasvuhoones peenrad ümber ja panin rukola mulda. Võib olla see tärkamise ootus on abiks.

Linik sai lauale kena


25. Pühapäev on hingamise päev ja võtsingi seda päeva nii. Helistasin oma tädid läbi, kuna näha saab nagunii harva. Tädid on juba eakad ja eks ka minu missioonitunne kasvab koos vanusega. Eakate päevad on sageli tühjust täis, ja tahan seda tunnet leevendada.

26. Viimasel ajal on välja ilmunud palju neid, kes teavad, kuidas elada õnnelikku elu. Argngutreenerid, kanaldajad, teenäitajad, suunamuudijad, õnne valemi teadjad. Vast aitaks mind see, kui saaksin neist ühe pakkida seljakotti, oleks hea käepärast võtta kui motivatsioon või lihtsalt tuju langeb. Vaatasin Taani dokfilmi „Õnne valem“, kus naised soovivid õnnetablettidest vabaneda. Film on igati aus, aga ma mõtlen, et Taani – hygge maa on tablettide üks suuremaid kasutajaid, kas siis nende hygge tulebki tablettide arvelt?

Meie kiisu on hygge-olemise maailmameister :)


27. Tänase päeva kohta pole midagi erilist öelda, kui vaid et, tööd oli, aga tulemusi nagu näha ei ole, tahet oli, aga sellest tahtest midagi erilist ei sündinud. Täiesti tavaline tööle ja koju päev. Millegiga pead ei vaevanud ning midagi rõõmsamaks ega rõõmutumaks ka ei mõelnud.

28. Olen siin hoogu võtnud ja lõpuks hakkasin lillepeenraid sättima. Vedasin mulda ja möllasin mis kole. Peremees küsis, et kuidas sul õues nii kaua aega läks. Aga plaanid on peas ja vaja on mõelda, et mis ja kuidas ning nii see aeg sinna aeda läheb, sammuke sinnapoole ja teine siiapoole. Igatahes üks peenar on korras ja ootab ilmade soojenemist.

 

esmaspäev, 26. aprill 2021

Igavuse peletamise mäng



Tiitel Vanana on juba sellepärast vahva, et saan teha neid asju, mis kunagi oma lastega tegemata jäid. Õigemini nõuka aeg oli minu arvates nutikaid inimesi täis ja n.ö essust saia tuli kogu aeg teha, kuid mingit pidi oldi ikkagi palju vähem loominguline. Küllap ka materjalide vähesus piiras loomingulisust ja info nappus samuti. Praegu ava raamat, ava internet ja ideed lendavad su juurde. Mäletan, et õmmeldes ja kududes tegin küll alati ummamuudu omamoodi ning see välja mõtlemine meeldis mulle tohutult, kuid mänge, mänguasju me ei teinud. Nüüd siis tuleb need tegemata jäänud tegemised tasa teha J

Meil on pudelikorke lademetes sellepärast, et taaraautomaat ei soovinud korkidega pudeleid vastu võtta. Sellepärast tuli need maha keerata. Ja nii neid kogunes. Minu osa on vast sinised punnid, ülejäänut on tootnud meespere. Seega materjal  nagu maast leitud.😊

Sellise mängu loomiseks on vaja korke, liimi ja penoplastist alust. Lapsed valisid korgid, ladusime alusele kujundi ja hakkasime liimima. Oli tore töö. Samas võib see kujund olla milline tahes, näiteks lill või lind. Mängu tegemine ja ka mäng ise on jõukohane igas vanuses mängijatele.

Et mängima hakata, selleks on vaja viskerelva, milleks võib olla uba, kastanimuna, tammetõru. Meie kasutasime kivi. Kivi sobib ka, aga ta põrkab natuke palju, s.t et tabad küll, kuid kivi kargab sellest tabatud pesast välja.  Igale korgi-ringile andsime punktid, s.t välimine 10 punkti tabamise korral, sellest järgmine 20, 30… Mängu võib teha suuremagi, meil oli piirajaks alus. 

Idee pärineb „Igavusepeletamise raamatust“. Nii peletasime meie igavust, sest ta tuleb väga kergelt kallale küll. Nüüd oli aga mitu tundi tegevust. Uus mäng ikkagi ju. Kordamööda oli üks meist sekretär, kes punkte kirja pani ja kokku arvutas. Ja nii see igavus eemale meist jäi. 😉


neljapäev, 22. aprill 2021

Kümnes: neljapäevast neljapäevani

15. Nagu igal aastal, kestab sünnipäev tavaliselt kauem kui üks päev. See meeldib mulle, sest ma taha suurt pidu ja palju rahvast koos juba sellepärast, et tahaks kõigiga suhelda, olla, rääkida. Kui on suur pidu, siis tekib lõhki-tõmmatu tunne ja kõik see melu on liig. Täna oli aga taas väikene istumine, mis oli tore. Õhtul vaatasin “Kool minu kodus”, mis tõi taas tõdemuse, et kui inimesed on pikalt koos elanud, siis muutuvad nad ühte nägu, või siis hoopis on loogika selles, et sarnane valibki sarnase. Saates oli perekond Kõiv, Krista ja Kalle, nii ühte nägu. 

 16. Olen taas pusserdamiste lainel. Ühel päeval unustasin end tööle. Eile läksin autot teenindusse viima. Õu oli seal nii masinaid täis, et läksin ruumi sisse ja küsisin, et kuhu ma auto jätta võin. Öeldi, et jäta kusagile ning läksin siis tagurdama. Millegipärast avasin tagumise ukse ja istusin tagumise istme peale – ei tea mis ma siis nüüd lootsin, kusjuures tagumise istme peale on mul asja väga harva. Täna unustasin end magama, hea et kella 11sele vaktsiinile jõudsin. Igatahes suurest magamisest kindlustasin juba enne süsti peavalu, süstist vist juurde ei tekkinud midagi. 

 17. Kui ma päriselt vanaks saan, tahaksin olla tema moodi – selline osavõtlik, soe, sõbralik, suurepereema, kellel on lapsi rohkem kui ise on sünnitanud, selline ilmaema. Täna sängitasime ta maamulda. Oli imeilus päev. Pisarad voolasid, ma ei teagi, kas haletsusest siiajääjate kurbuse pärast või selle teekonna pärast, mis ükskord lõppeb meil kõigil. Tema ärasaatmine oli talle vääriline. Ma arvan, et ta pilvepiirilt vaatas ja kostis, et mõtle kui tublid te olete. 

 18. Varsakabjad olid nüüd õitsema hakanud. Ilus kena kolletav pundike vaatas kraavist vastu. Vaja oli neid muidugi pildistada, mis omakorda päädis kraavi kukkumisega. Nii et koer ei olnudki koju jõudes ainuke sopakäkk. Oli ilus kevadine päev taas kord. Kahjuks oli tarvis jälle arvutis istuda ja tarkusi kõrvataha panna ning hiljem ka teada saanut testida. Sain testitud, kuid ikka endamoodi, puterdamise hinnaga, nimelt olin suutnud mõned küsimused mingil kombel vastamata jätta.
19. Kui laps küsis, et kas ma võin, siis ma ütlesin, et muidugi võid, ainult sõida ettevaatlikult ja ära kihuta. Ikkagi tähtis päev, aitab või ei aita edasist elu mõelda ja sättida. Eksami tulemus on ju osaliselt ka tuleviku määraja. Ise sain aga sellise uudise, et minu leivakotist võetakse veel selle aasta sees väikene amps ära, ehk teisisõnu jään vaesemaks. 

 20.Koolivaheaja rõõmud ajavad natuke hulluks ka. Lapsed on nii intensiivsed ja ise ei ole harjunud. Igatahes peale matkamist, meisterdamist, vahvli küpsetamist, kala praadimist, meisterdatud mänguga mängimist, punktide kokku lugemist, pesu nöörile riputamist, tule katlasse tegemist, musta notsu mängimist, lohutamist, kakluse lahutamist, lillede kastmist, lillede istutamist, prügi väljaviimist, pühkimist ja nühkimist oli mul toss väljas.
21. Ei olnud tal ammu külas käinud. Tore oli näha, kuid lõppkokkuvõttes käisin halbu uudiseid kuulamas. Nende uudiste tuules käisin surnuaiad läbi ja tegin kevadised korrastustööd ära. Õhtul telerit vaadates tuli nagu pomm kõigele eelnevale otsa teade Lea Dali lahkumisest. Ebaõiglane on see saatus meist paljude jaoks.

neljapäev, 15. aprill 2021

Üheksas: neljapäevast neljapäevani

8. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja vaatasin terve esimese hooaja „Paradiisi“. Ma ei teagi, mis igatsuse kärbes mind hammustas, aga see imeilus armastuslugu  läks südame külge. Mulle meeldis kohe kõik: ilus mehelik mees, kütkestav ajastu, õilsad tunded, väljapeetud käitumismaneerid, see kõik oli midagi hingele. Hingele oli ka hilisõhtune „Ema“ ETV2-st, kus lisaks omapärasele süzeele oli ka deja-vu võttepaik. Reisimise üksvõlu on ka see, et hiljem võib tekkida telerist äratundmist ja siis kilkad rõõmsalt kaasa: ma olen seal käinud :)

9. Tuul ei ole ammu nii hullult puhunud. Katus kolises hirmuäratavalt ja õue ei tahtnudki minna. Sellegipoolest oli ju reede ja nädala suurshoping vajas tegemist. Kätte sain ka oma virutaalreisi medali machu picchule. Ilus medal on. Kas seda nüüd nii väga vaja oli, aga niipalju oli tast tolku küll, et kõndinud olen kordi rohkem varasemast.

10. Täna oli moodne koolitus, aga valel ajal. Hea on ju varakult end kirja panna, aga pärast seda tagasi ka võtta ei taha, tundub nagu lubaduse murdmise moodi. Nii oligi, et  tüdrukud asjatasid teises toas ja mina kuulasin oma toas loengut. Vahepeal sain nina välja ka pista ja natuke neid ka näha. Nagunii tahaks ju rohkem näha, aga hea oli see, et nad said omavahel näha ja olla ning minu söögitegemisemure võeti ka enda kanda.

Focaccia enne ahju minekut

Ahjust tulnud focaccia


11. Minu eilne melu kestis ka täna. Loeng oli positiivne ja meeleolukas. Ilmgi ilus, nii et pauside ajal nokitsesin õues peenra kallal. Tundub, et aiaelu hooaega tuleb hakata tõsiselt võtma.Tomatitaimed on juba parajad pikukesed ja talvepaus on aiatööst nii pika puhkuse andnud küll, et tahaks juba.

12. Ajasin oma kere ja koera üle mõne aja kodust välja. Oli päris mõnus. Varsakabi oli nuppus juba, sinililli üsna palju metsa all, ka üks kitseke kablutas üle tee. Kui viimati käisin, mis  ei olnud ka ammu, oli järv alles jääs.  Nüüd ei olnud jääst enam jälgegi. Muidu oli väga tegus ja mõtlemist täis päev. Oli vaja aegu broneerida ja kokkuleppeid sõlmida ja see meeldis mulle.



13. Ise ma aru küll ei saa, et kahekümne aasta taguse ajaga midagi nii väga palju muutunud. Mina olen ikka mina, minu jõudlus on ok, uudishimu on olemas, vaim on valmis otsima leidma ja katsetama. Aga aasta uus lükkis end jälle aastatekeele juurde ja seega oli minu päev. Mõnikord on hea ka tähelepanu keskpunktis olla, ja seda tähelepanu täna jagus.  Tundsin end vägagi hoituna ja erilisena.




14. Tavaliselt olen liiga detailne läbimõtleja, etteplaneerija, tahan teada, mis ja kes ja kuidas, et siis teada, kuidas kulgema hakkab. Isegi ühe saunaõhtu tarvis on mul tavaliselt plaan. Täna aga kulges hoopis plaaniväliselt ja ei olnud sugugi halb. Pigem olid ootamatud külalised nagu õnnistus, värske veri ja uus vaatenurk. Peaks spontaansusele rohkem ruumi tegema.