Teisipäev, 16. august 2022

31 nädalat

@ Tean ennast küll, kui keegi perest soovib, siis ära ma ei ütle. Seekord soovis pere keskmine ja ema pani loomulikult autole hääle sisse ja sõit algas. Käsime kalmistul, lapsepõlvemaadel, eakal tädil külas, külakohvikus söömas ja lõpuks maandusime Viking Spaas. Meil, kolmel tüdrukul, oli väga tore. Noorim sulistas rõõmsalt ja pidas ka vapralt vastu. Muu jutu hulgas tuli tütrega võõrastega rääkimine jutuks, et kas on ebamugav tegevus või mitte. Praktiseerisin seda kohe ühe härraga iglusaunas ja lastebasseinis ühe piigaga. Härra oli jutukam ja minul ebamugav ei olnud. Üleüldse sisaldas meie teekond palju kohtumisi, igas peatuses oli ka üks tuttav juhuslikult ees, seal söögikohas oli isegi põrsapõlveaegne tuttav. Tütar ütles, et sa nagu tunneksid kõiki. 😀

@Hommikul ärgates olid isegi mu juuksejuured väsinud. Eks see on liiga aktiivse elamise viisi tagajärg. Hommikul kogusin end pikalt, uimerdasin ja olin suht nördinud,et õhtul on vaja taas minna, aga õnneks mitte kaugele. Paraku üks väike teise inimese oskamatus põhjustas tühisõidu. Aga nagu siin elus ikka juhtub, oleme kõik mõnikord midagi valesti teinud, soovides olla samas väga korralik ja täpne. Seega pahameelt ei tekkinud ja selle asemel jõudsin viimased marjad peenralt ära korjata.

@Martsipaniõunad kosuvad silmaga nähtavalt ja igal hommikul on üks mulle ka puualla potsatanud.

@ Pärast ühte iluaia külastust teravnesid minugi aedniku meeled ja uut peenart ma nüüd kaevan. Need aiad on imelised ja muidugi nakkusohtlikud ka.😅

@ Kolm musketäri on teada lugu, aga teatrilavastusene ma seda näinud ei ole ja ega ei osanud nii suurt story teatrilaval ette kujutada ka. Õisu mõisa ümbrus oli aga kenasti kaasatud etendusse, lava oli ehitatud nii, et tegevus toimus osalt ümber rahva, põhiosa ikkagi laval. Ka loodus elas kenasti kaasa ning vaade Õisu järvele oli supper. Väga vaatemänguline etendus oli, häsi intensiivne, veidi ülevõlli keeratud, ja sobis suvelavastuseks väga hästi. Mulle meeldis. Öösel koju sõita oli ka omamoodi tore, superkuu saatis meid.

@Hommikupoole mässasin lillepeenardega ja põllul. Umbrohtu ju oli ka, aga küllap olid süümepiinad suuremad kui see umbrohi, mis tööle sundis, sest õhtu vajas ju unetuid juurde. Seega tähendas see jälle sõitu. Läksime pisut varem, et meres ujumise linnuke kirja saada. Olen ujunud üsna palju sellel suvel, aga merre polegi jõudnud. Igatahes pärast poolde merre marssimist sain end märjaks kastetud ja suveristsed tehtud. Vesi on praegu üsna taandunud. Selle aasta Augustiunetus oli sätitud taas jõe äärde, mis on teeb selle ürituse veelgi atraktiivsemaks. Nii et oli väga tore, hästi palju rahvast, soe, mõnus melu, mõned vahvad esinejad. Lemmik oli muidugi  GJ & THE EVOCATIONS. Ega selliselt ürituselt muud ei ootagi, kui et oleks lihtsalt mõnus olemine, vaatlesime inimesi ja kõigutasime end muusika rütimis.

@Tomatid-kurgid purgis, peenardele mulda veetud, sibulad üles võetud, nipet-näpet veel tehud. See on päeva raport. Aga ööd on juba mustad, ritsikad siristavad mis kole, suve teisepoole õitsejad on täies ehtes ning lisaks on supper soe.

Neljapäev, 11. august 2022

30.nädal vist

 Päevad on nii intensiivselt, et ei jõua enam nädalate arvestust pidada 😉

+ Taas sõidupäev, ca 300 km pere heaks. On oluline hoida peretunnet erinevate liinide pidi, ja nii oli väga armas, et saime kutse. Meie hõimlastel ja päris sugulastel on nii palju intensiivne elu, ja siis on tore, kui mingi tähtsündmus meid kokku tooks. Seekord oli tähtis, 18. sünnipäev. Õhtul kodus ootas külla tulnud isiklik laps, lihad grillitud. Mis nii viga elada, ainult popsi süüa.😊

+ Päeva märksõna oli marjapõõsad. Vääga tüütu töö, mis kulutas terve päeva ära. Õnneks sai enam-vähem ühele poole ja õnneks võttis laps osa koormast endale. Kõlab,nagu oleks tulnud tasumise tund :D

+ Kujutluspilt ja tegelikkus ei lähe alati kokku. Aga pole midagi, hingan sisse ja hingan välja, sisendan endale rahu, ainult rahu – lapsed on jauramise eas ja kui nad ükshaaval külas oleks, siis oleksid nad kukununnud. Kõik korraga aga panevad mind minu kannatlikkuse varusid koondama. Täna läks nii tõusvas ja langevas joones, kompromisse tegime kõik. On vanaemaks olemise nädal.

+ Seda rahu, ainult rahu! läks tänagi vaja, aga veidi vähem, sest koostöö toimis paremini. Atraktiivseimaks meelelahutuseks oli kohalik mänguväljak, aga ka mamma tikrid, ujumine, koos joogatamine ja koogi küpsetamine. Programm peab olema, muidu ei mängi kohe kuidagi välja see olemine meil.

+ Käisime loomaaias lootusega kohata laisklooma, keda me muidugi ei näinud. Olime pettunud. Üleüldse olid nii paljud loomad keskpäeva leitsaku ees varju pugenud. Isegi jääkarul ei näinud sabaotsagi, sest temagi oli kadunud, nagu ka tiiger ja kaslased. Natuke kahju oli. Viimasest loomaaia käigust oli palju aastaid mööda läinud, seega loomaaia arengut oli küll tore jälgida. Territoorium oli kasvanud ning loomade elutingimused meeldivalt paranenud. Ainult vaene vapiloom ilves oli kuidagi õnnetu ja kuri, susises ning ründas, ilmselgelt stressis. Ja natuke uhke olen enda üle ka, sest suutsin ise sõita sinna ja tagasi ka. Mõned aastad tagasi oleksin olnud vähemalt kolm päeva sõidu pärast mures, oleksin pingsalt mõlenud, kuhu ma keeran ja kuhu pööran.

+ Vaatamata väga hilisele kojujõudmisele olin siiski aktiivne, ja ega valikut ei ole, kui on ajutiselt suurpere. Suure pere ema roll juba asu ei anna. Pesu, söögid, tubade puhutus on üks teema, aga teise teemana lisandub kaebuste raamatusse erinevaid seikasid. Kandsin need vanaisale ette. Tema rivistas lapsed pikkuse järjekorda ja pidas maha ühe mehise loengu. Mõjus nagu võluväel. Ei tea, miks see vanaisa sõna teise mõjuga on. Igatahes tuleb kaebekirjad teinekord esitada kohe õigele isikule.😀

+ Kunagi on koos ära söödud mitu puuda soola, see oli vist ainus põhjus, miks me aastas korra kokku saame. Elud on nii erinevalt meil kulgenud, et ühiseid teemasid nagu polegi. Ei jäänud just head tunnet ka sellest kokkusaamisest. Ei ole ju mõtet näha selleks, et kiruda elektri hinnatõusu, valitsust, hullu liiklust. Üritasin küll suunata küsimusi, aga ei tulnud sellest midagi välja. Ka õhtu lõpus kuulatud-vaadatud kontsert ei muutnud midagi, silma hakkas tema null emotsiooni, null plaksutamist, null tagasidet. Kuidas saab elada nii tuimana? Minu isepäine kass oleks vist ka parem, tähelepanelikum kaaslane olnud. Nüüd ma muidugi liialdan, aga ma lihtsalt ei mõista, ma ei mäleta, et kooliajal oleks miskit sellist probleemi olnud. 

Laupäev, 30. juuli 2022

29. nädalat ja peale ka

@Luulelised pealkirjad lummavad mind alati.“Läbi kõigi elude ma otsin sind“ kõlab väga luuleliselt ja Tõstamaa mõisas seda etendust me vaatamas käisime. Mõis oli kena, etendus läks korda, paralleelselt etendusega sai vaadata, kuidas üks teine näitleja seda etendust jälgis. Nii et nagu topelt etendus oli. Pärast tuli hetke mõte, minna Meiereisse, ja seegi otsus oli hea, sest sealne atmosfäär on suurepärane, pererahvas sõbralik ning meil oli imearmas õhtu. Kahju oli püsti tõusta ning idüll lõpetada.

@Sattusin huvitava inimesega kokku või oli see nüüd vastupidi. Igatahes rääkis see soome-eesti-inglise segakeelt kõnelev mees, et teda imponeerivad väga Eesti legendid. Ta oli tulnud Pärnu muusikapäevadelt ning soovis teada meie kandi legende. Tutvustasin neid talle, ta oli vaimustuses ning tema sõnul saab meie kohapärimus üheks tema libreto osaks.

@Olen nõutu. Ma ei tea, kas ma peaksin inimesega, kes ainult endast jahvatab, kellele ei tule pähegi mind kuulata või korraks küsidagi, kuidas mul läheb, suhtlema. Ma kuulan hea meelega, aga samas ma tunnen mõnikord end ärakasutatuna. Kas ma olen siis nii tühine, või on see keegi ikkagi nii enesekeskne?

@Jälle roolis. Ei ole hoo ega hoobi vahet. Aga kokkuvõtteks oli see külaskäik väga armas. Leidsin endale ka jutukaaslase ning tõdesin, et selle hõimlasega meil mõttemaailm ühtis ning jutud klappisid.

@Olin mõrva tunnistajaks. Öeldakse, et magavale kassile hiir suhu ei jookse, võib olla tõesti, kuid magavale kassile võib lind küll suhu joosta. Nimelt meie kiisu magas suvemajas õiglase und, kui lind majja lendas. See vaene väike kärbsenäpp rapsis katuse all, et väljapääsu leida. Paraku ta ei märganud kassi oma pesas ning kiisul piisas vaid käpa väljasirutamisest ning linnuke oligi kassi suus. Mõrv leidis aset otse minu silme all.

@Kutsusin sõbranna kaasa ja läksime rappa plaaniga elus esimest korda rabalaukasse ujuma minna. Rabas oli ilus, nii nagu rabas alati on. Käisime vaatetornis ja valisime ujumiskoha välja. Kaks jänest võitlesid oma hirmudega. Kardame mõlemad sügavat vett ning see vettemineku protseduur oli ooper omaette. Adusime, et ohu korral ei ole me kumbki üksteise päästja. Istusin seal purde peal natuke aega, võitlesin iseendaga ja kogusin julgust. Ühel hetkel ma siis vette plärtsatasin, sest see vette minek sealt sillalt  oli just see, mis mind kõige rohkem hirmutas. Igatahes see plärtsatus viis mind vee alla korraks ja sain aru, et ma ikka kardan. Sibasin end ringi ja ronisin välja. Ega sõbra ponnistus parem ei olnud. Vesi oli soe ja siidine, kuid ebakindlatele on vaja ikka päästekomandot kaasa, muidu ei mängi välja. Tegelikult on mul kahju, et ma nii kiiresti alla andsin.

@Ootamatult tekkinud vaba päeva kasutasin kodukülla marjule minekuks. Korjasin kirsse ja mustikaid, mõlemaid sain 5 liitrit, paraku neist esimeste korjamiseks kulus 1h ja teisi küürutasin 4h. Olin seljast kange küll. Ei tea, mis nippi need elukutselised marjakorjajad kasutavad.

@Jälle sõit sees, seekord Palmse ja „Minul on vari“. Toomas Uibo meeldib mulle väga, seega see etendus tekitas kohe sellise tunde, et ma tahan seda näha. Ja muidugi mulle meeldis, kõik meeldis: lavastus, laulud, näitlejad. Eks osa sellest varjust käib meil, nõukaajal sündinutelgi kaasas, nagu ka lapsepõlv, aga Toomase lapstähe kuulsus on tõesti tema igavene vari. Kui noor Toomas laulis Põhjamaad, tõusis silmanurka pisar, oli ilus ja harras.

@Eilne intensiivne päev on tänane väsimus. Kuid sellegipoolest korjasin vaarikaid, lehtkapsast ning sügavkülma sai talvevarusid juurde.


Neljapäev, 7. juuli 2022

27. nädal

 

*Mis esilagu näib kohustusena, see hiljem võib siiski olla tore. Käisin endist töökaaslast sünnipäeva puhul tervitamas. Ei tahtnud nii väga minna, sest ei klappinud ajaga ja külakostiga. Aga lõpuks siiski näpistasin tunnikese hommikust, korjasin suure kimbu karikakraid, kommikarp oli eelnevalt olemas ja tegelikult oli hea rahulik teda seal kuulatada.

*Andsin ussile teed, roomas teine rahulikult üle tee. Oli vist nastik ja ka see uss on vastik. Kuid mul pole südant isegi selle jaoks, et autoga talle otsa sõita. Las elab rõõmsalt oma ussi elu edasi.

*Käisin ujumas. Läksin väikese skepisega, sest ma ei tea, kui puhas see vesi on. Silmaga hinnata ei oska ja kirg vee ja ujumise vastu on suur. Tulid veel üks härra ja noormees. Mees tegi juttu vee puhtuse kohta. Tunnistasin, et pole kindel. Tema teada olla puhas, naabrinaine olevat öelnud. Kui nii siis nii. Teadjamad on rääkinud J

*Võtsime sõbrannaga ette väikese ringsõidu mööda armast kodumaad. See „väike“ oli ca 700 km. Hea oli olla spontaanne: peatuda seal, kus tuju tuli, sisse põigata sinna, mis huvitav tundus, sulpsata järve, kui keha jahutust nõudis, ronida vaatetorne mööda, uudistada aedu ja kohanimesid. Meil oli lihtsalt tore. Imeline see Setomaa.

*Tahaksin ka endale või õigemini oma koju siili, pääsukesi ja järve. Millegipärast ei tee pääsukesed meile pesa ja siilipoisid ka ei tule. Järv on, aga see on kehvakene. Täna tegin ikkagi otsuse, et kuna ma selle vee puhtuses kindel ei ole, siis parem ei uju. Isegi kellegi naabrinaise teadmised mind ei veena.

*Käisin oma 90 aastat tädikest hooldekodus vaatamas. Talv ja kevad läksid nagu läksid ning ma ei ole teda tõesti pool aastat silmast silma näinud. Jõulust jaani oli aeg tema kallal tööd teinud veidi küll, dementsuski oli süvenenud. „Kus sa nüüd elad… kas sul tööd on… mitu last sul on… kas koolilaps ka mõni… kus sa nüüd elad… mitu last sul on…“, need küsimused kordusid iga minuti tagant. Proovisin siis vanemaid asju küsida, aga selleski osas oli olukord kehvemaks läinud. Elu!

*Ma nii põen oma eksimuste pärast. Täna rikkusin liiklust. Rumal olin, mis muud. Ei mõelnud, et otse tulija tuleb enne läbi lasta. Õnneks oli see tulija ettevaatlik. Kohe väga paha maik jäi man.

*Koduloomad on meil maja tegelikud peremehed. Täna kass põõnas põrandal ajal, mil mina põrandaid pesin. Nühkisin siis kiisu ümbert ära, mitte ei raatsinud teda eest ära lükata J

*Mees helistas ja teatas, et läheb reedel koosolekule. Küsisin, et kas liitusid EKRE või mõne muu erakonnaga. Ega ei, tema koosolek ja erakond on jõgi ja teised temasugused kalahullud :D

Neljapäev, 30. juuni 2022

26 nädal

 

*Vahepeal on mitu päikest loojunud ja tõusnud samuti. Ei ole millegipärast jõudnud nädalatega sammu pidada. Õigemini samm on nii hoogne, et ei märka märkmikkugi kirjutamiseks võtta. Soojad suveõhtud, hullutav jasmiini ja pojengide aeg, on siis aega ja tahtmist üldse mõelda, mis oli ja mis on. J

*Nii et lõpuks ometi on meil suur suvi. Meeldib väga ja püüan keelt hoida hammaste taga ütlemaks: nii palav. Muidugi ei kannata ma keskpäeva kuumas päikeses olla, aga hommikust ja õhtust võtan viimast. Käin igal õhtul ujumas, hommikuti rohin ja päeval olen tööl. Ja kõik kuidagi toimib. Energiat on, rõõmu, indu ja lusti ka. No mida veel hing ihkaks. Muidugi ihkab hing mõnikord, et keegi teine käituks teisiti või tuul puhuks teisest ilmakaarest. Aga ega seda mida muuta ei saa, muuta ei saagi, see lihtsalt on nii.

*Kuulasin jaanide ajal palju arvamisi Kaja Kallase, Kelly Sildaru, Eda Kanni teemadel. Ma ei tea, kas nad luksusid ka. Ilmselgelt peaksid nad seda iga päev tegema, sest alati keegi midagi kuulsustest arvab. Ainult aru ma ei saa, miks peab ennast herilaseks muutma sellistel nii oma enese eluvälistel teemadel nagu näiteks Eda Kanni rasedus või Sildarude peretragöödia. See herilane sumiseb mu ümber ja aeg ajalt suskab ka, pihta pole ma saanud, sest olen oma ajus selle lihtsalt tõrjunud ja püüan ebakohti mitte hinge võtta.

*Aga eks ma ikka võtan ka, sest tajun enda suhtes vastuseisu. Ilmselt oli see kogu aeg olemas, aga noorem ämm suutis seda vaka all hoida. Vanuse kasvades ei suuda ta neid pidureid nii pinges hoida ja aeg ajalt mingid ebakohad pudenevad välja. Loodan, et täna ma rehabiliteerisin end veidi tema silmis. Käisime kalmistul, külas ja kodupaigas. See rehabiliteerimine on öeldud n.ö liialdusena, sest inimene ei pea meeldima vägisi kellelegi ja mina ei taha ka seda üleüldse teha. Aidata ja toetada tahan teda ikkagi, sest keda siis veel?

*Vaatasin terve hooaja Pulssi ära. Ma nii loodan, et Sonja ja Jesse leiavad teineteist. Ja ma nii loodan, et seda seriaali toodetakse veel ja veel. See on nii elu, ei mingit mängu ega poosetamist. Mõnikord tahaks pugeda kellegi teise elu sisse ja siis selle teise elu sees oodata ja loota. Mis need seriaalid ikka muud on?!

*Küsisin, kas heeringas hapukoore ja rohelise sibulaga sobib õhtusöögiks. Ei pidavat sobima. Mina kõigesööja sööks küll. Eks siis tuleb sibulat hankima minna.

Neljapäev, 16. juuni 2022

24 nädal

 *Päevad on nii intensiivsed, et isegi elevust ei jõua tunda. Täna oli sportlik päev, esimest korda elus lennutasin ketast, olles ise selline mähh-tundetu-lendabkuidaslendab. Mingi viiruse märk vist, sest õhtul jooksis nina nagu vaevakasel.

*Vaatamata tilkuvale ninale olin töine, sättisin end sinna, kus kontakte vähe. Ei tea ju neid tõbesid.

*Koolikokkutulekul oli tunne nagu oleksin ajasillale astunud. Ühel pool mälestused ja teisel pool vananevad meie. Tüdrukutest mõni oli kaugelt vaadates tibi, aga lähivaatlus reetis. Mõni oli üldse pealevaatamisel tundmatu. Millegipärast olid nooremad kooliõed-vennad mälus tatikatena ja nüüd vaatad, et nemadki kortsus.😃😃😃

*Üritasin natuke rohida, natuke kududa, natuke lugeda. Kõike tegingi natuke, ainuke põhjalik tegevus oli telefoni vestlus eaka tädiga. Tema kategoriseerub minu lemmik telefonisuhtleja tiitli alla. Lihtsalt on tore ca 90 aastase terase inimesega maast ja ilmast arutada.

*Väsimus annab tänagi tunda. Kui üks öö on poolikult magatud, siis tuleb aega anda taastumiseks. 

*Kodus palju tööd teeb pisut närviliseks, tahaks rohkem nautimise aega. Raske on nautida rohtus peenraid, tolmuseid põrandaid, niitmata muru. Seega rohin, pühin, niidan ja ei passi niisama. Teatud mõttes on ka rohimine nautimine, sest töötulemus on nähtav. Aga sellist maaeluidülli nagu vaatab vastu klantspiltidelt ma endale luua ei oska. Tahaks, vist.

*Kütuse kokkuhoiu mõttes ei hakanud enne trenni koju minema. Olen alati olnud suur planeerija , läbi mõtleja, aga nüüd peab vist sellega veelgi süvenenumalt tegelema. Töö ja trenni vahel käisin kalmistul eelkäijate hauda korrastamas. Mina ei ole käitumisjuhiseid oma lastele minu lahkumise korral andnud. Kuid minu laps ütles, et tema küll oli oma kaasale kõnelenud oma soovidest. Ta küsis ka minult. Vastasin, et matke mind või põrandaliistude taha, mis mul sellest enam. Kas just nii, aga ei ole mõelnud. Peaks vist. Või kui vanalt oleks õige aeg mõelda? Hirmutav veidi.