esmaspäev, 21. juuni 2021

UUs padi

 

Selle talve suurtöö oli mul selle padja tikkimine. Ma ei ole teab mis tikkija, kuid kui laps avaldas soovi, et tema padjakatted kulunud ja äkki ma teeks talle uued, siis tuli  meelde tema lambalembus ja otsisin pilte-ideid selle tarvis netist. Välja valis ta just selle pildi, mis nüüd padjale sai. Tegelikult oli tikkida ka üsna tore, ainuke probleem on värve sobitada ja neid õigete värvidega niite koju sebida. Samamoodi keeruline oli ka padja enda õmblemine, sest jälle see värviprobleem: kord oli koroona ja siis ei saanud, siis olin poes ja tikkimistöö kodus ning täpset värvi ju ka ei mäletanud. Lõpuks ikkagi valisin ühe tüki kaalukangast ja tundub, et sobib küll. Vähemalt laps kiitis heaks ja siis seega on kõik viis pluss. 


neljapäev, 17. juuni 2021

18: neljapäevast neljapäevni

 

10. Sõpruse aastaid on meil kokku palju, mingid aastad oli see küll erinevatel põhjustel varjusurmas, kuid nüüd oleme vanemaks saanud ja suudame hoida naha toore. Igatahes oli tore näha ja kõik vahepeal toimunud sündmused, mehed-lapsed-lapselapsed üle rääkida.

No ja täna oli nagu tükike päikese küljest ära hammustatud, nimel varjutas ja õnneks tuli üks krapsakas naine ja juhtis minu tähelepanu päikesele, muidu oleksin vast sellest vaatepildist ilma jäänud.

11. Tööl kukkusin täna asju organiseerima, tuli selline tuhin peale ja silmaga oli näha et läks paremaks. Ka koduaias läks kaunimaks, sest külastasin meie kohalikku istikutekuningannat ja tõin koju lilli rohkem, kui planeerinud olin. Olen kerge saak väga headele müügiinimestele ja minus on liiga palju halastajat-kaasatundjat. Müüjal olid lihtsalt veel viimased taimed müügil ja minu kahjuttunne, et äkki jäävad need talle kätte, andis tunda. Aga eks minu segasummasuvilaaeda mahtusid nad ära ka ja vast saabki uhkem.

12. Laupäev on kodu koristamise päev. Üritan seda ikka järgida. Olen viimasel ajal nii kodune olnud, et nagu ei kipugi kusagile. Küllap oleks täna minna olnud ka, aga kodus on saun, lilled, aiamaa ning kogu energia läheb kodule, selle korras hoidmisele, süsteemi loomisele, neist viimase puhul  ei ole rahulolu tekitavalt kümne aasta jooksul hakkama saanud. Aga ega seda süsteemi luua pole lihtne, sest mõte muutub ja süsteem võib ka muutuda.

13. Vihma kallab ja kallab, hakkasin õmblema. Üks ammu lubatud töö vanimale tütrele oli tegemata ja vihm aitas mul sellega alustada. Õhtuks oli ilm kenaks läinud ja rõõmustasin koera. Käisime kõndimas. Uskumatu, kui palju on loodus selle mõne päevaga , mil me oma tiire pole teinud, muutunud. Rohi oli kõrge, kraavides kollendasid võhumõõgad ning mõni meie teerada oli täis kasvanud.




14. Tegin kiirvisiidi tuttava aeda. Temal seda stiili, maitset, liigirohkust juba on. Kõik taimed on paigutatud teadlikult, mitte midagi juhuslikku siin ei olnud. Koju jõudes hakkasin ka kohe aias tegutsema, sain väikest innustust.

15. Täna õhtu kulges naadivõitluses, nimelt on vaarikaalused naate täis. Üldiselt nad ju vaarikaid ei sega, aga silmailu küll. Kratsisin nad kõik oma käekestega üles. Läks paremaks küll.

16. Arvasin, et korontsikuga on kõik, sest kahanevad üsna jõudsalt need näitajad. Aga ei, ta luusib ikkagi ringi ja koputas uksele. Loodan et ta ei saanud pihta. Igaks juhuks asjatasin õues, et vältida kontakti.

esmaspäev, 14. juuni 2021

Levis´e põll

 


Mul oli palju teksapükse kogutud, sest mõtlesin, et teen neist midagi. Aastad aga läkisid ja kott muudkui kasvas ja minust lihtsalt tegijat ei olnud, vaimu ei tulnud, aega ei olnud, tahtmist ei tekkinud ning ühel päeval tegin selle kotiga lõpparve. Õnneks krahmasin sealt ikka mõned omastarust väärtuslikumad tükid välja. Üks neist oli Levise lõhutud tunked. Kusjuures neist tunkedest on mul täna kahju, milline tänuväärne aiatööriietus oleks olnud, aga mina olin rumala peaga neist tüki välja lõiganud. Nüüd sattusin seda allesjäänut tõstma ja vaatasin, et põll, mis põll. Nii et põlleks ta sai, alla äärde pisut pitsi ja Levise põll :D Taskud on head suured ja nii on hea nendes pisiasju transportida ühest ruumist teise. Ise ikka rahul :D

neljapäev, 10. juuni 2021

17: neljapäevast neljapäevani

 

3. Sättisin sügavkülma asju ja avastasin sealt tükikese plombiiri jäätist, hea valge plombiir, minu lemmik. Loomulikult ei suutnud ma seda sinna jätta isegi vaatamata sellele, et kell kukkus õhtuse üheksa. Olin selle ära teeninud ka. Iga päev on mingi rabelemine ja ainult privaatne minu jäätis ei tohiks tekitada üldse süümekaid. Ausalt öeldes natuke ikka tekitas ka.😀

4. Ponnistasin meie gümnasisti kõige viimast tööd teha. Rohkem selle kooli võimalusi mul enam ei ole. Lausa kahju, sest mulle meeldis neid töid mõelda ja kirjutada. Koolis õppis ta muidugi ise, kohal käis ise ja kodutöid tegi ka enamasti ise, väikeste ema-abi eranditega. Isetu abi ema poolt peaks ju olema lubatud või mis :D Siis kohal meenub üks jutuke Kivirähki „Kaka ja kevad“ raamatust, kus vanaema punnitas end lapselapsega kooli pinki, sest laps vajas abi, seejärel oli tal vaja lasteaeda minna. Ega mina ei tea veel, kuhu pinki end järgmiseks pressima pean 😂

5. Kausitäis kartulisalatit, teine rohelist salatit, tort ja kook ning nipet-näpet veel – ootasime kärge koju. Tulid kõik. See aeg on parim, sest seda ju sageli ei saa juhtuda. Sellisel puhul on must be toidud omal kohal, traditsioone lihtsalt ei tohi murda.

6. Sattusin hoogu ja käisin kõik lillepeenrad hoolitseva käe ja pilguga üle. Päike paistis lagipähe, kuid seegi ei kahandanud indu. Üks töö vast mõneks ajaks ühel pool. Uued aga ootavad. On töine aeg aias ja lõpuks on juba mitmendat päeva suvi.

7. Eilne diskussioon ühe kingitud lille pärast päädis uue peenra sünniga. Esialgu sai peenrale rododendron Frederica. Loodan, et ma ikka selle rodoga hakkama saan. Õhtul kuulasin töökaaslase südamepuistamist. Egas tal on dilemma küll ja ega minagi mingi suur nõuandja ei osanud olla. On ju vana tõde, et elu mängib mõnikord kätte halva stsenaariumi ja kui inimene ise oma suhtumisega seda veelgi toonitab, siis ongi halb. Aga kõrvaltvaatajal on alati lihtsam öelda, et tee nii või tee naa.

8. Äike ja vihm, neist esimene hirmutab mind vaid kodus olles. Tööl nagu muret sellega ei teki. Vihm oli väga oodatud. Poisslaps valmistub lõpupeoks, kuupäev on kohe varsti kukkumas, aga meil pole kuube. Tänas otsimistuuriga me ka seda hankida ei suutnud.

9. Pärast tööpäeva tegin veel ühe tööpäeva, sest ootan külalisi. Elamine aga ei säilita mitte kuidagi iseenesest kaubanduslikku välimust.  Mitte et ma nüüd mingi ülisuur puhtusefriik oleksin, ja ma ei taha ka iga hinna eest jätta perfektse kodulooja muljet, aga mingi standard on mul peas ning see paraku kisub veidi sinna friikluse poole. Nii ma siis kokkan ja koristan higimull otsa ees.

pühapäev, 6. juuni 2021

Saagu neid hobuseid palju

 



Väike hobusefänn kappab nagu pöörane, anna ainult hobune. Ja mida rohkem hobuseid, seda ägedam, sest siis on valikuvõimalus ka. Täna kappab Lilliga, homme Manniga ja regulaarsed trennid on päris hobusega. Nii et kepphobustele on tellimused pidevalt sees. Ega ma neid tellimisi nii väga palju täita ei jõua, aga üks Manni on last taas rõõmustamas. Minu arvates tuli natuke pika ninaga, aga muidu ju hobuse nägu :) Pelgasin, et äkki sinine ei ole see õige värv, teadupärast elus ju sinist hobust ei ole, aga pidavat just tore olema, kui ei ole nii elust enesest. 😉

neljapäev, 3. juuni 2021

16: neljapäevast neljapäevani

 

27. Ilm nöögib isegi potipõllumeest.  Olen kraad pottidest kangem ja oman päris põldu. Täna vaatasin, et osad vaod on veega täitunud, samas lubab ka öökülma. Proovi siis midagi kasvatada, kui põllust saab vete- ja liuväli korraga.

28. Kudusin ja kuulasin loengut. Tahan ja pean on varemgi teemaks olnud, kuid mõnikord on seda meeles hoida raske ja siis on hea, kui korratud saab.

Mõnikord mõtlen, et minu puhul võib unustamine olla juba normaalne nähtus, sest ealine lugu, aga täna tõdesin taas, et noorus veel hullem. Isegi korduv unustamine ja sunni hoolsamaks hakkama. Vist ei ole vaja ka, sest abi lendab alati kohale, siis ei olegi vaja pingutada.

29. Kitkusin suure kärutäie võililli jms rohtu ja selle hunniku kärutasin komposti, mis tundus mulle nii toidu äraviskamise moodi. Oleks siis üks jänku või kitsekegi, kellele see sisse sööta J Meedia pasundab palju toidu raiskamise teemadel. Ise ma küll aru ei saa, kuidas saab toitu kaotsi minna? Tänase õhtusöögi kombineerisin eilse ülejääkidest ja sügavkülmast võetud õuntest valmis kook, mis oli tänane.



30. Ilus ja päikeseline ilm lasi isegi õues einestada. Kuigi me selles suhtes väga virgad just ei ole (kõik tuleb õue vedada ja vaeva tuleb topelt näha), siis uus grill vajas katsetamist ja pühapäev ka. Õues söömine on erilisem, see on umbes sama, et võta võileib kaasa ja mine matkama, võileival on ka hoopis teine mekk.

31. Omas mullis olemine mulle mõnikord meeldib. Täna mõtlesin selles mullis olles välja omast arust mitu asja, kuid kas nad ellu ka saavad. Eks näis. Perepojal on nüüd koolimull otsas. Isegi sahtlid võeti ette ja tehti vanast koolipahnast tühjaks. Loodetavasti ikka selle mõttega, et uuele ruumi teha.

1. Tänasesse mahtus nii palju toredat! Ärkasin varem kui muidu ja võtsin suuna pealinna. Korraline visiit kulges kenasti ja mõtlesin, et kuna ma juba siin olen, siis kohe koju tagasi ka ei tõtta. Otsustasin last tööjuures üllatada. Selgus aga, et tal vaba päev. Läksin siis kohvikusse ja Kadriorgu. Kohviku uksest tõmbas sisse hullutav kaneeli lõhn ja saiake oli muidugi ülihea ning väliterrassil istuda üle pika-pika aja ülimalt mõnus. Kadiorus olid pardid võistlusvalmis. Olin nende nägemisest nii elevil, et vau ma nägin parte J . Vahepeal selgus, et laps ei ole siiski minust kaugel ja kõndisime siis kokku ning läksime sööma. Maandusime taas õuealal. Seal aga patseeris-takseeris heas toitumuses kajakas. Nii kui meile toidud toodi, kajakas piloteeris ja tükike peekonit nokas einestama läks. Jälle elevust kui palju. Bussijaamas vaatasin oma sammulugejat ja kõnnitud oli ca 14 km. Jälle elevus, sest vau, nii palju, mööda linnatänavaid astudes ei saa arugi, kui kilomeetrid kogunevad. Õhtul olin vist ikka veidi väsinud ka, aga Anna Lutteri „Pärast kuut“, kutsus kuulama. Jälgin seda noort naist Instagramis ja mulle ta meeldib. Võib olla sellepärast, et  endal  pole kunagi sellist energiat ja julgust olnud, ja siis on selliseid vastandeid vahva vaadata.

Lõhn ei jäänud pildile :)


2. Tänasesse mahtus jälle palju toredat. Esmalt oli ilus-ilus ilm. Tööhommik algas tegusalt ja edasi osalesin ühes meeskonnamängus, ja see oli vahva, sest üle pika aja polegi niimoodi võistelnud ja lustinud. Vahepeal tuli joosta nagu väle põder, kuid laulda ja tantsida sai ka. Mida siis veel tahta J

neljapäev, 27. mai 2021

15. neljapäevast neljapäevani

 

20. Alati ei peagi vist põhjust madalseisuks olema. Või kui on, siis ise ei teadvusta seda. Minu madalseis paistis täna näost ka välja, sain sellekohaseid komplimente. Veeretasin tööpäeva mööda, kuid kohe koju siiski ei läinud. Mul oli kokkulepitud kohtumine taimeaias. See käimine tõstis muidugi toonust ja koju jõudsin hunniku taimedega. Siiski Eurovsiooni jaoks mul enam jaksu ei jagunud, vaatasin Uku ära ja tuttu.

Väike tänu tehtud töö eest teeb 
südame soojaks :)

21. Lausa kardan meie koduuste vastupidavuse pärast. Nimelt meie kass voorib sisse-välja, välja-sisse. Proovin talle küll jõuga vastu hakata, s.t igale njäule ei reageeri, kuid ta on nii veenev, et annan ikka alla. Tal vist närvid läbi J Õues on ju ka pigem külm, mis talle seal meeldima peaks?

22. Sain kätte uued kõrvarõngad, emotsiooni ajel ostetud. Sünnipäeva raha tavaliselt saab nii kulutatud, et ei ole ära fikseerinud: vot see ost on sünnipäeva kingituse eest. Nüüd tegin selle ära, ja kõrvarõngad on sünnipäevakingi eest.

23. „Me tahame olla pärast rasket tööpäeva maratoonarid ja sprinterid“, ütles Marian Võsumets saates Hommik Anuga. „Jumala pärast, sööge pitsat ja jäätist ning vaadake Netflixi“. Eks jah, tahaks olla tõesti kogu aeg energiapomm, aga keha ja vaim ei luba kogu aeg, nad väsivad ja tekivad jõuetuse hetked. Täna oleks see täiest asjakohane olnud, sest kaskedepüha ja siis tööd ei tehta. Mind aga tabas mingi seletamatu õmblemiselaine ja mitu asja sain valmis. Head „lainet“ ei saanud raisku lasta minna ja nii suundusin pärast õmblustöid õue naati likvideerima ja siis nii sujuvalt midagi garaažist tooma minna minnes, sattusin seda koristama. Nii et olin maratoonar ja sprinter ka.

24. Esimesed pääsusilmad ja piibelehed sellel kevadel on nähtud. On ilus aeg, õitsejaid jagub, mets on veel õrnrohleine. Nagu igal kevadel. Ainult meie kodukask on pärast 12 eluaastat ära kuivanud. Ma olen metsa langetamise suhtes salliv ja tervitan seda protsessi mõistusega, sest mets vananeb, tööstus vajab, inimene vajab. Muidugi on mul kahju lindudest ja loomadest, kes raie päras peavad uued elupaigad endale otsima, kuid see oma koju istutatu otsa saamine on kuidagi isiklik. Kuigi et jah, tuvastasime ka põhjuse ja selgub, et ka inimtekkeline põhjus. Millegipärast see koht puude istutamiseks ei sobi, olen selle kase naabrusse istutanud veel kolm puud ja neist ükski pole alles. Peab vist selle maapinna rahule jätma.




25.Ajasin mitu asja korda ühe hoobiga. Enese heaks olid iluprotseduurid ja vaktsiin, neist ebameeldivaim oli juuksuri pesemistoolis istumine. Kõige vastikum asend maapeal on pea tagasikallutatuna toetatud  juuste pesemiserennile. Selle renni äär pressib kuklasse ja tunnen, et kael on krampis ning asend pressib kaelasooned kinni. Isegi peamassaaž, mida juuksur nii hellalt ja õrnalt tegi, oli pigem piin. See aga oligi kogu päeva ainuke piin J

26. Eilne suts vist õige pisut andis tunda, või oli see eilse krampis oleku pärast või hoopis jubeda vihmase ja tuulise ilma süü. Töölt tulles ei teinudki esmalt midagi. Õnneks on laps leplik ja leppis sellega, mis kapis olemas oli. Meie ühine lemmik – müsli- päästis päeva. Meil ei saa sellest kunagi küllalt.