8. postitus

 

*Lumi oli suusarajad ära katnud ja pidin uued sisse suuskama. Hästi mõnus oli teha neid ringe ja mõlgutada mõtteid nii olnust kui olevast. Meditatsioon ja liikumine, kaks ühes.

*Fb jagamismänge tasub mängida. Mul küll õnne ei ole palju olnud ja ega ma ei jaga ka iga päev, aga võitsin hiljaaegu kontserdi piletid ja täna oli see päev, mil Alexela kontserdimajas mängis Budapesti mustlasorkester. Oli päris tore. Ma ju nii suur fänn ei ole, aga sellegipoolest oli meeleolukas. See aasta on üldse kuidagi orkestrite lainel, see oli juba kolmas kuulda ja näha.

*Eile õhtul hilja koju jõudmine on tänane väsimus. Aga õhtul vedasin end sellegipoolest joogasse ja olen tänulik endale selle eest. Nii lihtne on mõelda, et ei saa, ei suuda. Aga tegelikult ei pea alluma alati igale väsimuse tundele, sest see läheb üle, kui vaatenurka muuta.

*Üks minu lemmikblogija pani oma konto privaatseks. Siiralt kahju. Ta oli kuidagi nii ebamaiselt kunstiline ja huvitava mõttemaailmaga. Esimene reaktsioon oli talle kirjutada, aga siis mõtlesin, et jummal, ma ei pea teise inimese elu küljes nii kinni olema, lasen vabaks, või otsin järgmise, kelle külge end pookida :D

*Kolmas õhtu kodust eemal. Olen viimasel ajal nii vähe aega kodus. Nii on lihtsalt sattunud. Eks see mind pisut häirib küll, sest kodu on armas, kuid mulle meeldib ka osaline olla paljudes koduvälistes tegemistest, ettevõtmistes. Trenn on vaba valik, aga loobuda ei taha, kogukond on oluline ja tahan aidata, mõni etendus on vajalik juba emotsionaalselt. Tänane kogukonnavärk oli kenasti hallatud ning hea maik jäi sellest meeltesse.

*Pakkisin hommikul terve hunniku kotte auto peale, et neid järgemööda linnas maha poetada. Uuskasutuskeskus-laps, vennalaps-tädike-sõbranje. Programm oli tihe.

*Ometi kord kodune päev, mis võimaldas mingi korra taas majja luua. Kes selle korra ära viib, aru ma ei saa. Kass ilmselt :D

*Unustasin lõunaeine koju, sukapüksid läksid katki, trenn jäi ära. Pisiasjade kokkulangemiste jada J

*Väga suur tuul tõusis õhtuks. Jõudsin enne oksad oma punutise jaoks ära varuda, muidu oleks tuulega rinda tulnud pista. Aga punudes selgus, et valed oksad. Jääb siis homsesse või ülehomsesse või üleülehomsesse see punumine.

*Lumi kahaneb silmaga nähtavalt. Eilsest punumisest jäi hinge kripeldama miski, seega suundusin taas metsa uusi oksi hankima. Päris mitu tundi pusimist ja sai parem korv küll. Pisike visaduse poeg minus ikkagi pesitseb J

*******

 

*Nii palju tegemisi on ilmast-ilma ja aeg kulub omasoodu. Trenni aega pole ma pikemalt endale võtnud. Täna ma seda tegin. Kartsin hullemat, no et olen rooste läinud. Aga ei olnudki.

*Talv hakkab peaaegu otsi kokku tõmbama ja mul oli suusatamise linnuke kirja saamata. Täna tegin selle ära. Lohistasin oma vanad Visu suusad kuuri alt välja ja tallasin põllule raja sisse. Sõitsin pea tunni ja tunne oli hea.

*Kui kedagi tunnustatakse, kiidetakse, siis vaatan seda alati moosivarga näoga, s.t naeratus ikka näol. See märkamise värk on tore. Kõrvaltvaatajale võin veider näida, aga mis siis.

*Täna sai nii palju ühe inimese lolluse üle arutletud, s.t et kui kaugele on inimene valmis n.ö oma tõe leidmiseks minema. Mina kardan, et ta võidumeheks küll ei saa, saab vaid probleeme juurde. Õnneks ei ole see minu probleem, mul on lihtsalt kahju tühja-tähjale kulutamise, energia panustamise pärast.

*Palju suhtlemist ja muidu intensiivne päev, aga mingid plaanid to-do listis jäid tegemata, sest ma olen produktiivne pigem üksinda, niipea, kui on keegi kõrval, läheb pläku-pläku lahti, ja aeg ongi tühja läinud. Mulisemise teemad ju ometi otsa ei lõpe.

*Valisin ära. Lihtsalt võtsin nimekirjast tunde järgi ühe kena proua ja andsin talle oma hääle. No ka mõttega, et nemad ei saaks.

*Pruukisin pisut palju suud ja olen natuke häiritud. Et ma ka ei õpi. Aga näputöö parandab alati meeleolu ja isegi iseendas pettumist. Õhtul kutsus ämm oma seltskonda ja nii see aeg läheb: ühest seltskonnast teise.

*Laste ootuses tegin tööd. Ühed olid koju oodata, teisega videokõne oodata. Ilusad ootused mõlemad.

*Saime kelgutada, kiikuda, kutsut paitada, näuguda ja määgida. Süda lõhkeb heldimusest.

*Minu naistepäev saabus ennetähtaegselt. Esiteks toimetas laps kodused toimetused ja teiseks tõi kaasa imeilusad roosid, sest õigel päeval ta ei saaks. Milline tähelepanek! Väljendasin oma tänutunnet küll, aga sellega on nii, et ikka ei näi iseenda jaoks piisav olevat.

******

 

*Nii kena kevadine ilm, sain keset tööpäeva sellest varbaotsaga osa. Õhtu oli sõbrannade päralt, kõigil meil klappis aeg ning saime suud oma vahepealsest elust puhtaks rääkida, olime ju näinud viimati kuid tagasi. Ja meil oli, millest rääkida, sest kogu aeg toimub midagi, ning mõnikord toob elu ise juhtumised kohale.

*Kui elu on andnud lapsed, siis annavad nad igal juhul midagi tagasi pärast kasvatamise rõõmude ja raskuste aastaid. Mina sain reisil käia. No näed, milleks lapsed on vajalikud, nad organiseerivad minu eest, minu asi oli ainult kohal olla õigel ajal. Tore oli kulgeda mööda Milano tänavaid, vaadata ilma ja inimesi, olla juba kerges kevades. See linn mulle meeldis, siin on kuidagi oskuslikult vana ja uut kokku miksitud. Ja muidugi see Duomo esine väljak, kus tänavamoosekandid endale leiba teenivad, end näitavad, oli mõnus. Italiano mesihäälte vastu ei saa ikka miski J

*Läbi nagu läti raha. Jõudisme koju öösel. Teed olid libedad, üle 70ne ei julgenud kiirust aretada, kõik uljamad lubasin lahkesti mööda. Minu sõitmine läks õnneks, kuid ühel meiega sama tee jagajatest õnne polnud, oli upakil kraaviperves. Võtab õõnsaks selline vaatepilt. Täna siis kuden, teen vajaliku asjad ära ja ebavajaliku jätan. Õnneks on laps mul kodused toimetused enda kanda võtnud. Taas kord – õnn on, et lapsed on :D

* Keegi käis minu arvamust küsimas. Olin osavõtlik ja arvan temaga samamoodi, aga vastutust ei taha endale võtta. Võib olla ei ole õige olla see klaver põõsas, aga ma olen.

*On taas talv, lund tuli korralikult ja sain taas lumelükkamise trenni teha. Mõnest kohast oma õue peal võiks ju läbi ka sumabata, aga kui lund loopima hakata, osutub see töö üsna toredaks, ja see on nagu pererahva virkuse näitaja. Mis siis, et vaatajaid ei ole J

*Loen Backmani, ja mul on kahju raamatut käest panna ja muid tegevusi teha, sest see raamat haarab mind endasse, masendab ja rõõmustab ühteaegu. Tahaks osata ka ennast nii väljendada, et kõik tundmused, mis minus on, oskaks kirja panna täpselt nii, kuidas tunnen. Kuid meil, lihtsurelikel, ei ole seda oskust - tundeid ja mõtteid on peas palju rohkem, kui neid sealt välja voolab. Pigem loen Backmani ja noogutan, et jaa, on küll nii, mina arvan ka selliselt.

*On vanana päevad, intensiivsed, rõõmustavad ja väsitavad ka. Päevakava sisaldas spaad, ühte töötuba ja niisama olemist. See niisama olemine tuleb hästi välja, sest nutihoidjad olid igal kaasas. Aga spaa oli vast kõige ägedam, sest sain ise ka mõnest torust alla lasta ja lastel oli tore. Nii tore, et tükk tegemist oli õigel ajal ära tulemisega. Töötoas ilmnes meie tütarlapse andekus, samas minu mitteandekus. Aga koos teha ja olla, see on ülim kingitus.

*****

 * Magic, õhtul magama minnes maa must, hommikul paks valge kiht maas, puudel, igal pool. Isegi elekter oli ära käinud, traatidel oli vist ka raske, sest sulalumel kaalu on. See lumevalgus tõi rõõmsama olemise, ja üleüldse oli tore päev. Tegime siin näputööd, koos toredate memmedega. Tuleb tunnistada, et mulle meeldib oma teadmisi jagada. Tänased n.ö õpilased olid väga tänulikud.

*Töö ja kodu. Tööl kõik hästi, sest pisiasjad mind endast välja ei vii ja neid pisiasju ikka tekib. Kodus oli kõik harilikust veitsa paremgi veel, sest tuba oli soe ja liha ka ahjus.

*Käisime spaas. Kaasaga koos juhtub seda harva ja tegelikult käingi harva ise ka. Seekordne valik oli Mustamäe elamusspaa, mis üldiselt kandis oma nime kenasti välja. Ujuda sai, niisama liguneda ja saunatada sai. Saunu oli piisavalt palju,  igas neis mängis mõnus muusika, oli oma aroom ning temperatuur. Õnneks ei olnud ka basseinid ega ka saunad ülerahvastatud. Koju sõit oli väga maaliline ja maagiline ka. Päikeseloojang tekitas udusse imelisi värve ja vaated olid imeilusad. Uudistes kuuldus, et lennukid ei maandu Tallinna udusse. Väike mure tõusis reisilt saabuva lapse pärast. Ei tahaks küll selles lennukis olla, kus piloot teatab, et me ei saa maanduda, peame minema sinna või sinna. Õnneks neil läks ikkagi hästi ja lennuk maandus seal kus pidi.

*Asine, pikk pühapäev. Mõne päeva teeb pikemaks see, kui sinna mahub palju tegevusi. Ja meil täna mahtus. Koristamine, käisin koeraga jalutamas, Pärnu tiir, laskesuusk, köögikata. Pere keskmine helistas ja tegi ühe ettepaneku. Esialgu ütlesin ei, aga siis mõtlesin, et miks mitte. Eks siis näis, kas ja kuidas ja kas üldse.

*Eilne mõte läks lendu ja sündis uus plaan. Eks siis näis.

*Jäin täiesti märkamatult vaatama hilisõhtust filmi „Mägi meie vahel“. Olin seda varem ka näinud, kuigi TV3 reklaamis välja seda, kui esmakordset nähtust. Hea küll, võib olla mõni teine kanal on seda näidanud. Igatahes see looduse maagia, need vaated ja inimese tohutu elujanu naelutas mind vaatama taas. Sellised filmid võiksid alata küll varem, sest pool üks öösel on tööinimesel liiga hiline aeg magama minemiseks. On jah Netflix jms, aga kuidagi lihtsam on valikut teha sellest kanalist, kus nagu otse ette söödetakse ja ise ei pea ekstra valima.

*Ma ei tea kuidas, aga olen ühe elutähtsa võtme ära kaotanud. See „elutähtis“ on küll liialdus, aga kaotus oli ikkagi, sest asjaajamine, rahakoti kergendamine, ei tee just rõõmsaks. Igatahes otsisin kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi. Mõnikord kahtlen oma mõistuses J

*Eilne meenutamine ja sügav juurdlemine andis tulemuseks teadmise, et mul ei olnud võimalik seda võtit ära kaotada. Ja mis selgus, kallis kolleeg oli see udupea seekord. Süda hüppas siirast rõõmust, et peale minu on teisi veel J

*Rääkisime ühe prouaga, kuidas vananedes aega juurde ei teki, sest liigutused aeglustuvad ja unustad rohkem ja nii liigutad energiat ka tühja ning aeg voolabki. Mina täheldan ainult liigset telo, seda süüdimatult ja lihtlabaselt ma teen liiga sageli.

*Oli pikk ja suurepärane päev. Esiteks nägin neid häid tuttavaid, keda ammu polnud näinud. Teiseks oli armas loeng ning kolmandaks sain oma kalli tädiga maad ja ilmad üle arutada. Lisaks neljandaks olin uhke oma teadmiste üle mälumängus, lihtsalt kusagilt nurga tagant see tarkus välja hüppas. Viiendaks oli krimiõhtu ja hea raamatu õhtu.

*Plaan võtab selgema kuju, aga ärevust on ka.

*Tundsin end veidi äravalitute hulka kuuluvana kui sain uue lipupäeva puhul esitada mõned luuleread. Minus on seda edevust ikka ka, kuigi ma pisut pelgan esinemist. Praegu on üldse hea, kui minu mõtteid suunatakse kusagile muule fookusele. Olen meie eelseisvate plaanide pärast mures ja hea on, kui on muid asju, millele keskenduda.

*Elus esimest korda sai interneti maht ära kasutatud. Kas see on mingi märk?

 

 

***

 *Mõnes olukorrast tärkab mitmetpidi kahjutunne. Oli ühe ühingu istumine, arupidamine, kokkuvõtete tegemine, mis kujunes ka muuhulgas suude puhtaks rääkimiseks. Mõni oli avameelne ja lajatas otse. Mina ka rahul ei olnud, aga nii otse ma ka ei saa, sest ma ei taha haiget teha, mul on inimesest kahju ka siis, kui ta on eksinud. Tegelikult oli seda juhtunut ette näha, sest varasematest vigadest ei õpitud ning kedagi kuulda ka ei võetud. Igatahes koju jõudes olin ärritunud ning tahtsin oma frustratsiooni jagada. Õnneks oli kaasa kodus ja sai selle endale.

*Kas eilne tugev negatiivne emotsioon või mis, aga täna on totaalne madalseis. Temperatuur 35,9, kerge peavalu ja 0 energiat. Pikutasin, magasin. Kui algas laskesuusatamine, suutsin end teha veidi virgemaks ning õhtuks õnnestus lauale ka midagi söödavat luua. Võib olla aitas ilmastik ka kaasa, selline pime, vihmane, tuuline ilm lausa surub kogu olemise maad ligi.

*Täna oli parem päev. Energia oli isegi sedavõrd olemas, et suutsin ka koristada. Aga vihma kallab endiselt. No jah, talihari on murtud nüüd, eks ongi aeg vesisema poole liikuda. Lisaks on ka eurovisiooni eelvooru päev ja laskesuusk taas. On kellele kaasa elada.  Näiteks Alika ja ikkagi vennad Bo´d ning muidugi Lagereid, tema on minu sümpaatia number üks.

*Täna on tõesti selline ilm, et tahaks urgu sooja pugeda, juba jälle. Sest tegelikult see ilm meil kestab juba mõnda aega. Selline nutune värk, mis paneb ette tubase režiimi.  Paraku oleks nüüd teler väga olulisel kohal. Tuul puhus meil satitaldriku paigast ja minul on nädal telerita kindlustatud, sest ise ma seda paika ei saa. Kuldvillakust on kõige suurem kahju. Ülejäänud on juba suht ükskõik, aga vaikus on majas, ja sellega kõrv ei harju. Vähemalt esialgu on imelik.  

*On saabunud see aeg, mil sugulased tulevad üksteisele taas meelde. Täiesti ootamatult helistas üks kauge sugulane, keda ma olen kunagi ammu näinud, aga kui me tänaval kohtuksime, me üksteist ära ei tunneks. Tema poolsel suguharuliinil on aga hetkel sugupuu koostamine käsil ning minupoolse liini info oli puudu. Rääkisime pea tunni, mis oli suurepärane õhtuse aja täide.

*Kuulan oma keskmist last ja mõnikord ei saa aru, kust see rahutus temas. Samas ei saa ise endagi rahutusest aru, mis minus pead on tõstmas. Kuigi on ju hiljuti käidud sünnipäeval, üks kontsert oli, aga ikkagi on tunne, et liigun vaid trajektooril: töö-trenn-kodu, ja neist keskmist ei ole ka pidevalt. 

*Tavaline tegusõnapäev, ei midagi erilist. 

**

 *Sattusin keset päeva seriaali „Kiirabi“ vaatama. See tõmbas endasse koos naha ja karvadega  Kui kunagi pensionile jään, vast siis on aega seepe vaadata. Päris tore oli vahelduseks, kuigi et on tõesti olemas oht neisse uppuda. Kas anda üldse seebika-kuradile sõrme, kui selline oht on?

*Õues taas karge. Sättisin asju, mis on mu lemmik tegevus. Viisin kuuse välja, see tegevus nii lemmik ei olnud. 

*Kui õige talvevarustus on üll, oli üsna hea sellise külma tuulega kõndida. Kõnniringil ei näinud me midagi erilist. Kui nüüd ühte surnud hiirekest, kes oli võsa oksa otsa roninud ja seal ära surnud, mitte eriliseks pidada. Kuidas ta vaeseke sinna sattus? Nagu sõna otseses mõttes: hiir tõmbas end oksa.

*Sorteerisin (juba jälle) kokku kogutud paberipahna. Kogutud oli papitükikesi, karbikesi, millest oleks abi kaarditegemisel. Aga püha müristus, kui palju neid kaarte siis elus ikka tehakse. Igatahes, sain mingi korra majja. Ega see paberikuhi palju  väiksemaks ei jäänud, aga no väiksemaks ta siiski läks, katlahakatust sai ka ning riiul kenasti korda. Lisaks oli väga meeldiv tegevus see sorteerimine. Korja või teinekordki karbid kusagile kokku, et siis hiljem oleks mida sorteerida 

*Olen plaani pidaja ja ootamatusi ei armasta. Aga kui nüüd ootamatult tuli trenni teade, otsustasin ikkagi spontaanselt ja läksin. Ega ei pea kogu aeg teadma, mida õhtul teen, veidike ootamatust võib ka endale lubada.

*Kuulasin ühe eaka taadi jõulumuljeid. Rõõmustasin väga tema pärast. Ma tean, et elu pole teda alati hellitanud, et suhted lähedastega on jäänud harvaks, aga kui nüüd poeg märkas isa üksildust, oli see nii armas, et tuli endal ka heldimus peale. Mõnikord pole üldse mingit põhjust, aga elame oma vanematest mööda ja kui neid ühel päeval enam ei ole, siis ei aita kahetsus mitte kõige vähemat. Täna on ema surma aastapäev. 

*Laia lund sadas, aga lubatakse taas lörtsi ja sula. Käis üks töömees, oli teine mingil viisil tuttavliku olemisega ja selgus, et olemegi kunagi jaganud ühte kodukanti. No näed siis. Aga aeg meid muutnud oli.

*Pikk päev, sest tahan tööd teha, trenni teha ning nende kahe vahele jääb mõttetu auk, mis on lihtsalt passimise aeg. Aga tahtmised nõuavad oma ja kui koju laekusin pärast AK-d ei pahandanud minuga ei koer, ei kass. Need on iseenda peremeheks olemise pluss pooled. 

.

 

, Nina kipub vesiseks minema. Võitlesin selle vastu väikese snapsi ja tulise teega. Homme ütleb kas oli abi.

 

,Hommik algas nalja ja naeruga –kui ise ei tee, ega siis nalja ei saa ka. Nimelt oli meil aastalõpuüritus, kuhu püüdsime pääseda harjakapi kaudu, kuid selle kaudu tuppa ju ei saanud, seevastu saime naerda nii et kõhulihased haiged. Ega teised vist meie nalja nii väga ei jaganud, oli üsna akadeemiline õhkkond. Tänan saatust, et ta need naljahambad on minu poolele seadnud. Vastasel juhul, ma ei tea, mis oleks.

 

,Aasta viimasel päeval pidasime kõige väisema llapse pidu. Pisike piiga nägi välja nagu tõeline  printsess, kuid printsessina ei käitunud ta sugugi. Pidas kenasti need peotunnid vastu vaatamata sellele, et tuduaeg jäi ka peoaja sisse. Koju sõitsime suure ringiga, ca 300 km,  teised llapsed soovisid uue aasta kodus vastu võtta. Teekond, mis kulges pimeduses sõites, oli üsna huvitav -pühadetuledes maju oli tore vaadata. Mõni maja oli nii uhke, et jäta või auto seisma ja imetle kauem. Ca 3 tundi enne südaööd laekusime koju. Ausalt öeldes andis silmi lahti hoida, et uut aastat tervitada. Õues oli udu ja naabrite raketid lendasid kõik uttu, ja egas midagi, läksingi üsna pea tuttu.

 

,Hommik algas kurguvalu ja nohuga. Muidu oli traditsiooniliselt laisk päev, telefonimaratoni päev, kõik olulised inimesed helistasin läbi ning mõnega vestlesin tunni ja rohkem.

 

,Teine päev oli töine, nagu ette teades, et tuleb paus. Nina on jätkuvalt nohune, kurk tõbine. Viirus on mind murdmas.

. Helistas kauge sugulane, kellega meil on ühine vanainimese teema. Mina seda sugulast ihusilmaga näinud ei ole, kuid tema olemasolust olin teadlik. Leppisime kokku, et näeme millalgi ikka näost-näkku ka. Ootan huviga.

 

.Tõbi, küll kergelt, aga ikkagi ta on. Koroona muutis inimesed kartlikuks ja egas ei tohi oma viirust levitada ka. Võtsin haiguse pausi. Võib olla olen ka puhuse ära teeninud, kas ta just sellisel kujul peab olema, aga ega siis muidu ju ei oska ka seda pausi võtta. Igatahes vaatasin kalanäoga telekat, klõpsisin pulti ja sattusin vaatama näitlejate Malmstenite, Aava, Hermaküla saated, Monika Siimetsa dok film eestlastest Soomes oli suurepärane, mõned vanad nostalgiafilmid tuletasid end meelde. Tsättisin palju telefonis ning kudusin pooleliolevat kampsuni. Isegi ristsõnu lahendasin ja raamatut lugesin ka. Tõeline puhkus ju, ainult see nina on tüütu, nohiseb ja löriseb, aga läheb ikka iga päevaga paremaks see tunne.