esmaspäev, 19. veebruar 2024

****

 *Kõik oli suurepärane, sest perekond eelkõige. Käisime kelgutamas, veeretasime lumememme, tegime pilte, sõime kõrtsieine, käisime edukal kaltsukaringil, ja lõppeks unustasin oma koti dokumentiga 2h sõidu kaugusele. Kas ma ei ole enda peale vihane? Olen küll, sest kuidas see pea nüüd nii laiali on. Saatmise palve postiga ei kandnud vilja. Ega ei peagi, sest minu viga ja miks peaks minu pärast. Iga üks peab oma kahjud ise kandma. Samas kelgulaenutus saatis lihtsalt niisama toreduse pärast meile video, mis andis kinnitust sellele, et meie lumememm oli juuksed pähe saanud ja paljunenud. Mis oli ütlemata tore tema poolt. Tegi kohe meele rõõmsamaks ja peab ütlema et mõni on lihtsalt valmis ka toreduse pärast tegema rohkem kui temalt palutakse.

*Oli võimalus kutsaga jalutama minna, sest lume- ja sopavangistus oli läbi. Siiski ei saanud teha meie traditsioonilist ringi, sest ette tuli jäävangistus, lihtsalt ei olnud isu neil jääväljadel uisutada ning oma luude ja kontidega riskeerida. Õnneks oli kutsa ka kuidagi koostöö aldis ja nõustus meelsasti tagasi tulema. Tegin siis ühe joogaringi iseeendale ja perele supi. Kaks  on ju pere.

*Mulle meeldib, et temal on ka hobi, aga mulle ei meeldi, et see tuleb une arvelt. See on pigem mure mulle (pean seda hoolimiseks). Keegi kuulis kusagilt, et kui õhtuti mees vaatab telerit ja naine loeb raamatut või teeb muud tegevust sellel ajal, kui peaks ühiselt aktiivsemalt aega veetma, s.t vestlema, arutlema jne, on nende abielu läbi. Diskuteerisin sellele ägedalt vastu, sest ka leiva ulatamine on abi, otsa vaatamine, pilguga paitamine on. Meie aja arvamusliidrite paljusus, kes keelab neid arvata. Mina sellele ei sekundeeri.

*Käisin oma unustatud kotti ära toomas. Kotike kenasti ootas, teenindaja oli tore ja läksin sealt sellise tundega, et naasen veel. Hea, et ma Narvas ei käinud ja sinna oma asju maha ei jätnud :D

*Kuna juba... km oli sõidetud, siis otsustasin ka ujuma minna. Ma ei ole harjunud üksinda üldse aega veetma. Kohvikus aitas pisut teenindaja. Üksikutele päris hea nipp oma üksindust leevendada: mine kohvikusse ja lobise töötajaga. Ujulas oli palju lapsi ja kedagi suhtemisaldist ei olnud. Aga eks ma ujumise pärast rohkem ja aurusauna pärast. Igatahes toonust tõstis küll. Isegi väikesed äpardused ei morjendanud. Astusin sokiga riietusruumis niimoodi veeloiku, et pidin paljad jalad saapasse panema. Ja bussipeatuses bussist mööda sõites sain signaali. Tean, et eksisin aga tee oli väga lai ja see signaal ei olnud asjakohane. Kodu tee oli blokeerinud üks rikkis auto, õnneks on külmunudmaa ja põld kannatas ka sõitmist. 

*Terve eelmise õhtu üritasin mõelda, kellega see jäämatk merel ette võtta. Sain siis sõbrannad nõusse, aga hommik on õhtust targem, üks neist loobus. Õnneks teine ei teinud seda, ning 2h värskeõhu doosi on tehtud. Olen alati müüdud, kui tehakse midagi teistmoodi, kastist välja ja seda see matk merele oli. Nii tänulik, sest see andis mulle toonust, liikuda on vaja ja ega talvisel ajal seda õues olemist nii väga olla ei saagi, sest töö ja teised segajad. Aga kui miskit sellist vahvat silma jääb, siis olen seda rõõmsam.

*Muutusin taas avameelseks ja lobisesin palju. Liiale vist siiski ei läinud,  aga võis näida, et ma mingit kaasatundmist ootasin. Mul oleks nagu mingi päästik mõne inimese koosmõjus, mis vallandub iseenesest ja nii see jutt tuleb. See ei olnud sugugi vale käitumine, sest ongi vaja asju endast välja rääkida. Võib olla peaks neid kuulajaid rohkem, oleks maapeal probleeme vähem. Usun, et see vestlus toob mulle head.

*Autod, maa ja ilm, kõik olid paksu jäävihma all. Kui tänaval astudes sai lihtsalt uisutada, siis auto aknaid andis kraapida. Aga mõni linnuke siristab kevade laulu ja sinnapoole liigume üsna hoogsalt.

*Ei tea miks, aga me jutud liiguvad ikka haiguste teemal, juuksuriga rääkisime kolesterooli teemadel ja nagu sellest vähe oleks olnud, tõmbasime sõbrannaga veel teemat edasi. Tal oli juurde panna krudisev kael ja kanged luud liikmed. Mind on õnneks viimasest säästetud. Võib olla aitab ikkagi pingutus jooga näol ka. Vaatamata vihmanutuilmale ja negatiivsetele teemadele oli mul olek ikkagi ok. Seda olekut hoiavad üleval ka kolm roosat roosi, mis toodud sõbrapäeva puhul ja täna ei näita veel väsimise märke. Ning kapikoristustuhin tuli ka peale.

*Minu noored näitavad oma reisilt päikest ja 16+ kraadi, mina vastu üleujutatud maja ümbrust, vinduvat vihma ja jääd. Vähemalt sellel aastaajal saan kliimapagulastest aru. Aga häid emotsioone ikka ka. Muidugi laskesuusk, meie naised, selline põnevus, et vau. Pisar tuli silma. Ma ei tea kust, aga sellised asjad võtavad heldima. 

*Ja Eesti laul. Nii palju põnevust, ilusaid laule. Võitis kas just parim, aga meeldejääv igal juhul. 

*Märt Avandi ütles seoses oma kunagise depressiooniga, et ta ei mäleta 1999. aasta novembrit, sest depressioon. Ma ei tea, mis diagnoosi peaksin endale panema, sest ma ei mäleta ka kõiki järgmisi ja eelnenud novembreid. Ja ega teised kuudki eriti eredalt meeles ei ole, kui välja arvata need erilised hetked, mis eristuvad tugevalt.

*Tarmo Tiisler ütles, et südametilga õhtu, sest nii palju ärevust, põnevust on juhtunud selle MM jooksul, et võtab südame puperdama ja käed higistama. Oli tõesti põnev, neid tilku vast ei vaja, aga pinget jagus ning rõõmu ka. 


neljapäev, 1. veebruar 2024

***

 *Jumal sa näed ja ei mürista, ütleks kogu selle krempli peale.  Ma tean, et ma ise ei saaks paremini, aga kritiseerida oskab igaüks ja võin seda mina ka teha. Nimelt üheski eluvaldkonnas raha ei ole, näib nii, sest igal pool on karjumine, nii kunstis, kultuuris, spordis jm. ja siis proovitakse sitas saia teha, kuid selle tagajärg on see, et kulu ja kahjud ka suuremad lõppkokkuvõttes.  

* See talv on nii nagu vanasti, kus hanged katuseni, lumelabidas on pidev sõber ja suusaradasid tuleb iga päev uuendada. Vahepeal on krõbekülm ka, siis on jälle natukene kobedamad olud. Igatahes maanteel sõitmine teeb hellaks, suusatamine selja märjaks ning lumelabidas selja kangeks. Aga on nii ilus ja mulle see kõik veel meeldib.

* Lugesin ette päevahoroskoope ja kummalisel kombel tundsime end kõik selles ära. Ma ei ole nii raudkindel horoskoobi uskuja, aga midagi neis ikkagi on. Tuleb tunnistada. Seda küll horoskoobis kirjas ei olnud, kuid mulle meeldib ka ette lugeda.

* Oli väga tore istumine. Sain koera omanikule meie möödunud aastase vahva seikluse tema koeraga ära rääkida, sain kolleegi rõõmsaks teha. Kurb on ainult see, et seda päris rohujuure tasandit, kes ruumid korras hoiab, kes kõhud täis söödab, ukseesise puhtaks lükkab, ei märgata piisavalt.

*Suusatamisest mitmel rindel pole veel tüdinenud. Need rinded on põllurada ja teler. 

*Kuklapoolele tuleb veidi peale käia, kui igatsus tuleb. Mõtlen temale iga päev ja tahaks talle pehme vati ümber seada, see väljendaks minu tunnet. Aga maailmas peab oskama ilma pehme maandumiseta hakkama saada, ja ma usun temasse.

* Lemmikloomadega on nii, et nad on me elus liiga lühikest aega. Meie kooselu on kestnud peaaegu 9 aastat. Kutsa näitab juba nüüd väsimuse märke. Teinekord rõõmustab nagu kutsikas ka, aga samas on pilk vana. Hetkel on tervisprobleem vist ka, ja seega on rohkem kui mure majas.

* Ma ei saa hästi aru või ma ei oska lihtsalt, aga mida tähendavad mõisted "päev korraga". "elan hetkes". Mõte liigub ikka kas tulevikku või mineviku vahet. Vaatan jaa, et nii ilusad härmas oksad, või vali tuul ja torm oma toreduses, või vaikus ümberringi, aga see märkamine on hetkeline, edasi tulevad jälle minevik-tulevik pähe. Jah mõnikord olen tundnud küll, kui kusagile kodust kaugemale lähen, näiteks reisile või sõpradega olles, et muresid ei ole, vaatad ümbrust ja kuulad teisi ning räägid sellest, mida näed, et oh nii ilus ja ahh, nii tore. Kas see siis ongi see hetkes elamine? aga siis tuleb ju kodust ja töölt kogu aeg ära käia. :D

*Streigist saan ma mõistusega aru, aga samas ei saa aru ka. Võib olla ei saa aru kadedusest, sest minu eluala ei luba streikida, mulle öeldaks lihtsalt, et istu kodus. Aga kui ma kodus istuksin ja laps mingit asja peale ajaks, mida tahaksin lapsele anda, aga rahapuudusel ei saa, siis mida teha? Hoida kokku pere kõhu kõrvalt või vähendada küttekulud miinimumini või mingi muu kokkuhoid? Raha lapse soovide täitmiseks tuleks millegi arvelt. Nii et kas ma pean õigeks streikimist, kui see tuleb kellegi arvelt, siis ei pea. Ilmselt on seda raha ebamõistlikku kasutamist ka küll ja veel, aga milline eluvaldkond seda ikka tunnistab, et meil on üle. Kõik kulutavad selle ära, mis neile antud on.

* See va unemati on nii tujukas, tuleb millal tahab, läheb millal soovib. See kõik avaldub minu näos. Aga täna oli tore päev, sai nii palju nalja ja naeru koos oma memmedega. Loodan, et unemati arvestab sellega. Olen vist millegipärast taas pinges. Ma tean, et on ootamas selliseid kaheldavaid asju, aga miks see juba mitu kuud eos ärevaks teeb, mitte ei mõista.

* Ikka tore päev, keksib optimist minus, sest uued maitsed proovitud, sõbranjed ära nähtud, natuke nalja visatud ja lolli mängitud ning tarka juttu ka kuuldud. Pessimist minus kirus kihutajad, oli pettunud tuttava solvuda saamise pärast ja ega see ilm ka kõige parem polnud.

* Jaanuar on suht kodune kuu olnud, aga täna siis tuulutasin end väikeses sünnipäeva lauas ja jalutasin sõbrannat. Vajame neid tühjaks rääkimise kohti ja olen hea kuulaja.

*Eilne pani mõtlema, et oleme elanud nii vanaks, aga kui peaks töö-mõttes otsast alustama, siis ei ole seda otsa, sest ei ole ühtegi oskust, millega end maha müüks. Tema oskab keeli, laulab hästi ja on käeliselt üsna osav, aga need oskused ei ole tipposkused ja nendega on raske end kusagile pressida. Mul pole neidki oskusi, kuigi et mulle meeldib kirjutada, analüüsida, olen hea kuulaja, sõbralik ja lahke ning ka käeliselt osav, aga ei oskaks end ka kusagile pressida.

* Istusin koju tulles üsna pikalt autos, see pauk oli nii lähedal.

* Endaga ma siin mõnikord hädas olen, sest ei ole osanud välja mõelda sellist rolli, millega südamest rahul olen. Lisaks on see praegune ka ebakindlal alusel. Mõnikord olen selle praeguse üle väga õnnelik, samas teisel päeval on taas küsimärgid peas. Ma ei ole julge. Miks see nii on, võib olla tuleks vastus geene uurides. Mina ei julge lõpetada töösuhteid enne kui uusi väljavaateid ei ole. Ma ei julge rind ees minna ja nõuda. Ma ei seisa iga hinna eest oma ideede eest. Hoian enda ümbert seda kindlamat, tasakaalus  pinnast. Kui see minu hoidmine midagi loeb. 


esmaspäev, 15. jaanuar 2024

..

 

*Iroonitseda ma oskan. Nad tulid viiekesi, kahetonnised tähtsad näod peas, meie tonniste, kahte nuga ja kolme kahvlit üle lugema. Kui see raiskamine ja töö mängimine ei ole, siis mis see on?

*Tegin suure potitäie hapukapsa suppi enda lapsepõlve kodu moodi, lootusega mitu päeva hakkama saada. Teen vist kümne aasta peale korra sellist suppi. Olin ära unustanud, et teisest perest pärit härra pole harjunud ja teeb nägusid. Nüüd mine või supikööki tegema :D

*Ja siis on taas aasta möödas, mil ma enam lapse nime ei kanna. On taas ema surma aastapäev. See oli nagu eile, aga samas nii ammu. See kehtib vist igavesti, mida ma temale ütleksin, mida räägiksin. Igatsus kestab igavesti. Panime küünlad ja meenutasime, mis muud ikka.

*Ja siis oli trenni päev. Paus on minust mitteolenevalt olnud mitu nädalat. Häälestatus oli mul 0, olen end ikka kodus ka liigutanud, aga ega see pole võimete piirile ja seega see pole see. Kodus ma ei võistle kellegagi, ise endaga peaks küll, aga millegipärast toimib karjas paremini. Võitlesin mõttega otse koju minna, sest matt unus koju ja see oli juba vabanduseks väga hea. Tahtejõud jäi seekord peale ja olin pärast rõõmus küll.

*Unenäod on kantud igatsusest, miks ma muidu pidevalt näen teatud nüansse neis selgetes unenägudes, mis hommikul ärgates panevad mõtlema ja küsima: what?

*Ma isegi tänan ennast, et ei ole end kusagile planeerinud, et ei kihuta kusagile, et olen kodune. Kunagi ei tea, mis taevast alla sajab ja maanteed teevad hellaks selle mõtlemise. Eilne oli ju katastroof liikluses.

*Enda suuskadel tammumist just suureks suusatamiseks nimetada ei saa, pole mul ju stiili ega midagi, aga tänased 10 põlluringi tegid pea ja selja märjaks, ju siis trenni eest ikka oli. Seevastu stiilset laskesuuska oli rõõm vaadata, põnev ka, seda põnevust tekitavad ikkagi mööda lasud, ehk siis kellegi ebaõnn. Oli täiuslik kodune päev, ei mingit survet kusagile. Miskit sai käsitöökorvist ära tehtud ja see teeb mind alati rõõmsaks.

esmaspäev, 8. jaanuar 2024

1.- 2024

 

*Kui lind laseb pähe, on lootust rahale. Aga kui šampusekork, mis lasti lendu teisest saali otsast, mulle pihku kukkus, kas sellele saab ka tähenduse omistada?

*Ega jah, peotunnet kahekesi olles ei teki, kui seda ise ei loo. Võimaluse ikka leiaks, kuid see tähendaks 2.jaanuari väsimust, aga tööpäev. Nii et vabandus kohe aasta algul varnast võtta.

* Aasta viimasel päeval võtsin viimased viljad mullast välja, nendeks olid porrulaugud. Igati korralikud  veel, esimene külmahooaeg oli neid hellalt hoidnud. Uus oodatav külmalaine oleks vast liiast.

*Aasta esimeses päevas oli kõik sama mis mullu, kõnniring, telefoniring, ämma ring, kultusfilmiring, eilse toidu ring.

* No ja siis on taas rohkem tööd kui kodu. Uued mõtted on peas, kas ma kedagi veel veenan, seda näitab elu. Õues on kole kõle tuul, just täpselt selline, mis hüppab näkku kinni. Vabatahtlikke käike sellise ilmaga ei tee.

* Kogu päeva produktiivsus oli väga hea, kõik oluline ja rohkemgi veel sai tehtud. Kiitsin ennast taevani ja maani. Mulle meeldivad tegusad päevad, kus mõte jookseb ning hingest tunned enda vajalikkust.

* Võtsin kätte ja jätkasin ühte ammu alustatud tööd, mis näib natuke nagu vabatahtlik panustamine, ja teisalt nagu oleks tööülesanne. Selleks oli mul vaja end külla pressida ja küsitleda. See päädis muidugi kohvi ja koogiga ning koduperenaise ärakuulamisega enne, kui saime asja kallale asutud. Tegelikult olekski vist vaja sellist üksikute ja üksildaste inimeste professionaalset ärakuualajat, sest ilmselt vanemaks saades see vajadus suureneb ning ega neid kuulajaid ei ole alati varnast võtta. Mina professionaal ei ole, mina lihtsalt juhtusin. See kõik oli nii ja naa, kui inimene tahab rääkida, räägib ta endast, samas minu kell tiksus. Mind küll huvitas väga, aga see armutu kell.

* Koduloomad hoiavad end nüüd tuppa, kõigele elavale on - 27 palju. Päeva peale andis õige veidi järele, seega panin suusad alla ja mingid tiirud tegin, aga lund vähe - määret pole. Kuid see oli midagigi. Tuppa minnes oli nägu kolepunane.

* Kuna külm ja loomad elutoas, siis toas olevatele esemetele nad hästi ei mõju. Koeral teadupärast karvad levitada ning kass, see vahva vallatu, lihtsalt märatseb. Täna läksid hingusele üks vaas ja üks klaasist leevike, mille olin valmis võtnud aknale panemiseks. Kiisu vist ei saanud aru, et see pole päris lind.

* See, mis näoga Lagereid saabus teadet üle andma Oberhofi teatevõistlusel, oli omaette vaatamisväärsus: umbes nii, et kellele ma selle teate nüüd annan, kas pean uuele ringile minema? Sellised hetked võivad ju sportlasele päris hirmsad olla, aga vaatajale toovad need kõneainet. Igatahes taas kord Norra võidutses, ning rõõm on sellega ka minu õues. Kuigi ma prantslaste poolt tavaliselt ei ole, oli mul Jaqualinest siiralt kahju. Aga mis teha, sport pole ju elu, aga samas võib ta siiski olla elu.

esmaspäev, 1. jaanuar 2024

Aasta tänu

 Minu üks tädidest ütles, et see aasta läks niikui niuhti. Tõepoolest läks lennates, aga kui sellele möödunule otsa vaadata, siis sisaldas see aastake päris palju ning sellesse mahtus hästi palju erinevaid tundeid. Nagu ikka elus, rõõm ja kurbus käivad käsikäes, selle poolest ei olnud 2023 mingi erand. Eristus see aasta aga intensiivsuse poolest, tegemisi, käimisi, reisimisi oli ohtralt, kohtati tundsin, et olen oma elu üle broneerinud. Aga samas see kõik meeldis mulle.

2023. oli eelkõige reisimiste aasta. Mitte kunagi varem ei ole ma käinud ühe aasta jooksul nii mitmes riigis. Sel aastal tõusin õhku ja maandusin lennukiga lausa kümme korda ning ka kaks laevareisi mahtus aastasse, mis viisid kaheksasse riiki ja ühele kodumaisele saarele. Olen hästi tänulik nende võimaluste eest. 

2023. oli ka klassikalise muusika aasta. Kuidagi juhtus nii, et kontserdid, kuhu sattusin, kas siis iseenda või kaaslste algatusel, olid midagi muud, kui tavaline levimuusika. Ääretult tänulik La Scala kogemuse eest, kustumatu mulje jättis Kristjan Järvi kontsert-etendus "Meelte videvik", aga ka Estonia poistekoori kontsert. Samas kõige rohkem elevust tekitas lavastus "Tuhkatriinu", kus sattusin ka ise rolli, paraku king ei sobinud ning Tuhkatiinuks ei osutunud :)

Teatrietendusi mahtus aastasse samuti üsna mitu. Enim meeldis Vanemuises "Tõrksa taltsutamine", aga ka Noarootsi teatrigaraaži "Vale" oli nauditav.

Lugesin poolsada raamatut, neist enim imponeerisid "Reisija", "Palermovej ülemlaul" ja "Rabatud". Mõnus luuleraamat "Inglid on armidest tehtud" on samuti mäletamist väärt.

Lisaks olid mõned mõnusad spaa külastused, rabamatkad, kus sai käidud nii oma pere kui ka sõpradega. Neist nii mitmedki käigud oli lihtsalt spontaansed ja sündisid hetkeotsuse ajel. 

Seda aastat võib nimetada ka taasleidmiste aastaks - sain suurema kontakti oma isapoolsete sugulastega, kes andsid mulle ispiratsiooni ning lõid taipamise, et oma vanemate lood järeltulevatele põlvedele peaksin mina kirja panema. Isa lugu sai kaante vahele. 

Suvi oli mõnusalt soe, väga kuiv ja sellepärast ikaldusid meil porgandid. Aga esimest korda elus kasvatasin artišoki, mille üks taim kandis isegi vilja, ning esimest korda ka kassinaereid, mille varu kogunes üsna kopsakas. Oli suurepärane kartuli aasta, suvikõrvitsaid kasvatasin tervele külale ning võin ikkagi tõdeda, et see kasvatamine tuleb üsna normilt välja.

Kudumise kirge ei minetanud ma ka sellel aastal. Valmis imearmas kampsun kõige väiksemale, kampsun endale, lisaks mitmed meisterdused ning eriti uhke olen taimeseadete-seinamaalide üle. Olen ütlemata tänulik, et meil oli võimalus oma kodu  kaunimaks muuta, et meil on tööd ja tegemised, mis võimaldasid kodu remontida, et mu kaasal on nii kuldsed käed, mis teevad elavaks kõik minu vaimusünnitised, et ta mõtleb kaasa ja aitab luua. Olen tänulik oma lastele, et nad on nii osavõtlikud ning arvestavad. Ilma nendeta oleks minu elus suur tahk puudu. Olen tänulik oma kutsule, kes sunnib mind liikuma ning kiisule, kes maandab pingeid, nurudes paisid. Olen tänulik lapselastele, kes on armsamad kui miski muu ning kellega koos saab teha vahvaid asju. Olen tänulik oma kolleegidele, sest neid naere, mis me koos naerame, ei asenda miski muu. Olen tänulik joogatreenerile, kes aitab mul pushida ennast ning kes tuletab iga trenn meelde iseenda armastamise olulisust.

Jah, sel aastal varjutas kõike seda rõõmu ka teatud kartus või hirm, aga ma annan endale aru, et see ei vii kusagile. 

Uuel aastal loodan, et oleme kõik terved, hoolivad, andestavad ja armastavad. Head uut!

pühapäev, 31. detsember 2023

Kolmekümneviies

 *Kui oma tugitoolis, ükskõik, kas siis raamatu või kudumiga istuda, on lõpptulemus ikka selline, et hoian oma silmaluuke vägisi lahti. Tuduperiood vist ?

*Nägime kolme bambit ja ühte oravat. Pole päris pikalt kutsaga jalutamas käinud. Ta jalutab ennast õues ju ise ka ning vahepeal oli meie teekonnal lume ja siis sopauputus. Täna oli aga nii paras pinnas kõndimiseks, ilm ka kenapoolne ja nii me oma 6km maha kõmpisime. Enne jõule kohustuslik liigutamine.

*Sõtkusin taigna ja isiklik laps küpsetas piparkooke. Kuna mul oli 3 munavalget, siis tegin glasuuri ise, tavaliselt ostan poest. Eilne osturetk oli produktiivne küll, kuid ainus, mis ostmata jäi, oligi glasuur. Igatahes sellest 3st valgest sai glasuuri maa ja ilm. Kogu selle käkerdamise tulem oli see, et andsin lubaduse mitte kunagi enam glasuurida ja laps lisas sinna juurde piparkoogi küpsetamise. 2,5 kg tainast oli ka korraga küpstamiseks liiga palju. Mees arvas, et aastane paus muudab me meeli. Täna mõtlen küll, et seda lubadust tuleks pidada juba selle suhkudoosi pärast, mis sellest kremplist saab.

*Alustasin jõulude ettevalmistustega ikkagi pisut varem, sest vaatamata sellele, et midagi suurt ei plaani, on ikkagi teha palju. Kingituste pakkimine võttis juba ise pool päeva, sest sildid, asjade jaotamine, sidumine jms võtab aega. Tahtsin kenamini seekord. Lisaks tundsin, et kolleegide kingid on kesised, seega tegin juurde. Me tegelikult ei tee kolleegidega ju üksteisele mingeid hulle kinke, aga no tahaks ikka oma heameelt nende olumasolu üle väljendada ja nii olen panustanud isetegemisega. Nüüd siis läksid veel küünlad kaunistamisele.

*Pere tuli riburadapidi koju, oli palju juttu, jagasime kinke - oleme ikka kingiusku. Mingeid ekstra traditsioone meil ei ole, lihtsalt oleme. 

*Teine päev ja teine pere. On veel kuhu minna. 

*Samas ma ei tea, mis ja miks, aga see möll väsitas ka. Isegi ootasin, et saaks oma rahu tagasi.

*No ja siis sain lapsed, sest vana ja koolivaheaeg. Kõige pisemal oli 2 saabunud,  läksime talle külla. Kujunes nii, et hüppasime batuudikeskuses, sõime kanawrappe ja sõitsime pika maa bussidega maha. Tundeid sellest kõigest sain nii ja naa. Batuudikeskuses kujunes kõik hiiglama vahvaks, aga kommihoolikutega poodi ei ole mõtet minna. Ütlen endale vaid relax, see ei ole minu elu ja sellepärast omi põhimõtteid ei pea minetama.

*Aga ikkagi, ei ole minu elu küll, kuid ometi läheb korda. See tähendab, et olen üdini nördinud, sest olen väga headuse, hea tahte, andmisrõõmu usku, aga kui vastu ei tule midagi, isegi pealesunnitud rõõmu, siis tänu ma ei ootagi, lihtsalt viisakust kübeke. Aga ka seda oli palju loodetud. Tegelikult võtan nad juba ammu vastu selle lootusega, et äkki nüüd. Paraku ei olnud see nüüd seekord.  Mulle tundub, et seda nüüd aega ei tulegi. Küllap aeg laseb unustada ja äkki ikkagi... 

 *Sõitsin ca 300 km ringi talveteid. Mulle meeldib autoga sõita - talv teeb küll pisut hellaks, aga kui on vaiksed vähese liiklusega teed, siis on sõita ikkagi tore. Sain end oma lapsele tühjaks rääkida ja loodetavasti saan selle häiriva mõtte peast pühitud. Olen imelik jah, kui ikka miski solvab hingepõhjani, siis on seda lahti raske lasta. Igatahes need jõulud ja kõik see melu ja elu oli mind räsinud sedavõrd, et oli näost näha. Koju jõudes keerasin end üle 100 aasta päise päeva ajal magama.

*Elukaasa töökoha pidu päästis aasta selles mõttes, et see oli ainus jõulupidu, mille korraldas töökoht. Minu tööl läks nii, et ei pakutud isegi kringli juppi. See pidu oli aga korralik, söögid, eeskava, bänd ja öö spaahotellis. Seega kompenseeris see hiljutise pahameele ja muud negatiivsed tundmused. :) 

*Isegi ülimõnus hotellituba ei aidanud mind magada, pigem vastupidi. Ma teadsin seda tegelt, aga hea võimalus tuleb alati vastu võtta. Nii et täna väsinud, aga üsna rahul selle kudemise ja mittemidagitegemisega. Kõik ajalehed lugesin läbi, vaatasin vanu fotosid ja lihtsalt olin. Hea on, kui selliseid sunniviisilisi energiakriise ka ette tuleb. Muidu ju ei oskaks end kohustustest lahti lasta. 

*No ja siis ongi aasta viimane päev. Toad korda, meel jalutuskäigul selgeks, s.t võtsin mõttes olnu kokku ja mõtlesin pisut uuele ning siis sauna, et ihu ka puhtaks saaks. Head vana aasta lõppu! 

neljapäev, 21. detsember 2023

Kolmekümneneljas

 *Oli päälinna arstile asja. Bussijaamas avastasin, et 17 buss ei sõidagi. Seda avastust jagasin ühe eakama naisega. Suundusime siis koos järgmisse peatusse ja 67 peale. Rääkisime siit ja sealt juttu, kuniks andsime ülerõivad ja läksime kumbki oma teed. Ette oli aga nähtud, et me teed veel ristuksid, seega trehvasime vereandmisel ja siis taas 67 oodates bussijaamas. Siis juba jagasime diagnoose ja vanust. Jah, sattusin diagnoosiõe otsa, kes oli väga suurepärases vormis tore daam. Paljud sama vanusega naised, tegelt enamus sellist vormi ei oma. Nii et oli eeskujuks ja kusjuures kummutasin müüdi, et üks võõras eestlane teise võõra eestlasega ei räägi 

*See herilane minu sees ikka elab, sest mingid olukorrad toovad ta välja. Praegu nõelasin vist ise ennast, sest olen taas susserdamiste lainel. Kuidas ma küll nende kuupäevadega koguaeg eksin, aru ma isegi ei saa. Lihtsalt juhtub. Kui ma ennast jälgin, siis päevadele ma eriti otsa ei vaata selle pilguga, et ohoo, täna on reede ja 13 või et täna on hoopis neljapäev ja 14. Nädalapäevad on mul selgelt ees, aga mingi ajaarvamine on mul väga sassis. Ja see on kohati naljakas, aga kui seda paljuks läheb, olen ise ka häiritud. Ühes saates tõdes öed Kristel seda sama, tundsin kohe hingesugulust. Mitte et see minu elu nüüd kergemaks teeks, aga ma ei ole üksi.

*Püüan topelt, kirjutan üles ja meenutan, et kõik, mis tarvis ja rohkem ka, meeles oleks. Aga tajun väsimust, sest olen end ise üle planeerinud, kellegile ei ei ütle, juhtub minust sõltumatuid asju, mis muret teevad ja siis juhtubki neid halenaljakaid lugusid minu endaga, sest kõike on vist liiga palju. Otsustasin, et tunnistan endale ja teen miskid korrektuurid.

*Ärkasin, vaatasin et mees tule põlema jätnud. Olin mõttes pisut pahane raiskamise pärast, elekter kallis ja ressurss ikkagi.  Aga selgus, et see oli päike ja kell ka 10. See uni oli nüüd küll ette ja taha magatud. Aga päike kutsus õue ja seal ma toimetasin päkapikumütse jms. mööda hoovi laiali laotasin – ikkagi pühade eelne värk.

*Nii suur sula on väljas, et kahju kohe. Kohati tundub, et seda talve oli päris kaua, tegelikult ainult kuu. Aga ilus oli, kõik ilm oli helge ja valge ja puhas. Lisaks veel muud boonused, näiteks koera käpad, kuivad saapad jms. No kalendritalv pole veel alanudki, ja küllap jõuab seda õiget talve veel tulla. Paluks kiiremini kordust.

*Pühad tulevad nagu ikka suure kiiruga. Üldiselt olen oma mõtetega isegi joonepeal, sest olen selgeks saanud üleskirjutamise, ja see isegi töötab mingil määral. Seega mul jõulukingid pea kõik olemas. Vaja vaid pakkida. Aga eks neid mõtteid ja tegusid on veel, mida tahaks selle aasta sisse mahutada. Lisaks on kapipeal raamatuvirn ja üks lapsuke mainis sokke.