neljapäev, 2. veebruar 2023

*****

 * Magic, õhtul magama minnes maa must, hommikul paks valge kiht maas, puudel, igal pool. Isegi elekter oli ära käinud, traatidel oli vist ka raske, sest sulalumel kaalu on. See lumevalgus tõi rõõmsama olemise, ja üleüldse oli tore päev. Tegime siin näputööd, koos toredate memmedega. Tuleb tunnistada, et mulle meeldib oma teadmisi jagada. Tänased n.ö õpilased olid väga tänulikud.

*Töö ja kodu. Tööl kõik hästi, sest pisiasjad mind endast välja ei vii ja neid pisiasju ikka tekib. Kodus oli kõik harilikust veitsa paremgi veel, sest tuba oli soe ja liha ka ahjus.

*Käisime spaas. Kaasaga koos juhtub seda harva ja tegelikult käingi harva ise ka. Seekordne valik oli Mustamäe elamusspaa, mis üldiselt kandis oma nime kenasti välja. Ujuda sai, niisama liguneda ja saunatada sai. Saunu oli piisavalt palju,  igas neis mängis mõnus muusika, oli oma aroom ning temperatuur. Õnneks ei olnud ka basseinid ega ka saunad ülerahvastatud. Koju sõit oli väga maaliline ja maagiline ka. Päikeseloojang tekitas udusse imelisi värve ja vaated olid imeilusad. Uudistes kuuldus, et lennukid ei maandu Tallinna udusse. Väike mure tõusis reisilt saabuva lapse pärast. Ei tahaks küll selles lennukis olla, kus piloot teatab, et me ei saa maanduda, peame minema sinna või sinna. Õnneks neil läks ikkagi hästi ja lennuk maandus seal kus pidi.

*Asine, pikk pühapäev. Mõne päeva teeb pikemaks see, kui sinna mahub palju tegevusi. Ja meil täna mahtus. Koristamine, käisin koeraga jalutamas, Pärnu tiir, laskesuusk, köögikata. Pere keskmine helistas ja tegi ühe ettepaneku. Esialgu ütlesin ei, aga siis mõtlesin, et miks mitte. Eks siis näis, kas ja kuidas ja kas üldse.

*Eilne mõte läks lendu ja sündis uus plaan. Eks siis näis.

*Jäin täiesti märkamatult vaatama hilisõhtust filmi „Mägi meie vahel“. Olin seda varem ka näinud, kuigi TV3 reklaamis välja seda, kui esmakordset nähtust. Hea küll, võib olla mõni teine kanal on seda näidanud. Igatahes see looduse maagia, need vaated ja inimese tohutu elujanu naelutas mind vaatama taas. Sellised filmid võiksid alata küll varem, sest pool üks öösel on tööinimesel liiga hiline aeg magama minemiseks. On jah Netflix jms, aga kuidagi lihtsam on valikut teha sellest kanalist, kus nagu otse ette söödetakse ja ise ei pea ekstra valima.

*Ma ei tea kuidas, aga olen ühe elutähtsa võtme ära kaotanud. See „elutähtis“ on küll liialdus, aga kaotus oli ikkagi, sest asjaajamine, rahakoti kergendamine, ei tee just rõõmsaks. Igatahes otsisin kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi. Mõnikord kahtlen oma mõistuses J

*Eilne meenutamine ja sügav juurdlemine andis tulemuseks teadmise, et mul ei olnud võimalik seda võtit ära kaotada. Ja mis selgus, kallis kolleeg oli see udupea seekord. Süda hüppas siirast rõõmust, et peale minu on teisi veel J

*Rääkisime ühe prouaga, kuidas vananedes aega juurde ei teki, sest liigutused aeglustuvad ja unustad rohkem ja nii liigutad energiat ka tühja ning aeg voolabki. Mina täheldan ainult liigset telo, seda süüdimatult ja lihtlabaselt ma teen liiga sageli.

*Oli pikk ja suurepärane päev. Esiteks nägin neid häid tuttavaid, keda ammu polnud näinud. Teiseks oli armas loeng ning kolmandaks sain oma kalli tädiga maad ja ilmad üle arutada. Lisaks neljandaks olin uhke oma teadmiste üle mälumängus, lihtsalt kusagilt nurga tagant see tarkus välja hüppas. Viiendaks oli krimiõhtu ja hea raamatu õhtu.

*Plaan võtab selgema kuju, aga ärevust on ka.

*Tundsin end veidi äravalitute hulka kuuluvana kui sain uue lipupäeva puhul esitada mõned luuleread. Minus on seda edevust ikka ka, kuigi ma pisut pelgan esinemist. Praegu on üldse hea, kui minu mõtteid suunatakse kusagile muule fookusele. Olen meie eelseisvate plaanide pärast mures ja hea on, kui on muid asju, millele keskenduda.

*Elus esimest korda sai interneti maht ära kasutatud. Kas see on mingi märk?

 

 

neljapäev, 19. jaanuar 2023

***

 *Mõnes olukorrast tärkab mitmetpidi kahjutunne. Oli ühe ühingu istumine, arupidamine, kokkuvõtete tegemine, mis kujunes ka muuhulgas suude puhtaks rääkimiseks. Mõni oli avameelne ja lajatas otse. Mina ka rahul ei olnud, aga nii otse ma ka ei saa, sest ma ei taha haiget teha, mul on inimesest kahju ka siis, kui ta on eksinud. Tegelikult oli seda juhtunut ette näha, sest varasematest vigadest ei õpitud ning kedagi kuulda ka ei võetud. Igatahes koju jõudes olin ärritunud ning tahtsin oma frustratsiooni jagada. Õnneks oli kaasa kodus ja sai selle endale.

*Kas eilne tugev negatiivne emotsioon või mis, aga täna on totaalne madalseis. Temperatuur 35,9, kerge peavalu ja 0 energiat. Pikutasin, magasin. Kui algas laskesuusatamine, suutsin end teha veidi virgemaks ning õhtuks õnnestus lauale ka midagi söödavat luua. Võib olla aitas ilmastik ka kaasa, selline pime, vihmane, tuuline ilm lausa surub kogu olemise maad ligi.

*Täna oli parem päev. Energia oli isegi sedavõrd olemas, et suutsin ka koristada. Aga vihma kallab endiselt. No jah, talihari on murtud nüüd, eks ongi aeg vesisema poole liikuda. Lisaks on ka eurovisiooni eelvooru päev ja laskesuusk taas. On kellele kaasa elada.  Näiteks Alika ja ikkagi vennad Bo´d ning muidugi Lagereid, tema on minu sümpaatia number üks.

*Täna on tõesti selline ilm, et tahaks urgu sooja pugeda, juba jälle. Sest tegelikult see ilm meil kestab juba mõnda aega. Selline nutune värk, mis paneb ette tubase režiimi.  Paraku oleks nüüd teler väga olulisel kohal. Tuul puhus meil satitaldriku paigast ja minul on nädal telerita kindlustatud, sest ise ma seda paika ei saa. Kuldvillakust on kõige suurem kahju. Ülejäänud on juba suht ükskõik, aga vaikus on majas, ja sellega kõrv ei harju. Vähemalt esialgu on imelik.  

*On saabunud see aeg, mil sugulased tulevad üksteisele taas meelde. Täiesti ootamatult helistas üks kauge sugulane, keda ma olen kunagi ammu näinud, aga kui me tänaval kohtuksime, me üksteist ära ei tunneks. Tema poolsel suguharuliinil on aga hetkel sugupuu koostamine käsil ning minupoolse liini info oli puudu. Rääkisime pea tunni, mis oli suurepärane õhtuse aja täide.

*Kuulan oma keskmist last ja mõnikord ei saa aru, kust see rahutus temas. Samas ei saa ise endagi rahutusest aru, mis minus pead on tõstmas. Kuigi on ju hiljuti käidud sünnipäeval, üks kontsert oli, aga ikkagi on tunne, et liigun vaid trajektooril: töö-trenn-kodu, ja neist keskmist ei ole ka pidevalt. 

*Tavaline tegusõnapäev, ei midagi erilist. 


neljapäev, 12. jaanuar 2023

**

 *Sattusin keset päeva seriaali „Kiirabi“ vaatama. See tõmbas endasse koos naha ja karvadega  Kui kunagi pensionile jään, vast siis on aega seepe vaadata. Päris tore oli vahelduseks, kuigi et on tõesti olemas oht neisse uppuda. Kas anda üldse seebika-kuradile sõrme, kui selline oht on?

*Õues taas karge. Sättisin asju, mis on mu lemmik tegevus. Viisin kuuse välja, see tegevus nii lemmik ei olnud. 

*Kui õige talvevarustus on üll, oli üsna hea sellise külma tuulega kõndida. Kõnniringil ei näinud me midagi erilist. Kui nüüd ühte surnud hiirekest, kes oli võsa oksa otsa roninud ja seal ära surnud, mitte eriliseks pidada. Kuidas ta vaeseke sinna sattus? Nagu sõna otseses mõttes: hiir tõmbas end oksa.

*Sorteerisin (juba jälle) kokku kogutud paberipahna. Kogutud oli papitükikesi, karbikesi, millest oleks abi kaarditegemisel. Aga püha müristus, kui palju neid kaarte siis elus ikka tehakse. Igatahes, sain mingi korra majja. Ega see paberikuhi palju  väiksemaks ei jäänud, aga no väiksemaks ta siiski läks, katlahakatust sai ka ning riiul kenasti korda. Lisaks oli väga meeldiv tegevus see sorteerimine. Korja või teinekordki karbid kusagile kokku, et siis hiljem oleks mida sorteerida 

*Olen plaani pidaja ja ootamatusi ei armasta. Aga kui nüüd ootamatult tuli trenni teade, otsustasin ikkagi spontaanselt ja läksin. Ega ei pea kogu aeg teadma, mida õhtul teen, veidike ootamatust võib ka endale lubada.

*Kuulasin ühe eaka taadi jõulumuljeid. Rõõmustasin väga tema pärast. Ma tean, et elu pole teda alati hellitanud, et suhted lähedastega on jäänud harvaks, aga kui nüüd poeg märkas isa üksildust, oli see nii armas, et tuli endal ka heldimus peale. Mõnikord pole üldse mingit põhjust, aga elame oma vanematest mööda ja kui neid ühel päeval enam ei ole, siis ei aita kahetsus mitte kõige vähemat. Täna on ema surma aastapäev. 

*Laia lund sadas, aga lubatakse taas lörtsi ja sula. Käis üks töömees, oli teine mingil viisil tuttavliku olemisega ja selgus, et olemegi kunagi jaganud ühte kodukanti. No näed siis. Aga aeg meid muutnud oli.

*Pikk päev, sest tahan tööd teha, trenni teha ning nende kahe vahele jääb mõttetu auk, mis on lihtsalt passimise aeg. Aga tahtmised nõuavad oma ja kui koju laekusin pärast AK-d ei pahandanud minuga ei koer, ei kass. Need on iseenda peremeheks olemise pluss pooled. 


neljapäev, 5. jaanuar 2023

.

 

, Nina kipub vesiseks minema. Võitlesin selle vastu väikese snapsi ja tulise teega. Homme ütleb kas oli abi.

 

,Hommik algas nalja ja naeruga –kui ise ei tee, ega siis nalja ei saa ka. Nimelt oli meil aastalõpuüritus, kuhu püüdsime pääseda harjakapi kaudu, kuid selle kaudu tuppa ju ei saanud, seevastu saime naerda nii et kõhulihased haiged. Ega teised vist meie nalja nii väga ei jaganud, oli üsna akadeemiline õhkkond. Tänan saatust, et ta need naljahambad on minu poolele seadnud. Vastasel juhul, ma ei tea, mis oleks.

 

,Aasta viimasel päeval pidasime kõige väisema llapse pidu. Pisike piiga nägi välja nagu tõeline  printsess, kuid printsessina ei käitunud ta sugugi. Pidas kenasti need peotunnid vastu vaatamata sellele, et tuduaeg jäi ka peoaja sisse. Koju sõitsime suure ringiga, ca 300 km,  teised llapsed soovisid uue aasta kodus vastu võtta. Teekond, mis kulges pimeduses sõites, oli üsna huvitav -pühadetuledes maju oli tore vaadata. Mõni maja oli nii uhke, et jäta või auto seisma ja imetle kauem. Ca 3 tundi enne südaööd laekusime koju. Ausalt öeldes andis silmi lahti hoida, et uut aastat tervitada. Õues oli udu ja naabrite raketid lendasid kõik uttu, ja egas midagi, läksingi üsna pea tuttu.

 

,Hommik algas kurguvalu ja nohuga. Muidu oli traditsiooniliselt laisk päev, telefonimaratoni päev, kõik olulised inimesed helistasin läbi ning mõnega vestlesin tunni ja rohkem.

 

,Teine päev oli töine, nagu ette teades, et tuleb paus. Nina on jätkuvalt nohune, kurk tõbine. Viirus on mind murdmas.

. Helistas kauge sugulane, kellega meil on ühine vanainimese teema. Mina seda sugulast ihusilmaga näinud ei ole, kuid tema olemasolust olin teadlik. Leppisime kokku, et näeme millalgi ikka näost-näkku ka. Ootan huviga.

 

.Tõbi, küll kergelt, aga ikkagi ta on. Koroona muutis inimesed kartlikuks ja egas ei tohi oma viirust levitada ka. Võtsin haiguse pausi. Võib olla olen ka puhuse ära teeninud, kas ta just sellisel kujul peab olema, aga ega siis muidu ju ei oska ka seda pausi võtta. Igatahes vaatasin kalanäoga telekat, klõpsisin pulti ja sattusin vaatama näitlejate Malmstenite, Aava, Hermaküla saated, Monika Siimetsa dok film eestlastest Soomes oli suurepärane, mõned vanad nostalgiafilmid tuletasid end meelde. Tsättisin palju telefonis ning kudusin pooleliolevat kampsuni. Isegi ristsõnu lahendasin ja raamatut lugesin ka. Tõeline puhkus ju, ainult see nina on tüütu, nohiseb ja löriseb, aga läheb ikka iga päevaga paremaks see tunne.

esmaspäev, 2. jaanuar 2023

Aasta 2022 tänu

 

Aasta 2022 on otsa saanud, s.t on ära elatud kogu selle täiega, mis ta pakkunud on. Ja pakkunud on ta palju, nii head kui halba. Alustan negatiivest poolest, vast siis jääb see halb maha, kui kõik kiirest ära rääkida. Sõjast ei saa üle ega ümber. Inimkannatused puudutavad väga. Ei taha seda endale isegi ette kujutada, ja tegelikult ei oska ka, sest kogemust õnneks ei ole. Morjendab aga see, et hoolimata üsna lähedal asuvast sõjast, on ka rahuajal inimesed vaenujalal. Ka meie pere ühes lülis tekivad raevukad vestlused riigikorra ja halva Eesti elu teemadel. Üritan eemale hoiduda, aga mõnikord juhtun kuulaja olema ning siis ma ei mõista – ei mõista seda raevu, vastasseisu, hinnanguid. Ei mõista ka seda, et eriarusaamade pärast öeldi enam-vähem lahti oma sugulusstaatusest?

Kuid suures plaanis olen ikkagi tänulik. Oli väga tegus aasta. Kõige õnnelikum olen pisikese piiga üle, olen saanud teda aeg-ajalt ka nunnutada, kas just piisavalt, aga ikka võimalusi mööda. Ka teiste llastega on ka klapp olemas, oleme Lotemaal käinud, loomaaias, kohvikus.

Meil on peres Rändur nr 2, elan talle väga kaasa. Õnneks olen nii suutnud, et seoses temaga murekoormat siiski ei kanna, muretseja nagu ma olen, on see isegi üllatav. Ning lisaks on meil uus kiisu, kelle tempude järelt koristamine küll alati ei rõõmusta, kuid nunnum pool kaalub siiski vaekausil ülespoole.

Minu aasta vau oli Imagine Dragonsi kontsert Riias. See emotsioon püsib mul meeles veel kaua. Vaatasin suure heldimusega, kuidas noor jumal vihmas laulab ning oli võimatu mitte kaasa laulda.

Minu aasta teatrielamus oli „Läbi kõikide elude otsin sind“ Tõstamaa mõisas, aga väga meeldis ka suveetendus „Kolm musketäri“. Tegelikult olin iga etendusega rahul, sellist n.ö mõttetut ei trehvanudki.

Olen tänulik sõbrannaga Lõuna-Eestis tuuritamise eest ja perele Rooma reisi eest. On mida meenutada.

Lugesin 50 raamatut, mida pole väga palju ja ega väga vähe. Enim meeldisid Lina Nordquisti Järgnen sulle ja Valerie Perrini Lilledele värsket vett. Ka Lenna raamat oli väga armas.

Oli väga ilus soe suvi. Seda soojust sai endale sisse ahmida mõnuga. Sai ujuda, rabas matkata, kodus rohida, lillepeenraid sättida. Avastasin enda jaoks jooga ja see on mulle juurde andnud nii palju energiat ja optimismi. Oli taas kord hea õuna aasta, aga ka kõik teised taimed jagasid meile oma saaki. Esimest korda kasvatasin kale-kapsast. Kudusin pisikesele piigale armsa kampsuni ning see kudumine õnnestus kuidagi kogemata kombel imehästi.

Olen tänulik, et mul on nii mõistlikud lapsed, hea kaasa, armsad ja toredad koer ja kass. Et ma saan oma eakate tädikestega vestelda, et mul on meeldiv töö ja kodune miljöö.

Uuelt aastalt ootan ikka tervist meile kõigile. Kui seda ei ole, siis ei maksa kogu maailma kuld midagi. Ma ikka mõttes loen neid palveid…. Mulle, sulle, talle. Head uut 2023. aastat!

neljapäev, 29. detsember 2022

Neljakümneseitsmes ja kaheksas

 

*Vist isegi mõistan veidi neid jalgpallihuligaane. Selliselt matšilt nagu oli Prantsusmaa-Argentiina mäng, saab ikka sellise poweri sisse ja kui siis mäng ei lähe soovitud teed mööda, ajab vere keema küll. Olin oma hinges Euroopa poolt. Kui need kaks kobamisi väravat järjest tulid, hüppasin ka nagu vaimust vaevatud üksinda kodus ringi. Rõõmustasin täiega ja hoidsin hinge kinni kui asi penaltiteni läks. No jah, läks nagu läks lõpuks. Teine olla on ka igati austusväärne.  

*Võlumaa on läinud selleks korraks. Oleksin olnud valmis veel lund lükkama. Nüüd aga kahanevad lumevallid kiiresti ja väljas on nii libe, nii libe. Trauma pole veel paranenud ning sunnib topelt-ettevaatusele. Sellistel kukkumise hetkedel tahaks paluda sammu korduskatset.

*Eilsele libedusele oli jätk. Jäävihm. Auto oli paksu korra all ning andis ikka kraapida. Näitasin rändurist lapsele meie talve, tema oma vihmast suve. Tajusin tema jutust pisikest koduigatsusepoega. Aga aidata ei saa.

*Oli veider õhtu. Üks jõulune istumine, kus laud lookas, inimesed lahked, small-talk ja tõsisemad jutud olid päevakorras. Ka minul oli rääkida, aga ütlesin vaid repliike vahele. Nagu ikka, on seltskonnas alati keegi, kes domineerib ning ei tahtnud vahele segada. Aga need teiste loodki on sellised, millest saad iva endale välja võtta.

*Tegin voltimise näputööd, aga arvutamise koha pealt panin mööda ja nii sai valmis vaid hobuse kael, pea jaoks ruumi ei jagunud. Kuidas ma küll kogu aeg mööda panen, aru ma ei saa. :D

*Üldiselt oleme jõuluks valmis: piparkoogid, muidu koogid küpsetatud, liha marineerimas ning siis teatas osa kärjest, et nad on haiged. Hakkasin eos asju sügavkülma tagasi toppima, sest pooled sööjad on vähem. Eks nii on, et omi mõtteid peaks oskama kiiresti ümbermõelda - plaane võid ju teha, aga….

*Vahepeal on olnud jõulud koos kõigega, mis selle juurde kuulub: koristamist, kingituste pakkimist, söögilaua sättimist, saunatamist. Vaatamata sellele, et osa perest oli puudu, oli kuusealune kingipakke täis. Mõte töötab selles suunas, et kinkida pole niipalju tarvis, aga sellegipoolest on pakke avada tore. Meil on nüüd imearmas padi, uusi maitseid, minul uus kampsun ja veel pudi-padi.

*Teine õhtu teises peres vast ei läinud nii hästi. Miskit on muutunud, kas ma ise või siiski mitte, ma ei tea. Tajun mingit tõrksust, ning need nähvamised, mis kuuldavale tulevad, lähevad hinge. Olen vist hellik, kes paneb liiga palju tähele. Ma küll ei jaura kaasa, aga ikkagi…

*Kolmas päev oli osalt endale, osalt koerale-kassile-kaasale ja telerile. S.t laisalt tore päev.

*Libe on igal pool, selline uisuväli, et kui natuke ettevaatamatult astud, oled pikali. Aga pole viga, ainuke uisustiil, mida valdan, ongi uisutamine uiskudeta. Pühad on hinge laisaks teinud. Kui täna tuli trenni kutse, siis lootsin, et äkki ikkagi jääb ära. Aga ei jäänud, ja ajasin end kohale ning lõpuks oli igati mõnus.

neljapäev, 15. detsember 2022

neljakümnekuues

 

*Õues oli supper ilus, puud kaetud kerge lumelooriga ning on nii valge nii valge. Sain sellest osa küll enamasti vaid läbi aknaklaasi, sest tööaeg. Aga ilusam ikkagi.

Olen vist jätnud endast turvatunde looja kuvandi. Üks proua, mitte üldsegi väga tuttav, käis küsimas nõu, et mis mina tema olukorras teeksin. Arvasin, et ta on õigel teel oma otsustes. Kui üldse saab suhete teemal kindel olla. Endas võid ju olla, aga teine inimene.

*Tänagi jätkus talvevõlumaa. Lund kallab aina juurde ja lumelabidas töötab hoolega. Kõik jõudsin jonksu enne jalgpalli. Sõbranna entusiastlik kaasaelamine nakatas mindki. Šveits-Portugal, olen Šveitsi poolt. Miks? Ei tea.

*Kangelast mängima ei hakanud ja sõitsin bussiga päälinna. Teeolud olid kehvakesed ja buss hilines väga palju. Napilt jõudsin oma asjaajamisteni õigeaegselt. Pärast hängisin lapsukestega jõuluturul ja kohvikus. Turg oli ilus, aga ei üllatanud millegagi. Täidetud paprika söögikohas oli ülehinnatud ning jõuluturult ostetud ahvatlev maius maitses nagu tahke või, millele on kookost lisatud. Aga muidu oli tore.

*Iga päev lumelükkamise trenn. Veel pole tüdinud.

*Hommik võttis vastu uduga ja see udu maalis tõelisi postkaardilaadseid pilte. Üldse oli täna ekstra tore päev, kõik ettevõtmised sujusid hästi ja lisaks olime mälukas geeniused. Uhkuse tunne rinnus tõusis ja tegin endalegi mõne pähehüpanud vastuse eest pai.

*Kodu koristamise päev on viimasel ajal nagu aamen kirikus, laupäeval. Aga täna oli see ekstra teistmoodi, sest laskesuusatamine ja siis veel otsa jalgpall. Milline tugitoolisportlikkus on minus välja hüpanud :D

*Olin juba enne sõitma hakkamist mures, sest hoiatati tormi ja tuule eest, mis halvendavad teeolusid. Aga llaps vajas hoidmist, seega asusin varakult teele. Maanteel polnud täna häda midagi, aga ikkagi imen nagu käsn endasse neid hoiatusi.

*Hakkama ma ei saa võõras voodis magamisega. Kui kusagil monteeritaks selliseid väljalülitamise nuppe, laseks selle paigaldada küll. Tänaseks oli burgaa kohal. Turvalises soojas toas oli olla nagu vanajumala selja taga. Lapsekesega oli vahva, no nii armas oli olla, et selle kirjeldamiseks sõnu ei ole. Kui aga emme koju jõudis, läksin ka burgaad nautima - selline mõnus möll, mis puhub peast kõik halvad mõtted, muudab meele muretumaks ning hinge hardamaks. Paluks veel sellist möllu, aga ikkagi turvalisuse piirides.