esmaspäev, 25. märts 2024

******

 * Naeruteraapia on ravi number üks perioodil, mil elus on nii palju ebakindlust. Mina olen see kes nutab, kui ta naerab. Taskurätte kulus ohtralt, kui me kõik oma äpardused letti lõime.

* Naistepäev. Oli üks luuletus, et maga täna kaua ja ole aastas üks kord proua. Ma vist kordan seda igal naistepäeval :D Proua olen ikka, aga mitte selles tähenduses, et ma mitte midagi ei pea tegema. Tegelikult oli täna topelt kiire päev, sest nii palju on vaja meeles pidada, üks asi sinna ja teine tänna toimetada, lapsed bussilt oodata, kodused ettevalmistused nende vastuvõtuks. Lisaks kotte ja muud träni tassida. Võtab lausa sassi, sest kui helistasin sõbrannale ja tahtsin talle soovida head olemist Tartus, ütlesin Haapsalus. 

* Mu aju on hetkel seal maal, et pakkisin reisikotti lausa autopiloodil. Reisielevust ei ole. Küllap sellepärast, et olen võtnud järellonkija rolli, st ise midagi muud mõtlema ei pea, kui vaid omad asjad, ja olema õigel ajal õiges kohas. Lihtne.

* 1,5h Riia vanalinnas möödus jooksujalu, ega nii väikese ajaga just palju ei näe. Riia on ju nii lähedal, aga sealses vanalinnas olen olnud vist paar korda, neist esimene kord kauges nooruses. Talv on suulinnas viibimiseks rahva vähesuse tõttu hea. Hooned on vanalinnas huvitavad, muidugi suvine haljastus annaks elamuse juurde, kuid võib olla rahvamass võtaks jälle mingi osa sellest elamusest endale. Igatahes kiirvisiit ütles, et tule uuesti ajal, mil aega enam ja süvene siis rohkem.

* See  kehtib igal juhul, et reisil õpite üksteist paremini tundma, ka oma pereliikmeid. Oli vahva aeg. Üks meist on liider, teine lepitaja ja tasakaalu hoidja, kolmas tahab esimesele hea olla ja nii me toimetame. Igatahes, kui noored olid oma teed läinud, jäin kuidagi üksi, aga veetsin selle ikkagi uudishimulikult hästi.

*Uudised lapsemõrtsuka tabamise kohta läksid hinge. Olin ka nagu enamik eestlasi ja uurisin selle naise sotsiaalmeedia kontosid püüdes aru saada, mis võis toimuda inimese peas. Seda tegu ei õigusta miski, aga mis viib inimese sellise otsuseni ja sealt edasiste sammudeni, mis näisid kuidagi selgelt läbi mõeldud. Hukka mõista ja kividega surnuks loopida on lihtne. Õudne on mõelda, kui enda lähiringis selline asi oleks. Kuidas edasi? Aeg ja uued lood on kindlasti parimad ravimid? Aga lähedased, ja ta ise, kes või mis neid ravib? Mul alati tärkab kaastunne ka nende vastu, kes pealtnäha ju süüdi on, sest miski pidi väga valesti minema, et üldse sellise teoni jõuda. Olen siin mõeldud, et kui minu laps ütleks: ma ei taha seda last, annan ära, kas ma siis hakkaksin survestama? Küllap hakkaks, aga kust maalt mina survestamise lõpetaksin? Kui palju üldse on võimalik juba täiskasvanud tarka inimest survestada? Miks me käitume nii nagu käitume, ka see on mõnikord seletamatu. Igatahes kohutavalt kurb lugu. Kohutav oli ka vaadata, kui paljud inimesed kommenteerivad ja omavahel kisklevad selle naise sotsiaalmeedias, arvates vist, et nemad on need õiged õigusemõistjad. 

* Võiks mängida äraarvamise mängu. Mõista-mõista, kes see on, kes ei küpseta piisavalt mahlakaid kotlette, kasutab vale äppi, otsib liiga aeglaselt, keerutab liiga kiiresti, vaatab valele poole, on kohmakas, krõbistab, ütleb valesti... Kes saab nii palju valesti käituda? Võiks märgata vastupidist: oi nii head mahlakad kotletid, hea äpp, oled hea otsija, keerutad nii hästi, vaatad õiges suunas, oled nii graatsiline, nii vaikne, ütled nii õigeid asju. Millegipärast seda viimast rivi on palju keerulisem öelda.

* Püüan päevast võtta nii palju kui võimalik, kui on selline päev. Täna oli. Kino ja trenn ja tööd teha. Jäin rahule küll.

*Seevastu täna on tasakaaluks täiesti lebo päev ja kulgesin telefoni ja teleri abil õhtusse. Öeldakse, et kuula keha. Ma küll kõrvadega ei kuulnud, aga ju mu keha minu tahtele sosistas ja nii ma siis ilma südametunnistuse piinadeta lihtsalt olin.

*Unenägu naelutas mind voodisse poole lõunani. Ei kuulnud ma telefoni ega midagi, vaid elasin oma unenäo elu. 

* Kes lume tellis. Juba oli hinges kevadeootus, mille nüüd hommik ära nullis. Ma saan aru, et märts ja heitlik see ilmataadi meel, aga palun-palun sooja ja päikest. Sellistel päevadel mõistan neid kliimapagulasi. Aga sellegipoolest kõndisin metsa, lõikasin kaseoksi ja punusin pesalaadse kimbu, et üks toredus toas oleks. Ahjaa, tomati seemneid panin ka mulda, ikkagi tähtis sündmus, natuke nagu aiahooaja algus.

* Ja siis oli kevade algus, natuke ilus ja lörtsine ka. Käisin teatris, sõbranna veab mind. Tulin taas nutuga, mis sellest, et otseselt ju pisaratükk ei olnud, kuid minu mingid tundelukud avanesid. Äärmused ei ole kunagi head, aga kes on need inimesed, kes peaks ütlema, mis on see õige ja selle sinu otsuse tühistama. Pigem on ikka nii, et kui tahad peaga vastu seina joosta siis jookse, haiget saad ise. Mis sellest, et haiget saavad ka kõik need, kes sind armastavad. Soovitan soojalt „Rocco ja tema vennad“.

* Kõigepealt räägiti head uudised ja siis tulid halvad otsa. Olen ka puudutatud ning ebakindlus minus kasvas veelgi. Tegin küll omapoolseid liigutusi, kuid need ei kandnud vilja. Tahaks vanduda ja kiruda neid, keda ikka kirutakse sellistes olukordades, aga ega see ei aita. Proovin endale rahulikku meelt hinge kinnitada, kuid meel on ärevil sellegipoolest.

* Ärevil meelele järgnes muidugi ärevil uni, selline oli ja ei olnud. Igatahes peegeldus see kõik päevas. Kaasa erksamale olemisele ei aidanud ka ilm, viimasel ajal vaid sajab ja sajab. Selline nutune. Rõõmu tõid kõnelus bossiga, mis oli positiivne, kasemahla tilkumine, õnnestunud ahjuroog, õnnesoovikaardi nikerdamine veebis,  lapse soovid ja eesootav homne.

* Tänane oli muidugi tore, sest vanaema hetked on asendamatud. Lisaks lapsega oldud aeg. Uskumatu kuidagi, et kui nad on juba nii vanad, siis mingid barjäärid kaovad ja kuidagi võrdsel pulgal olemise tunne on. Jah olen küll ema, aga lapsena see ema staatuse tunnetus on pisut teine. Igatahes pani ta mulle pähe ühe mõttepojukese teha midagi, mida ma eos pelgan. Aga enam vähem jah ma ütlesin. S.t et millesse end mässisin, selle mõtte jaoks pean end tugevaks tegema.


neljapäev, 7. märts 2024

*****

 * Ikka parandasime maailma, kuidas me muidu end väljaelatud saame. Üks riigiasutus kirjutab kirjale niimoodi aadressi, et seda adressaadini viia pole võimalik ja siis on see valesse postkasti topitud kirja saaja sunnitud muretsema, kuidas omanik kirja kätte saab. See oli üks asi. Teine asi on ikkagi see elu ebakindlus. Koondatakse ei koondata koondatakse ei koondata, kui inimestel sellised dilemmad peakohal heljuvad  ja vahele sekka tühje telefonijutte, siis hari läheb punaseks ja ootaks infot allikast, aga see allikas ei arva, et peaks midagi jagama.

*Volla on see tähenärimine, aga öelda tähtsas meie Vabariigi sünnipäeva kõnes, et tänu Ukraina sõjale.... Mis on see tänu, mida sõjale suunata. Jaa me oleme harjunud nii rääkima, aga selles kontekstis kriipis kõrva. Muidu aga sätin mina ka siin kodu pidulikumaks. Õues on nii nõme ilm, et isegi ei tunne toas olemise pärast süümekaid.

*“Normann vallutaja“ kategorisserus liiki - aitab vaadata, naerda sai, iva leidsin ka, aga homseks emotsioone ei jää. Sellegipoolest on tore, et sai käidud, sest üks seltskond sai vast rõõmsamaks, ja trehvasin ootamatult ka kooliaegset sõbranjet. Nii et ka nädala keskel oleval sündmusel on omad ootamatud toredused.

*Meie kuklapool on piisavalt kaua ära olnud, et tajusin kodumaa igatsust. Aga eks meil see patriotismi täis päev ju oli ka ning see vaatas sotsiaalmeediast igal liigutusel vastu. Meie päev on nagu ikka teise pere laua ääres, kus minu roll on toitu lauale sättida, koristada, ettekandja olla, nõusid pesta. Jutud olid enamasti vist toredad, aga eks kõik kitsaskohad olid ka kõneall. Igatahes öine unenägu äratas mind, naaberriik oli tunginud Narva.

*Vabariigi aastapäeva ilm oli nutune, aga seevastu pühapäev päikeseline ja üsna soe. Muidugi läksime kutsaga ringile. Ring oli nii ja naa, takistusterada, kõigepealt 1 km luupeksekondini sopakõndi, siis 300m jäärada, edasi 4km enam-vähem kõndi ja taas jää ja soparada. Homme enam vist ei taha, kuigi trenni teha on ka vaja.

*Meie kutsa oskab mõtteid lugeda, minu liigutustest ei maksa rääkidagi. Juba eos ta tajub, et on jalutamise päev. Mineku otsus on sundimine, edasi on juba tore.

*Töö ja kodu trajektoor, sekka raamatute arutelusid, trenni, mälumängu, laskesuuska.

*Üks nali liikles fbs, et mitu suurt looma palgatakse tööle, kes koordineerivad, assisteerivad, töötavad välja arengukavasid, aastaplaane, seireanalüüse ja leiavad, et kulu liiga suur, keegi tuleb koondada ja kõigi pilgud rändavad sipelgate poole. Seda hakkan siin kartma, sest lõvi vajab ülalpidamist, ja selleks on 2 sipelgat vaja koondada, et ühe lõvi palga kulud tasa saada.

*Vaatan suurpere reisisaadet ja imetlen seda vanemate vahelist rahu ja üksteise mõistmist. Kindlasti on olemas fassaadi tagune, aga ikkagi, ilus on vaadata eelkõige seda, et tuleb mõte, teostame. Ise ma ikkagi piiran ennast mingil määral. Hirm hakkama saamise ees vist on selle nimi. Nemad on üksteisele kindel tugi, vähemalt näiliselt. Aga kui juba nii palju näib, siis usun seda. 

*Proovisin oma fotokaustu arvutis süstematiseerida. Pildistamise haigus on tabanud mind ka. Ega ma ei jõudnud selle süstematiseerimisega kusagile. Kustutasin osad, ning sain aru, et olen juba alguses valed süsteemid loonud, ja neid pilte arvutist ei vaata ka. Albumeidki saab nii harva vaadatud. Fotosid on lihtsalt liiga palju, infohulk liiga suur. Vaevalt et ma nüüd vähem pildistan. Mõnikord tunnen, et mõtlen ka läbi fotosilma.


esmaspäev, 19. veebruar 2024

****

 *Kõik oli suurepärane, sest perekond eelkõige. Käisime kelgutamas, veeretasime lumememme, tegime pilte, sõime kõrtsieine, käisime edukal kaltsukaringil, ja lõppeks unustasin oma koti dokumentiga 2h sõidu kaugusele. Kas ma ei ole enda peale vihane? Olen küll, sest kuidas see pea nüüd nii laiali on. Saatmise palve postiga ei kandnud vilja. Ega ei peagi, sest minu viga ja miks peaks minu pärast. Iga üks peab oma kahjud ise kandma. Samas kelgulaenutus saatis lihtsalt niisama toreduse pärast meile video, mis andis kinnitust sellele, et meie lumememm oli juuksed pähe saanud ja paljunenud. Mis oli ütlemata tore tema poolt. Tegi kohe meele rõõmsamaks ja peab ütlema et mõni on lihtsalt valmis ka toreduse pärast tegema rohkem kui temalt palutakse.

*Oli võimalus kutsaga jalutama minna, sest lume- ja sopavangistus oli läbi. Siiski ei saanud teha meie traditsioonilist ringi, sest ette tuli jäävangistus, lihtsalt ei olnud isu neil jääväljadel uisutada ning oma luude ja kontidega riskeerida. Õnneks oli kutsa ka kuidagi koostöö aldis ja nõustus meelsasti tagasi tulema. Tegin siis ühe joogaringi iseeendale ja perele supi. Kaks  on ju pere.

*Mulle meeldib, et temal on ka hobi, aga mulle ei meeldi, et see tuleb une arvelt. See on pigem mure mulle (pean seda hoolimiseks). Keegi kuulis kusagilt, et kui õhtuti mees vaatab telerit ja naine loeb raamatut või teeb muud tegevust sellel ajal, kui peaks ühiselt aktiivsemalt aega veetma, s.t vestlema, arutlema jne, on nende abielu läbi. Diskuteerisin sellele ägedalt vastu, sest ka leiva ulatamine on abi, otsa vaatamine, pilguga paitamine on. Meie aja arvamusliidrite paljusus, kes keelab neid arvata. Mina sellele ei sekundeeri.

*Käisin oma unustatud kotti ära toomas. Kotike kenasti ootas, teenindaja oli tore ja läksin sealt sellise tundega, et naasen veel. Hea, et ma Narvas ei käinud ja sinna oma asju maha ei jätnud :D

*Kuna juba... km oli sõidetud, siis otsustasin ka ujuma minna. Ma ei ole harjunud üksinda üldse aega veetma. Kohvikus aitas pisut teenindaja. Üksikutele päris hea nipp oma üksindust leevendada: mine kohvikusse ja lobise töötajaga. Ujulas oli palju lapsi ja kedagi suhtemisaldist ei olnud. Aga eks ma ujumise pärast rohkem ja aurusauna pärast. Igatahes toonust tõstis küll. Isegi väikesed äpardused ei morjendanud. Astusin sokiga riietusruumis niimoodi veeloiku, et pidin paljad jalad saapasse panema. Ja bussipeatuses bussist mööda sõites sain signaali. Tean, et eksisin aga tee oli väga lai ja see signaal ei olnud asjakohane. Kodu tee oli blokeerinud üks rikkis auto, õnneks on külmunudmaa ja põld kannatas ka sõitmist. 

*Terve eelmise õhtu üritasin mõelda, kellega see jäämatk merel ette võtta. Sain siis sõbrannad nõusse, aga hommik on õhtust targem, üks neist loobus. Õnneks teine ei teinud seda, ning 2h värskeõhu doosi on tehtud. Olen alati müüdud, kui tehakse midagi teistmoodi, kastist välja ja seda see matk merele oli. Nii tänulik, sest see andis mulle toonust, liikuda on vaja ja ega talvisel ajal seda õues olemist nii väga olla ei saagi, sest töö ja teised segajad. Aga kui miskit sellist vahvat silma jääb, siis olen seda rõõmsam.

*Muutusin taas avameelseks ja lobisesin palju. Liiale vist siiski ei läinud,  aga võis näida, et ma mingit kaasatundmist ootasin. Mul oleks nagu mingi päästik mõne inimese koosmõjus, mis vallandub iseenesest ja nii see jutt tuleb. See ei olnud sugugi vale käitumine, sest ongi vaja asju endast välja rääkida. Võib olla peaks neid kuulajaid rohkem, oleks maapeal probleeme vähem. Usun, et see vestlus toob mulle head.

*Autod, maa ja ilm, kõik olid paksu jäävihma all. Kui tänaval astudes sai lihtsalt uisutada, siis auto aknaid andis kraapida. Aga mõni linnuke siristab kevade laulu ja sinnapoole liigume üsna hoogsalt.

*Ei tea miks, aga me jutud liiguvad ikka haiguste teemal, juuksuriga rääkisime kolesterooli teemadel ja nagu sellest vähe oleks olnud, tõmbasime sõbrannaga veel teemat edasi. Tal oli juurde panna krudisev kael ja kanged luud liikmed. Mind on õnneks viimasest säästetud. Võib olla aitab ikkagi pingutus jooga näol ka. Vaatamata vihmanutuilmale ja negatiivsetele teemadele oli mul olek ikkagi ok. Seda olekut hoiavad üleval ka kolm roosat roosi, mis toodud sõbrapäeva puhul ja täna ei näita veel väsimise märke. Ning kapikoristustuhin tuli ka peale.

*Minu noored näitavad oma reisilt päikest ja 16+ kraadi, mina vastu üleujutatud maja ümbrust, vinduvat vihma ja jääd. Vähemalt sellel aastaajal saan kliimapagulastest aru. Aga häid emotsioone ikka ka. Muidugi laskesuusk, meie naised, selline põnevus, et vau. Pisar tuli silma. Ma ei tea kust, aga sellised asjad võtavad heldima. 

*Ja Eesti laul. Nii palju põnevust, ilusaid laule. Võitis kas just parim, aga meeldejääv igal juhul. 

*Märt Avandi ütles seoses oma kunagise depressiooniga, et ta ei mäleta 1999. aasta novembrit, sest depressioon. Ma ei tea, mis diagnoosi peaksin endale panema, sest ma ei mäleta ka kõiki järgmisi ja eelnenud novembreid. Ja ega teised kuudki eriti eredalt meeles ei ole, kui välja arvata need erilised hetked, mis eristuvad tugevalt.

*Tarmo Tiisler ütles, et südametilga õhtu, sest nii palju ärevust, põnevust on juhtunud selle MM jooksul, et võtab südame puperdama ja käed higistama. Oli tõesti põnev, neid tilku vast ei vaja, aga pinget jagus ning rõõmu ka. 


neljapäev, 1. veebruar 2024

***

 *Jumal sa näed ja ei mürista, ütleks kogu selle krempli peale.  Ma tean, et ma ise ei saaks paremini, aga kritiseerida oskab igaüks ja võin seda mina ka teha. Nimelt üheski eluvaldkonnas raha ei ole, näib nii, sest igal pool on karjumine, nii kunstis, kultuuris, spordis jm. ja siis proovitakse sitas saia teha, kuid selle tagajärg on see, et kulu ja kahjud ka suuremad lõppkokkuvõttes.  

* See talv on nii nagu vanasti, kus hanged katuseni, lumelabidas on pidev sõber ja suusaradasid tuleb iga päev uuendada. Vahepeal on krõbekülm ka, siis on jälle natukene kobedamad olud. Igatahes maanteel sõitmine teeb hellaks, suusatamine selja märjaks ning lumelabidas selja kangeks. Aga on nii ilus ja mulle see kõik veel meeldib.

* Lugesin ette päevahoroskoope ja kummalisel kombel tundsime end kõik selles ära. Ma ei ole nii raudkindel horoskoobi uskuja, aga midagi neis ikkagi on. Tuleb tunnistada. Seda küll horoskoobis kirjas ei olnud, kuid mulle meeldib ka ette lugeda.

* Oli väga tore istumine. Sain koera omanikule meie möödunud aastase vahva seikluse tema koeraga ära rääkida, sain kolleegi rõõmsaks teha. Kurb on ainult see, et seda päris rohujuure tasandit, kes ruumid korras hoiab, kes kõhud täis söödab, ukseesise puhtaks lükkab, ei märgata piisavalt.

*Suusatamisest mitmel rindel pole veel tüdinenud. Need rinded on põllurada ja teler. 

*Kuklapoolele tuleb veidi peale käia, kui igatsus tuleb. Mõtlen temale iga päev ja tahaks talle pehme vati ümber seada, see väljendaks minu tunnet. Aga maailmas peab oskama ilma pehme maandumiseta hakkama saada, ja ma usun temasse.

* Lemmikloomadega on nii, et nad on me elus liiga lühikest aega. Meie kooselu on kestnud peaaegu 9 aastat. Kutsa näitab juba nüüd väsimuse märke. Teinekord rõõmustab nagu kutsikas ka, aga samas on pilk vana. Hetkel on tervisprobleem vist ka, ja seega on rohkem kui mure majas.

* Ma ei saa hästi aru või ma ei oska lihtsalt, aga mida tähendavad mõisted "päev korraga". "elan hetkes". Mõte liigub ikka kas tulevikku või mineviku vahet. Vaatan jaa, et nii ilusad härmas oksad, või vali tuul ja torm oma toreduses, või vaikus ümberringi, aga see märkamine on hetkeline, edasi tulevad jälle minevik-tulevik pähe. Jah mõnikord olen tundnud küll, kui kusagile kodust kaugemale lähen, näiteks reisile või sõpradega olles, et muresid ei ole, vaatad ümbrust ja kuulad teisi ning räägid sellest, mida näed, et oh nii ilus ja ahh, nii tore. Kas see siis ongi see hetkes elamine? aga siis tuleb ju kodust ja töölt kogu aeg ära käia. :D

*Streigist saan ma mõistusega aru, aga samas ei saa aru ka. Võib olla ei saa aru kadedusest, sest minu eluala ei luba streikida, mulle öeldaks lihtsalt, et istu kodus. Aga kui ma kodus istuksin ja laps mingit asja peale ajaks, mida tahaksin lapsele anda, aga rahapuudusel ei saa, siis mida teha? Hoida kokku pere kõhu kõrvalt või vähendada küttekulud miinimumini või mingi muu kokkuhoid? Raha lapse soovide täitmiseks tuleks millegi arvelt. Nii et kas ma pean õigeks streikimist, kui see tuleb kellegi arvelt, siis ei pea. Ilmselt on seda raha ebamõistlikku kasutamist ka küll ja veel, aga milline eluvaldkond seda ikka tunnistab, et meil on üle. Kõik kulutavad selle ära, mis neile antud on.

* See va unemati on nii tujukas, tuleb millal tahab, läheb millal soovib. See kõik avaldub minu näos. Aga täna oli tore päev, sai nii palju nalja ja naeru koos oma memmedega. Loodan, et unemati arvestab sellega. Olen vist millegipärast taas pinges. Ma tean, et on ootamas selliseid kaheldavaid asju, aga miks see juba mitu kuud eos ärevaks teeb, mitte ei mõista.

* Ikka tore päev, keksib optimist minus, sest uued maitsed proovitud, sõbranjed ära nähtud, natuke nalja visatud ja lolli mängitud ning tarka juttu ka kuuldud. Pessimist minus kirus kihutajad, oli pettunud tuttava solvuda saamise pärast ja ega see ilm ka kõige parem polnud.

* Jaanuar on suht kodune kuu olnud, aga täna siis tuulutasin end väikeses sünnipäeva lauas ja jalutasin sõbrannat. Vajame neid tühjaks rääkimise kohti ja olen hea kuulaja.

*Eilne pani mõtlema, et oleme elanud nii vanaks, aga kui peaks töö-mõttes otsast alustama, siis ei ole seda otsa, sest ei ole ühtegi oskust, millega end maha müüks. Tema oskab keeli, laulab hästi ja on käeliselt üsna osav, aga need oskused ei ole tipposkused ja nendega on raske end kusagile pressida. Mul pole neidki oskusi, kuigi et mulle meeldib kirjutada, analüüsida, olen hea kuulaja, sõbralik ja lahke ning ka käeliselt osav, aga ei oskaks end ka kusagile pressida.

* Istusin koju tulles üsna pikalt autos, see pauk oli nii lähedal.

* Endaga ma siin mõnikord hädas olen, sest ei ole osanud välja mõelda sellist rolli, millega südamest rahul olen. Lisaks on see praegune ka ebakindlal alusel. Mõnikord olen selle praeguse üle väga õnnelik, samas teisel päeval on taas küsimärgid peas. Ma ei ole julge. Miks see nii on, võib olla tuleks vastus geene uurides. Mina ei julge lõpetada töösuhteid enne kui uusi väljavaateid ei ole. Ma ei julge rind ees minna ja nõuda. Ma ei seisa iga hinna eest oma ideede eest. Hoian enda ümbert seda kindlamat, tasakaalus  pinnast. Kui see minu hoidmine midagi loeb. 


esmaspäev, 15. jaanuar 2024

..

 

*Iroonitseda ma oskan. Nad tulid viiekesi, kahetonnised tähtsad näod peas, meie tonniste, kahte nuga ja kolme kahvlit üle lugema. Kui see raiskamine ja töö mängimine ei ole, siis mis see on?

*Tegin suure potitäie hapukapsa suppi enda lapsepõlve kodu moodi, lootusega mitu päeva hakkama saada. Teen vist kümne aasta peale korra sellist suppi. Olin ära unustanud, et teisest perest pärit härra pole harjunud ja teeb nägusid. Nüüd mine või supikööki tegema :D

*Ja siis on taas aasta möödas, mil ma enam lapse nime ei kanna. On taas ema surma aastapäev. See oli nagu eile, aga samas nii ammu. See kehtib vist igavesti, mida ma temale ütleksin, mida räägiksin. Igatsus kestab igavesti. Panime küünlad ja meenutasime, mis muud ikka.

*Ja siis oli trenni päev. Paus on minust mitteolenevalt olnud mitu nädalat. Häälestatus oli mul 0, olen end ikka kodus ka liigutanud, aga ega see pole võimete piirile ja seega see pole see. Kodus ma ei võistle kellegagi, ise endaga peaks küll, aga millegipärast toimib karjas paremini. Võitlesin mõttega otse koju minna, sest matt unus koju ja see oli juba vabanduseks väga hea. Tahtejõud jäi seekord peale ja olin pärast rõõmus küll.

*Unenäod on kantud igatsusest, miks ma muidu pidevalt näen teatud nüansse neis selgetes unenägudes, mis hommikul ärgates panevad mõtlema ja küsima: what?

*Ma isegi tänan ennast, et ei ole end kusagile planeerinud, et ei kihuta kusagile, et olen kodune. Kunagi ei tea, mis taevast alla sajab ja maanteed teevad hellaks selle mõtlemise. Eilne oli ju katastroof liikluses.

*Enda suuskadel tammumist just suureks suusatamiseks nimetada ei saa, pole mul ju stiili ega midagi, aga tänased 10 põlluringi tegid pea ja selja märjaks, ju siis trenni eest ikka oli. Seevastu stiilset laskesuuska oli rõõm vaadata, põnev ka, seda põnevust tekitavad ikkagi mööda lasud, ehk siis kellegi ebaõnn. Oli täiuslik kodune päev, ei mingit survet kusagile. Miskit sai käsitöökorvist ära tehtud ja see teeb mind alati rõõmsaks.

esmaspäev, 8. jaanuar 2024

1.- 2024

 

*Kui lind laseb pähe, on lootust rahale. Aga kui šampusekork, mis lasti lendu teisest saali otsast, mulle pihku kukkus, kas sellele saab ka tähenduse omistada?

*Ega jah, peotunnet kahekesi olles ei teki, kui seda ise ei loo. Võimaluse ikka leiaks, kuid see tähendaks 2.jaanuari väsimust, aga tööpäev. Nii et vabandus kohe aasta algul varnast võtta.

* Aasta viimasel päeval võtsin viimased viljad mullast välja, nendeks olid porrulaugud. Igati korralikud  veel, esimene külmahooaeg oli neid hellalt hoidnud. Uus oodatav külmalaine oleks vast liiast.

*Aasta esimeses päevas oli kõik sama mis mullu, kõnniring, telefoniring, ämma ring, kultusfilmiring, eilse toidu ring.

* No ja siis on taas rohkem tööd kui kodu. Uued mõtted on peas, kas ma kedagi veel veenan, seda näitab elu. Õues on kole kõle tuul, just täpselt selline, mis hüppab näkku kinni. Vabatahtlikke käike sellise ilmaga ei tee.

* Kogu päeva produktiivsus oli väga hea, kõik oluline ja rohkemgi veel sai tehtud. Kiitsin ennast taevani ja maani. Mulle meeldivad tegusad päevad, kus mõte jookseb ning hingest tunned enda vajalikkust.

* Võtsin kätte ja jätkasin ühte ammu alustatud tööd, mis näib natuke nagu vabatahtlik panustamine, ja teisalt nagu oleks tööülesanne. Selleks oli mul vaja end külla pressida ja küsitleda. See päädis muidugi kohvi ja koogiga ning koduperenaise ärakuulamisega enne, kui saime asja kallale asutud. Tegelikult olekski vist vaja sellist üksikute ja üksildaste inimeste professionaalset ärakuualajat, sest ilmselt vanemaks saades see vajadus suureneb ning ega neid kuulajaid ei ole alati varnast võtta. Mina professionaal ei ole, mina lihtsalt juhtusin. See kõik oli nii ja naa, kui inimene tahab rääkida, räägib ta endast, samas minu kell tiksus. Mind küll huvitas väga, aga see armutu kell.

* Koduloomad hoiavad end nüüd tuppa, kõigele elavale on - 27 palju. Päeva peale andis õige veidi järele, seega panin suusad alla ja mingid tiirud tegin, aga lund vähe - määret pole. Kuid see oli midagigi. Tuppa minnes oli nägu kolepunane.

* Kuna külm ja loomad elutoas, siis toas olevatele esemetele nad hästi ei mõju. Koeral teadupärast karvad levitada ning kass, see vahva vallatu, lihtsalt märatseb. Täna läksid hingusele üks vaas ja üks klaasist leevike, mille olin valmis võtnud aknale panemiseks. Kiisu vist ei saanud aru, et see pole päris lind.

* See, mis näoga Lagereid saabus teadet üle andma Oberhofi teatevõistlusel, oli omaette vaatamisväärsus: umbes nii, et kellele ma selle teate nüüd annan, kas pean uuele ringile minema? Sellised hetked võivad ju sportlasele päris hirmsad olla, aga vaatajale toovad need kõneainet. Igatahes taas kord Norra võidutses, ning rõõm on sellega ka minu õues. Kuigi ma prantslaste poolt tavaliselt ei ole, oli mul Jaqualinest siiralt kahju. Aga mis teha, sport pole ju elu, aga samas võib ta siiski olla elu.

esmaspäev, 1. jaanuar 2024

Aasta tänu

 Minu üks tädidest ütles, et see aasta läks niikui niuhti. Tõepoolest läks lennates, aga kui sellele möödunule otsa vaadata, siis sisaldas see aastake päris palju ning sellesse mahtus hästi palju erinevaid tundeid. Nagu ikka elus, rõõm ja kurbus käivad käsikäes, selle poolest ei olnud 2023 mingi erand. Eristus see aasta aga intensiivsuse poolest, tegemisi, käimisi, reisimisi oli ohtralt, kohtati tundsin, et olen oma elu üle broneerinud. Aga samas see kõik meeldis mulle.

2023. oli eelkõige reisimiste aasta. Mitte kunagi varem ei ole ma käinud ühe aasta jooksul nii mitmes riigis. Sel aastal tõusin õhku ja maandusin lennukiga lausa kümme korda ning ka kaks laevareisi mahtus aastasse, mis viisid kaheksasse riiki ja ühele kodumaisele saarele. Olen hästi tänulik nende võimaluste eest. 

2023. oli ka klassikalise muusika aasta. Kuidagi juhtus nii, et kontserdid, kuhu sattusin, kas siis iseenda või kaaslste algatusel, olid midagi muud, kui tavaline levimuusika. Ääretult tänulik La Scala kogemuse eest, kustumatu mulje jättis Kristjan Järvi kontsert-etendus "Meelte videvik", aga ka Estonia poistekoori kontsert. Samas kõige rohkem elevust tekitas lavastus "Tuhkatriinu", kus sattusin ka ise rolli, paraku king ei sobinud ning Tuhkatiinuks ei osutunud :)

Teatrietendusi mahtus aastasse samuti üsna mitu. Enim meeldis Vanemuises "Tõrksa taltsutamine", aga ka Noarootsi teatrigaraaži "Vale" oli nauditav.

Lugesin poolsada raamatut, neist enim imponeerisid "Reisija", "Palermovej ülemlaul" ja "Rabatud". Mõnus luuleraamat "Inglid on armidest tehtud" on samuti mäletamist väärt.

Lisaks olid mõned mõnusad spaa külastused, rabamatkad, kus sai käidud nii oma pere kui ka sõpradega. Neist nii mitmedki käigud oli lihtsalt spontaansed ja sündisid hetkeotsuse ajel. 

Seda aastat võib nimetada ka taasleidmiste aastaks - sain suurema kontakti oma isapoolsete sugulastega, kes andsid mulle ispiratsiooni ning lõid taipamise, et oma vanemate lood järeltulevatele põlvedele peaksin mina kirja panema. Isa lugu sai kaante vahele. 

Suvi oli mõnusalt soe, väga kuiv ja sellepärast ikaldusid meil porgandid. Aga esimest korda elus kasvatasin artišoki, mille üks taim kandis isegi vilja, ning esimest korda ka kassinaereid, mille varu kogunes üsna kopsakas. Oli suurepärane kartuli aasta, suvikõrvitsaid kasvatasin tervele külale ning võin ikkagi tõdeda, et see kasvatamine tuleb üsna normilt välja.

Kudumise kirge ei minetanud ma ka sellel aastal. Valmis imearmas kampsun kõige väiksemale, kampsun endale, lisaks mitmed meisterdused ning eriti uhke olen taimeseadete-seinamaalide üle. Olen ütlemata tänulik, et meil oli võimalus oma kodu  kaunimaks muuta, et meil on tööd ja tegemised, mis võimaldasid kodu remontida, et mu kaasal on nii kuldsed käed, mis teevad elavaks kõik minu vaimusünnitised, et ta mõtleb kaasa ja aitab luua. Olen tänulik oma lastele, et nad on nii osavõtlikud ning arvestavad. Ilma nendeta oleks minu elus suur tahk puudu. Olen tänulik oma kutsule, kes sunnib mind liikuma ning kiisule, kes maandab pingeid, nurudes paisid. Olen tänulik lapselastele, kes on armsamad kui miski muu ning kellega koos saab teha vahvaid asju. Olen tänulik oma kolleegidele, sest neid naere, mis me koos naerame, ei asenda miski muu. Olen tänulik joogatreenerile, kes aitab mul pushida ennast ning kes tuletab iga trenn meelde iseenda armastamise olulisust.

Jah, sel aastal varjutas kõike seda rõõmu ka teatud kartus või hirm, aga ma annan endale aru, et see ei vii kusagile. 

Uuel aastal loodan, et oleme kõik terved, hoolivad, andestavad ja armastavad. Head uut!