Neljapäev, 19. mai 2022

Nädalaid 20

 

*Päeva plaanis ei olnud täna midagi olulist, ja seda õnneks. Sest neid aja veetmise aitajaid oli rohkesti. Oodatuid ja ootamatuid. Üks ontlik härra tutvustas oma loomingut, üks naine jutustas oma perest, maast ja ilmast ning kolmandaga vestlesime niisama tühjast tähjast. Igatahes tundsin, et oleksin mõne vestluse asemel võinud midagi tarka teha, aga minust ei ole ju ärahiilijat, ütlejat, sekkujat.

*Sõitsin lapsele külla, sest taas üks aastaring on täitunud. Võin vaid õndsalt ohata, et alles ta oli … ja nüüd juba … Meie tänane aeg ei olnud pidune, sünnipäevalaps kokkas ja mina asjatasin beebsuga. Pärast läksid kolm naist šoppama, sest minul oli kinkekaart lunastada ning isiklik nõuandja ka olemas. Sain selle kinkekaardi lunastatud üsna mõistlikult, kuigi mul kleidi ostmise plaani üleüldse ei olnud. Aga meel muutus poes. Millegipärast ei suuda minu mõttemaailm uue moega kaasa minna ja raske on osta laiakaid pükse ja puhvvarrukatega pluuse. Sest need on mul kunagi juba olnud. Igatahes oli taas tore päev. Selle tegi toredamaks seegi, et kaasa võtab ikka ja jälle minu õlult koormat väiksemaks. See vist ongi armastus, kui sina lähed uitama ja tema on nõus sinu eest kõik kartulid maha panema.

*Koristasin kodu sh pesin aknaid, samal ajal mõtlesin, et üldse ei viitsi, aga ikka pesin ja pesin, kuni terve maja aknad said pestud. Tahtejõud töötas. Õhtu oli eurovisiooni pärast. Hingest-fänn ma ei ole, aga no aasta muusikasündmus ja meie Stefan ju ka. Esimest korda kuulates olid paljud laulud imelikud, kuid nüüd üle kuulates oli tunne teine: Saksamaa, Rootsi, Itaalia laulud meeldisid väga, Poola laulja oli suurepärane, Moldova lustlik ja muidugi Stefan, kelle hääles on nii palju värve. Hääletamise aeg oli juba too much minu jaoks. Õnneks oli kaas minust vastupidavam.

*Hommikul kandis kaasa mulle ette hääletamise tulemused ja minu mõtteis oli: nähh. Mitte et mulle Ukraina laul ei meeldiks, meeldib küll, ja kindlasti on tore see, et näidati toetust ja poolehoidu, aga kas nii vaene, sõjast räsitud maa peaks korraldaja olema ning teadmata on ka rahuaja saabumine. Kes julgeks sinna laulma minna, kui kusagil riigis lõhkevad pommid?

*Tuuled, külmad kevadtuuled.

*Tänagi sama külm. Aga laps oli külas ja viisin lapse ning looma jalutama. Nägime taas kotkast, luigepaari ja ühte prügikoristajat. Aru ma ei saa, miks peab keegi kellegi järelt koristama? Ilus looduslik paik, vaikus ja rahu ning inimesed lihtsalt reostavad.

*Minu ei vaim ei ole ootamatusteks nii väga valmis. Olen pigem see, kellel on plaan, kavatsus. Täna selgus aga õhtueel, et külla kutse. Ei olnud vaimustuses, aga ikkagi läksime ja muidugi ei kahetse. Sest seltskond oli tore, naerda sai,  noogutada ja mõne sõna ka sekka öelda. Ning teiste kodud inspireerivad alati. Sain uut innustust ja mõtteid ka. Tasub end ikka oma harjumuspärasest välja tirida.

*On vist jällegi see oma elu kiireks elamise hetk. Päeval rõõmustasin ühe väikese maakooli toredate laste üle, kel oli silmis säde ja siiras rõõm vaatas vastu, kui neile kiidusõnad sain ära öeldud. Õhtu oli trennide päralt. Läks kuidagi nii, et algul iganädalane tantsutrenn ja pärast oli võimalus jääda ka joogatama. Tegin siis selle ka otsa ja keha tunne jäi hea. Mida aga ma ei oska, see on väljalülitamine. Minu mõte kipub ikka kappama oma rada mööda ajal, mil peaks enda sisse vaatama, lõõgastuma. Kuidas seda mõtte jaksu küll sundida?

Neljapäev, 12. mai 2022

19. nädal

 

*Olgu siis üks manner üks riik, siis ei oleks vaja sõdida maade ja võimu pärast. Inimese elu on niigi lühike siin maamuna peal, kas seda aega peab kulutama sõdimisele, vihale, vaenule!? Jõudsime sellisele järeldusele hommikusel mokalaadal.

Täna on väsimus kontides. Eilne tantsuproov annab tunda vist. Siiski tuli õhtupoole selline tegusemise tuhin peale ja tomatid said päris mulda istutatud. Alaku siis nende kasvuspurt, nagunii on nad kasvuhoones ööl ja päeval. Öödel aitan neil pisut sooja saada.

*Tänane tööpõld kapsamaal oli edukas, mulda panin kõik brokkoli, kale taimed, mis idanema olid hakanud. Oli taas selline päev, mil mõttel oli lendu ja tegudes indu. Isegi ühte pikalt plaanitud koolitust vaatasin netist ja omast arust talletasin ka. Eks näis. See mälu on paras vingerpuss, liiga lühike teine.😀

*Päev kulges mängides ja joostes – lapsed oli külas või kodus ? vist ikka külas, sest igal on oma kodu. Minu emadepäev oli täna. Tohutult tänulik nende olemasolu pärast ja sellepärast, millisteks inimesteks nad on kujunenud, millisteks nad on kasvanud. 💖Olen üsna seda meelt, et lapsi ei saa voolida oma vaimusilma järgi. Nad on iseseisvad isiksused, ja kui siis näed, et natuke nagu on seda sinu vaimusilma neis ka, siis seda parem.

*Oma emale panin küünla. Ta on iga jumala päev mul meeles. Millegipärast on nii seatud, et vanemaks saades süveneb heldimus, tänu, võib olla ka süümekas, et noorem mina ei olnud mitte sugugi paha laps, aga oleksin siiski võinud rohkem panustada, pingutada, olemas olla. Muidugi ma olin, aga lihtsalt ei osanud rohkem, sest nõukaaja inimestele tundekasvatust ei jagatud, sellest ei räägitud, sellest ei hoolitud. Nii lihtsalt oli. Ega selle tunde ja teadmisega pole midagi enam peale hakata. Lihtsalt, mõnikord on sellest kurb, ja tänase päeva üldine foon tuletab seda meelde.

*Ikka külm. Hommikud ja õhtud on kattelooriga mässamise aeg. Vahepeale jäi palju muud ka. Tänase päeva märksõna on kolleegid. Minu töö iseloom on selline, et osa kolleege on nagu taevatähed, sa tead, et nad on olemas teatud kauguses, aegajalt mõtled neile, aga kokku ei puutu. Täna siis nägime ka silmast silma, oli tore.

*See päev oli minu ja kulutasin selle töiselt, ikka kodu heaks. Koristasin kappi, pakkisin talverõivaid, pesin aknaid, tassisin lilleistikud kasvuhoonesse, korrastasin lillepeenraid, lakkisin küüsi 😀– olin väga tubli. Liiast oli vist eurovisiooni vaatamine, sest südaöö on liiga hilja põhku pugemiseks.

*Ma teadsin, et liiga kaua ärkvel ei ole hea mõte. Nii hakkas ta vaikselt kerima ja õhtuks oli tuumapeavalu kohal.

Neljapäev, 5. mai 2022

18. nädal

 

*Kiideti meie kodu ja mina nagu õige eestlane vastasin, et oh nii tavaline. Kusjuures ma valetasin, mulle endale meeldib ka meie kodu väga. Ei tea, mis võltstagasihoidlikkus see on.

*Juba üsna vara hommikul oli vaja linna sõita, sest oli asja ja selle „asja“ külge tuleb pookida veel mitu asja, sest aeg ja raha on teadagi väärtus. Praegu on vaja varuda aiakraami ja selleks oli mul isegi nimekiri koostatud: katteloor, väetis, kindad, seemned jne.  Üsna tükk raha jäi Maarahva poodi maha. Loeng, see põhjus, miks linna läksin, oli humoorikas, nalja sai ja naerda sai ning päeva lõpuks olin ainuüksi sellest naerust väsinud. Aga väsimusel ei saanud lasta võimust võtta, sest Melchior vajas ka nägemist. Film üldjoontes mulle meeldis, vau elamust ei tekitanud. Kole palju võpatama panevaid lähikaadreid oli, igav ei olnud, pinge oli olemas, aga jah, vaimustuma ei pannud. Selline korralik koolipoisi 3+. Pole paha ju!

*Ülebroneerida oma elu, seda ma oskan. Täna oli jälle sõit sees ja see sõit viis klaasivabrikusse. Võtsin sealt kaasa väga hea tunde, natuke teadmisi ja uue karahvini. Tarbeklaasi näitus oli äge, mis kohati pani ka südame verd tilkuma, sest mingid asjad olid ju kunagi kodus meil olemas olnud, aga ei osanud väärtustada. Nostalgialaks oli tugev. Ma ei ole muuseume nii väga seni fännanud, aga võiks küll. Kodus oli veel energiat sibula, salati ja tilli mulda panemiseks. Tänulik!

*Öised uneseiklused annavad veel hommikul ka tunda, olin nagu peksa saanud peni, ja isegi ilmsi häirivad need öised seiklused. Õues oli päike ja asjatasin aias. Tööd on praegu seal maa ja ilm ja ühe väikese osa sain sellest korda. Aga keegi mind ei keela-käse, ainult oma tahtmised. Võtan rahulikult.

*Üksildaste õhtute parim kaaslane on telefon.

*Päevad on külmad ja tuulised ja öökülmad kimbutavad samuti. Olen sel aastal oma taimemajandusega eriti hulluks läinud ja pannud mulda juba kabatšoki, millel on tänaseks juba suured lehed ja õienupsud ka küljes. Miks ma nii tegin, pole aimugi? Ma ju tean, et see taim on soojalembene, kiire kasvuga ja külma ei talu. Igapäevane töö on kasvuhoones õhtul taimedele teki peale panemine ja hommikul teki pealt ära võtmine. Nagu beebid. Tore on seda sirgumist jälgida, et kas ikka on piisavalt soe, piisavalt palju toitu ja hoolt, et nad kasvada saaksid. Tahaks neid hoida hellasti. Küllap sellepärast see taimemajandus kasvab, et lapsed on suured, aga hoolitsemise vajadus on alles.

*Asjatan hommikul, päeval, õhtul. Õhtuks olen läbi nagu läti raha. Nii vist peabki olema.

Neljapäev, 28. aprill 2022

17 nädal

 

*Nii ilusa ilmaga on valus tööl olla. Päike, soe, tuuletus, kevade lõhnad, irvakil pungad, linnulaul… Tahaks õue kõige selle keskele. Õnneks sai õhtul seda toredat päeva tähistada esimese selle aasta grilliga. Beebsu oli külas.

*Täna oli tööl sama piin mis eile – õue tahaks, tahaks riisuda, mulda kobestada, lille nuusutada. Aga sellegipoolest sai seegi päev sama kiiresti õhtusse nagu iga teine. Töölt koju kibelesin esimesel võimalusel, sest beebsu. Seega ei mingit kobestamist, hoopis tutiplutitasime, tegime nägusid ja rääkisime pudikeelt.💗

*Saatsin hommikul noore pere ära. Rakendasin oma energia aeda ja nii mõndagi sai tehtud. Rõõmus.

*Küsimus geneetikutele või kellele: kust tulevad unenäod? Propageerisin unes Viktor Kingissepa muuseumit kui eriti ägedat kohta.😀 Ilmsi ma ei tea sellise muuseumi olemasolust ja see Viktor mul  enda arvates hingel ka ei ole.

*Vaatasin järele Maahommiku saadet, kus pereisa oli hull legomaniakk: ostis neid, pani kokku, mässas nendega ehk teisisõnu:  sada protsenti fänn. Iseenesest tore, aga mina vist ei oleks rõõmus kui minu kodu oleks neid tolmu koguvaid mudeleid täis. Samas armastus teeb imet, nii et mine tea. Meil on õnneks õnged ja konksud. Sellegi on armastus imeks teinud.😀

*Õues algas külmaperiood. Muretsen taimekeste pärast, aga see on igal kevadel mingil ajal nii. Õnneks oli tuulevaikne ja avasin rattahooaja. Tavapärasest kõnniringist sai rattaring. Viimasest kõnniringist on ka nii nädal mööda läinud ja selle ajaga olid varsakabjad omale õied moodustanud, luiged saabunud. Toredad üllatused, mis muud. 



*Päevi ei peaks tuulde laskma, aga seda ma süüdimatult tegin. Süüdi ei tunne.

*Kõle ja kontideni ulatuv tuul ei kutsu õue. Ühe kingiks saadud juurika ma siiski mulda panin, ning see natuke aega pani sõrmed külmetama. Kui mõni päev on selline, kus midagi rääkida ei ole, siis täna selline päev oligi. Nii harju-keskmine, et isegi mingeid emotsioone sellest välja ei võlu. Mingi teatud sorti madalseis vist. Olen selles ka veendunud, et kogu aeg ei saa olla action, kogu aeg ei pea olema hullult ägedaid tegevusi, mõnikord võib ka lihtsalt olla. Olen siis!

Neljapäev, 21. aprill 2022

16. nädal

 

*Ma ei ole vist kunagi varem nii palju ja nii ilusaid lilli saanud. Lilled on alati ilusad, aga ikkagi. Seekord oli koguni kolm võrratut potiroosikest, kannikesed, võõrasemad, priimulad ja mingi tundmatu lillade roosimoodi õitega iludus. Kui mõnikord tundub, et minu tutvusring ei ole suur ja on pigem olude mõjul kahanemises, siis tegelikkuses on aasta lisandumise päeval reaalsus vastupidi. Olen nii tänulik meelespidamise ja ühise aja eest.

*Väga suur püha on täna, aga mina pikeerisin taimi. Loodetavasti tuleb nende tulevik lopsakas ja viljakas. Ka vanana kohustused ja rõõmud olid täita. Mängisime jänes Joonase aardejahti, mille Anna Lutteri blogist leidsin ja käiku lasin. Ei pidanud oma pead vaevama. Anna oli selle mängu nii hästi lahendanud, et oli vaja reaalselt pisut nuputada, otsida ja puzzle kokku panna enne aardeni jõudmist. Nii et pusimist oli. Munad said ka endale värvikihid peale, ja nii läkski, et vaikset reedet meil ei olnud. Teistmoodi argipäevast ikka.



*Tänaseks oli mitu plaani, meie keskmine llaps pani need paberile kirja. Kõige tähtsam oli ujulasse minek. Ei ole see igapäevane tegevus ja mul endal on ka alati hea meel, kui mul on kambajõmmid kodust võtta. Koduteel tegime peatuse Konovere sillal, et eelnevalt poest varutud mant nahka panna. Päike säras ning silla all oli paras pikniku pidada. Kodus läksime metsa sinililli korjama, nagu oleksime veel vähe väsinud olnud. Aga päevakorra punkt nägi ette. Sattusime seal siniliiliate ja märtsikellukeste koloonia peale. Korjasime siis sammalt ja lilli, et kodus neist lauale miski seade kokku panna. Oli tore päev taas. Ma tean ise, milline vanaema ma olla ei taha. Ma ei tea, kas sellest piisab, aga annan endast parima iga kord.



*Laste suust tuleb praegu Ukraina teemat väga palju. Ei tea küll, mida nad täpselt taipavad. Aga meie 10 aastane ütles, et kui Ukrainas hakkas plahvatama, hakkas tema nägema hirmuunenägusid.

*Olen ka peast see tervislikkuse musternäidis, kes arvab, et kook, viinerid, krõpsud, limpsid jne on paha-paha. Aga kui üks llastest avaldas viineripirukate soovi, panin  taigna kerkima, ostsin poest viinereid ja küpsetasin lisaks viineripirukatele ka magusaid kaneelirulle.😀 Pakkisime oma kraami korvi ja läksime metsa piknikule. Ega mina ka ju ei tea, kui ebatervislik see kraam tegelikult on, aga kindlasti on tervislik värske õhk ja koos tegemine-olemine. Eelmisel metsakorral leitud siniliiliad ja märtsikellukesed läksid nüüd kaevamisele. Vanim llaps aitas kaevata, nooremad hoidsid järge. Kodus istutasime nad esialgu n.ö potti. Esimesed lepatriinud, mesimummud ja liblikad lendasid ning meil oli taas tore päev.

*Palju tegemisi on, pidev tempo on peal. Kasemahl kaks korda päevas tuua, koristanud pole korralikult ammu, külalised on oodata, taimed hooldada, õues tahaks toimetada. Saaks lihtsamalt küll, kui oskaks oma tahtmisi vähendada.

*Tants kestab veel … see minu sünnipäev, mis sujuvalt on uude nädalasse vajunud. Aga oli taas armas olemine. Ja muidugi selliste vahvate kingituste saades ärkab minus alati see taipamatuse tunne, kuidas mina neile nii pisku viisin.

*Otsisin ühte fotot, arvasin ta olevat mälupulgal ja nii ma sirvisin neid kaustu, mis olid pärit aastast 2005. Neilt piltidelt vaatas vastu väga palju elu: sündmused, käimised, olemised, rõõm, noorem mina, noorem kaasa, laste kasvamised, eelmised koer ja kass, tänaste koduloomade areng. Seega nostalgiat täis päev, sest nende piltide vaatamisele kulus mitu tundi. Õhtul oli taas palju koristamist, sest eile oli ju pidu.  Sain  kingiks topinamburi mugulad, nende jaoks kaevasin maad ja panin nad mulda ka. Kaevamiste hooaeg on ka sellega avatud.

Neljapäev, 14. aprill 2022

15. nädal

 *Telekavaba nädal tuleb. Tuli tuul ja viis miskit satitaldrikul paigast ära ja ei ole pilti ega häält. Aga ega pole paha, võib öelda. Panen raadio mängima, loen raamatut ja koos sokki vaheldumisi. Kui nii pikalt läheks, harjuks isegi ära. 

*Ilmad on meil vahepeal täiesti ära keeranud. Ise vist ka, sest räägin liiga paljudele oma hingevaevast, võiks juba vabaks lastud olla. Pean selle poolega endas veel tegelema. 

*Olen seda meelt, et kui sa oled inimese kodus ära käinud, on ta sulle kuidagi lähedasem. Täna käisime oma eksklubilisel külas. Oli tore ja lustakas päev, sest üks ütleb killu, naerame, teine ütleb, ikka naerame. Kuidagi klappis hästi. 

*Jälle see vanasõna: eilne lõõgastus on tänane väsimus, on kohal. Olin kuidagi väga närutatud olemisega, aga ei saanud seda endale lubada. Õhtul ajasin elu sisse vannile, et siis oma väsimust kuidagi leevendada. Pisut ikka aitas. Igatseme endale igasugu asju, aga kui need asjad on olemas, ega siis alati need nii vajalikud ka ei ole. Meil on selleks esemeks vann, mullidega ja puha. Unelmais on nii tore ette kujutada, et ujun seal roosavahuses vees, küünlad põlevad, vaikne muusika mängib. Tegelikkus on see, et selleks on vaja rohkem puid katlasse toppida,  seega ka neid rohkem tuppa vedada ning enne seda neid rohkem varuda ning enne veel seda rohkem raha välja käia. Ja pärast vanni on seda vanni ka vaja küürida. Nii et unelm on ilus, kuid ma seda unelmat nii väga ellu ei vii.

*Täna tõin reha ja käru välja ning riisusin hoovi. Mul on rumal komme iga kõlina peale telefoni vaadata. Seekord kirjutas mulle tegelikult võõras naine, kelle ema ma tean. Ema olevat minust nii kenasti rääkinud, ja nii ma siis rehanajal pidasin maha pika Messengeri vestluse, mis oli ju iseenesest tore. 

*Telekavaba elu annab aega juurde. Toimetasin tänagi õues, riisusin ja pärast põletasin oksi. Kindel kevad on käes. Pärast pikka talve on väga mõnus õues asjatada. Kui päeval oli peavalu, siis see õhtune tegevus pühkis kõik paha minema.

*Tänasele päevale mõtlen heldimusega, kui palju toredaid inimesi  on minu ümber ning tunnen oma südames hiiglama suurt tänutunnet. Aastad need lähevad omasoodu, ja ma pean nii oluliseks, et minu inimesed on olemas. 


Neljapäev, 7. aprill 2022

14. nädal

 

*Tunne oli hea, kindel plaan olemas, et natuke ennast targemaks pilditöötluse alal teha, kuid siiski ei saanud sellele aega pühendada niipalju kui soovinuks. Saabusid ootamatud segajad. Millegipärast täna tundsin, et nad segavad. Kuigi et jah, ega see minu kavatsus ju eest ära ei jookse, ja ega ma seda n.ö segada saadud tunnet välja ka ei näidanud.

*Mõni juuksur on ära teeninud tasu ka psühholoogi ameti eest. Minul on selline juuksur, kes kuulab, räägib ja mõtleb kaasa ning mäletab ka järgmisel korral meie eelmist vestlust. Ta ei halvusta kedagi, on hästi mõistev ning mina tunnen temaga head klappi. Nii et sain seegi kord lisaks soengule end tühjaks räägitud. Mõnikord on lihtsam usaldada sellist pooltuttavat. Keelepaelad vallandusid iseenesest ja minu sisse jäi hea tunne. Pärast läksin veel randa, et ka need kuulsad jääkuhilad üle vaadata. Olid võimsad küll.


*Laps saatis taimebeebisid ja neid ma pikeerisin hoolega. Nüüd on aknalauad potsikuid täis. Selline taimemajandus ilus just ei ole, aga vast paar kuud ja siis kolivad välja. Õhtupoole oli pidu: hääbuvate aastate tähistamise, meie taadu pidu. Ilmas elatud rohkem kui kolmveerandsada aastat. Vaatamata haigetele luudele ja liigestele oli rõõm külalistest ja koosolemisest ehtne.

*Eilne pidu on tänane väsimus (minu vanasõna). Natuke näost ja natuke kehast andis tunda. Aga iga päev on kingitus ja sellelt võtaks ikka parima. Astus läbi üks tuttav, kellega on alati meeldiv rääkida. Kui üsna palju on neid enesekeskseid, kes ainult jahvatavad iseendast, siis tema räägib endast, aga kuulab ka. Õhtul rõõmustasin koera, iseennast ka, sest kui sunnietapp on läbitud, siis pole probleemi. Lisaks korjasin oksi, mida need tuuled ja tormid on puudelt alla rappinud. Peremees küttis sauna, lõpetasin raamatu ja kudusin sokki. Milline tore päev!



*Helistasin lapsele ja hoiatasin teda, et kui hakkan muutuma ämma sarnaseks, siis andku märku, äkki oskan siis endaga midagi ette võtta. Vanadus mõjub igale erinevalt, tema meel ja tujud veerevad üha allamäge juba mõnda aega. Pean teda oluliseks inimeseks, kellest hoolin, aga raske on hoolida, kui põrkud ainult negatiivsuse, paha tuju, virina jms otsa. Kuidas siis peaksin käituma? Samaga vastama? Praegu näen küll, et uksepeal kannapööre ja head aega on parim lähenemine. Mina tema meelelaadi muuta ei suuda ning ei taha end süüdi tunda millegi sellise pärast, milles ma süüdi ei ole. Paraku mõjutab selline suhtumine ka mind. Olen liiga tundlik natuur vist.

*Ei oska seda pahameelt minna lasta. Rõhub, sest mulle on tehtud ülekohut. Tööl oli ok, aga üksinda kodus olles hakkas taas peas ketrama. Õnneks sain telefoni teel seda kogunenud auru välja lasta oma kaaskannatajale ja läks paremaks. Ma usun, et meil mõlemal. Eks oma tunnetega peab igaüks ise hakkama saama.

*Viimasel ajal seda kodu aega väga palju ei ole. Hommikul ma lihtsalt ei suuda end vara voodist välja ajada. Nii et kui hommikutoimingud tehtud, on tööle minek. Mulle meeldivad pikad hommikud, seega ma tõesti peale söömise, sättimise midagi muud ei tee.  Täna käisin pärast tööd trennis ka ja hoplaa, pool kaheksa oli kojujõudmise aeg. Nii tundubki, et käin kodus vaid magamas. Aga samas olen valmis jälle järgmisel üritusel osalema, minema olema. Saa sa siis nüüd ka endast aru J