Teisipäev, 15. aprill 2014

Koidab uus number ....



... minu passis ehk aastaringis. Põhimõtteliselt pole vist hullu midagi, mõni korts on ja juustes ka kindlasti värvi all halli, aga seda kõike ma õnneks ise nii väga ei märka – mõttemaailma on kohati ikka nagu 25, ja seda eriti siis, kui toimuvad meie lustakad koolipäevad ja nalja saab nabani. Jah, suures plaanis on kõik sama. Aga, miskit on siiski muutunud. Ma ei ole enam mingi draamakuninganna, ehk igasugu mõttetud suhteid ma ei lahka ja ei tähtsusta üle. Ega ma seda ilmselt ka nooremana nii väga ei teinud, aga küllap veidi siiski. Ma ei torma enam uisa-päisa pea ees tundmatusse, ikka kaalun ja kahtlen. Eks mingi tasakaal on saabunud, mida vist nimetatakse küpsuseks. Üks tuttav naine ükskord ütles, et kui meeldib küpsetada ja aiatöö, siis need on kindlad märgid küpsusest. Mulle meeldib neid viimati nimetatuid teha küll ja omalt poolt lisaksin ka käsitöö, mis on kindel pühendumise ja kannatlikkuse märk.
Kui nooremana oli sõna "terviseks" rohkem sõnakõlks, siis nüüd võtad seda kõike rohkem tõsiselt.  Mina isegi nii tõsiselt, et olen ka oma käsitöise istumise ja nokitsemise sunnitud veidi ümber korraldama.
Ikka liikumine ja veel kord liikumine hakkab essaks tõusma. Ja alles siis väikesed nokitsused, kui need päeva mahuvad, aga õnneks siiski mahuvad. 

Vastu suve ei ole vist kõige õigem aeg teha helkureid, aga ega siis nii väga vale ka ei ole. Ka meie suveöödes on veidike pimedat aega ja sellisel juhul on enda nähtavaks tegemine ikka äärmiselt vajalik. Tänaseks päevaks on mul need helkurid juba laiali jagatud, et mu head ja kallid ikka nähtavad oleksid. 


Pühapäev, 6. aprill 2014

Pööratud pilk

Minu isa oli autojuht. Kui olin väike tüdruk, käisin ikka isaga tööl kaasas.   Alati, kui sõitsime mööda ühest kurepesast, siis isa näitas, et vaata kured on pesas. Meie koduümbruses ei olnud kurepesasasid ja sellepärat oli see vaatepilt väga eriline. Minu mäletamist mööda oli maha võetud suure puu latv, et kurg saaks sinna pesa teha.
Alati, kui ma sellest kohast mööda sõidan, keeran pead ja vaatan sinna pesapoole. Mis sellest, et pesa pole seal juba ammu. Aga isa õpetus ja juhatatud suund.... on alati meeles.

Neljapäev, 3. aprill 2014

Kahe-lillaga kampsik



Kostüümid meeldivad mulle üliväga, aga millegipärast see, mis mulle alatasa selga satub, on kampsun. Eks mugavuse pärast, ja kohe kindlasti sooja pärast. Kindlalt ongi see viimane mainitu üheks minu kampsuniarmastuse põhjuseks, nimelt ma kardan külma. Mul on juba peale vaadates külm, kui keegi käib ringi talvel palja pea või millegi väga napiga ringi. Ka  minu jahedapoolsed tööruumid nõuavad kampsunit. Nii, et  külmakartusest ja ka  praktilisusest on minust saanud kindlalt kampsuniinimene. Minu riidekapis neid ikka jagub…

Seega armastusest kudumise ja kampsunite vastu ma ikka ja jälle usinasti klõbistan vardaid. Päris tihti mõtlen, et nüüd aitab, rohkem enam ei koo, sest ei ole ju neid niipalju ka vaja, aga … ometi loon jälle silmused vardale ja mõneajapärast on sündinud uus kampsik. Nii ka seekord, ei olnud mitte mingit vajadust alustadagi, aga tuli üks uitmõte ja pealegi, õhtuti vaja ju ikka miskit käsitöist teha. Võtsingi kapist ühe taaskord seismajäänud kampsuni ja harutasin üles. Imelikul kombel tajusin poole kudumise peal, et lõnga ei jagu. Nii harutasin veel ühe kudumi ja kokku sai kahe-lillaga kampsik. Mõlemad materjalid on puuvillased, kuid heledam on ilmselt puhas ja tumedamas on mingit segu ka. 



Kuna sobivaid nööpe kodus ei olnud ja kokkuhoidlik olen ka, siis otsustasin teha ühed teistmoodi nööbid ehk siis heegeldasin katted tavalistele neljaauguga nööpidele.