* Naeruteraapia on ravi number üks perioodil, mil elus on nii palju ebakindlust. Mina olen see kes nutab, kui ta naerab. Taskurätte kulus ohtralt, kui me kõik oma äpardused letti lõime.
* Naistepäev. Oli üks luuletus, et maga täna kaua ja ole aastas üks kord proua. Ma vist kordan seda igal naistepäeval :D Proua olen ikka, aga mitte selles tähenduses, et ma mitte midagi ei pea tegema. Tegelikult oli täna topelt kiire päev, sest nii palju on vaja meeles pidada, üks asi sinna ja teine tänna toimetada, lapsed bussilt oodata, kodused ettevalmistused nende vastuvõtuks. Lisaks kotte ja muud träni tassida. Võtab lausa sassi, sest kui helistasin sõbrannale ja tahtsin talle soovida head olemist Tartus, ütlesin Haapsalus.
* Mu aju on hetkel seal maal, et pakkisin reisikotti lausa autopiloodil. Reisielevust ei ole. Küllap sellepärast, et olen võtnud järellonkija rolli, st ise midagi muud mõtlema ei pea, kui vaid omad asjad, ja olema õigel ajal õiges kohas. Lihtne.
* 1,5h Riia vanalinnas möödus jooksujalu, ega nii väikese ajaga just palju ei näe. Riia on ju nii lähedal, aga sealses vanalinnas olen olnud vist paar korda, neist esimene kord kauges nooruses. Talv on suulinnas viibimiseks rahva vähesuse tõttu hea. Hooned on vanalinnas huvitavad, muidugi suvine haljastus annaks elamuse juurde, kuid võib olla rahvamass võtaks jälle mingi osa sellest elamusest endale. Igatahes kiirvisiit ütles, et tule uuesti ajal, mil aega enam ja süvene siis rohkem.
* See kehtib igal juhul, et reisil õpite üksteist paremini tundma, ka oma pereliikmeid. Oli vahva aeg. Üks meist on liider, teine lepitaja ja tasakaalu hoidja, kolmas tahab esimesele hea olla ja nii me toimetame. Igatahes, kui noored olid oma teed läinud, jäin kuidagi üksi, aga veetsin selle ikkagi uudishimulikult hästi.
*Uudised lapsemõrtsuka tabamise kohta läksid hinge. Olin ka nagu enamik eestlasi ja uurisin selle naise sotsiaalmeedia kontosid püüdes aru saada, mis võis toimuda inimese peas. Seda tegu ei õigusta miski, aga mis viib inimese sellise otsuseni ja sealt edasiste sammudeni, mis näisid kuidagi selgelt läbi mõeldud. Hukka mõista ja kividega surnuks loopida on lihtne. Õudne on mõelda, kui enda lähiringis selline asi oleks. Kuidas edasi? Aeg ja uued lood on kindlasti parimad ravimid? Aga lähedased, ja ta ise, kes või mis neid ravib? Mul alati tärkab kaastunne ka nende vastu, kes pealtnäha ju süüdi on, sest miski pidi väga valesti minema, et üldse sellise teoni jõuda. Olen siin mõeldud, et kui minu laps ütleks: ma ei taha seda last, annan ära, kas ma siis hakkaksin survestama? Küllap hakkaks, aga kust maalt mina survestamise lõpetaksin? Kui palju üldse on võimalik juba täiskasvanud tarka inimest survestada? Miks me käitume nii nagu käitume, ka see on mõnikord seletamatu. Igatahes kohutavalt kurb lugu. Kohutav oli ka vaadata, kui paljud inimesed kommenteerivad ja omavahel kisklevad selle naise sotsiaalmeedias, arvates vist, et nemad on need õiged õigusemõistjad.
* Võiks mängida äraarvamise mängu. Mõista-mõista, kes see on, kes ei küpseta piisavalt mahlakaid kotlette, kasutab vale äppi, otsib liiga aeglaselt, keerutab liiga kiiresti, vaatab valele poole, on kohmakas, krõbistab, ütleb valesti... Kes saab nii palju valesti käituda? Võiks märgata vastupidist: oi nii head mahlakad kotletid, hea äpp, oled hea otsija, keerutad nii hästi, vaatad õiges suunas, oled nii graatsiline, nii vaikne, ütled nii õigeid asju. Millegipärast seda viimast rivi on palju keerulisem öelda.
* Püüan päevast võtta nii palju kui võimalik, kui on selline päev. Täna oli. Kino ja trenn ja tööd teha. Jäin rahule küll.
*Seevastu täna on tasakaaluks täiesti lebo päev ja kulgesin telefoni ja teleri abil õhtusse. Öeldakse, et kuula keha. Ma küll kõrvadega ei kuulnud, aga ju mu keha minu tahtele sosistas ja nii ma siis ilma südametunnistuse piinadeta lihtsalt olin.
*Unenägu naelutas mind voodisse poole lõunani. Ei kuulnud ma telefoni ega midagi, vaid elasin oma unenäo elu.
* Kes lume tellis. Juba oli hinges kevadeootus, mille nüüd hommik ära nullis. Ma saan aru, et märts ja heitlik see ilmataadi meel, aga palun-palun sooja ja päikest. Sellistel päevadel mõistan neid kliimapagulasi. Aga sellegipoolest kõndisin metsa, lõikasin kaseoksi ja punusin pesalaadse kimbu, et üks toredus toas oleks. Ahjaa, tomati seemneid panin ka mulda, ikkagi tähtis sündmus, natuke nagu aiahooaja algus.
* Ja siis oli kevade algus, natuke ilus ja lörtsine ka. Käisin teatris, sõbranna veab mind. Tulin taas nutuga, mis sellest, et otseselt ju pisaratükk ei olnud, kuid minu mingid tundelukud avanesid. Äärmused ei ole kunagi head, aga kes on need inimesed, kes peaks ütlema, mis on see õige ja selle sinu otsuse tühistama. Pigem on ikka nii, et kui tahad peaga vastu seina joosta siis jookse, haiget saad ise. Mis sellest, et haiget saavad ka kõik need, kes sind armastavad. Soovitan soojalt „Rocco ja tema vennad“.
* Kõigepealt räägiti head uudised ja siis tulid halvad otsa. Olen ka puudutatud ning ebakindlus minus kasvas veelgi. Tegin küll omapoolseid liigutusi, kuid need ei kandnud vilja. Tahaks vanduda ja kiruda neid, keda ikka kirutakse sellistes olukordades, aga ega see ei aita. Proovin endale rahulikku meelt hinge kinnitada, kuid meel on ärevil sellegipoolest.
* Ärevil meelele järgnes muidugi ärevil uni, selline oli ja ei olnud. Igatahes peegeldus see kõik päevas. Kaasa erksamale olemisele ei aidanud ka ilm, viimasel ajal vaid sajab ja sajab. Selline nutune. Rõõmu tõid kõnelus bossiga, mis oli positiivne, kasemahla tilkumine, õnnestunud ahjuroog, õnnesoovikaardi nikerdamine veebis, lapse soovid ja eesootav homne.
* Tänane oli muidugi tore, sest vanaema hetked on asendamatud. Lisaks lapsega oldud aeg. Uskumatu kuidagi, et kui nad on juba nii vanad, siis mingid barjäärid kaovad ja kuidagi võrdsel pulgal olemise tunne on. Jah olen küll ema, aga lapsena see ema staatuse tunnetus on pisut teine. Igatahes pani ta mulle pähe ühe mõttepojukese teha midagi, mida ma eos pelgan. Aga enam vähem jah ma ütlesin. S.t et millesse end mässisin, selle mõtte jaoks pean end tugevaks tegema.
