*****

 * Ikka parandasime maailma, kuidas me muidu end väljaelatud saame. Üks riigiasutus kirjutab kirjale niimoodi aadressi, et seda adressaadini viia pole võimalik ja siis on see valesse postkasti topitud kirja saaja sunnitud muretsema, kuidas omanik kirja kätte saab. See oli üks asi. Teine asi on ikkagi see elu ebakindlus. Koondatakse ei koondata koondatakse ei koondata, kui inimestel sellised dilemmad peakohal heljuvad  ja vahele sekka tühje telefonijutte, siis hari läheb punaseks ja ootaks infot allikast, aga see allikas ei arva, et peaks midagi jagama.

*Volla on see tähenärimine, aga öelda tähtsas meie Vabariigi sünnipäeva kõnes, et tänu Ukraina sõjale.... Mis on see tänu, mida sõjale suunata. Jaa me oleme harjunud nii rääkima, aga selles kontekstis kriipis kõrva. Muidu aga sätin mina ka siin kodu pidulikumaks. Õues on nii nõme ilm, et isegi ei tunne toas olemise pärast süümekaid.

*“Normann vallutaja“ kategorisserus liiki - aitab vaadata, naerda sai, iva leidsin ka, aga homseks emotsioone ei jää. Sellegipoolest on tore, et sai käidud, sest üks seltskond sai vast rõõmsamaks, ja trehvasin ootamatult ka kooliaegset sõbranjet. Nii et ka nädala keskel oleval sündmusel on omad ootamatud toredused.

*Meie kuklapool on piisavalt kaua ära olnud, et tajusin kodumaa igatsust. Aga eks meil see patriotismi täis päev ju oli ka ning see vaatas sotsiaalmeediast igal liigutusel vastu. Meie päev on nagu ikka teise pere laua ääres, kus minu roll on toitu lauale sättida, koristada, ettekandja olla, nõusid pesta. Jutud olid enamasti vist toredad, aga eks kõik kitsaskohad olid ka kõneall. Igatahes öine unenägu äratas mind, naaberriik oli tunginud Narva.

*Vabariigi aastapäeva ilm oli nutune, aga seevastu pühapäev päikeseline ja üsna soe. Muidugi läksime kutsaga ringile. Ring oli nii ja naa, takistusterada, kõigepealt 1 km luupeksekondini sopakõndi, siis 300m jäärada, edasi 4km enam-vähem kõndi ja taas jää ja soparada. Homme enam vist ei taha, kuigi trenni teha on ka vaja.

*Meie kutsa oskab mõtteid lugeda, minu liigutustest ei maksa rääkidagi. Juba eos ta tajub, et on jalutamise päev. Mineku otsus on sundimine, edasi on juba tore.

*Töö ja kodu trajektoor, sekka raamatute arutelusid, trenni, mälumängu, laskesuuska.

*Üks nali liikles fbs, et mitu suurt looma palgatakse tööle, kes koordineerivad, assisteerivad, töötavad välja arengukavasid, aastaplaane, seireanalüüse ja leiavad, et kulu liiga suur, keegi tuleb koondada ja kõigi pilgud rändavad sipelgate poole. Seda hakkan siin kartma, sest lõvi vajab ülalpidamist, ja selleks on 2 sipelgat vaja koondada, et ühe lõvi palga kulud tasa saada.

*Vaatan suurpere reisisaadet ja imetlen seda vanemate vahelist rahu ja üksteise mõistmist. Kindlasti on olemas fassaadi tagune, aga ikkagi, ilus on vaadata eelkõige seda, et tuleb mõte, teostame. Ise ma ikkagi piiran ennast mingil määral. Hirm hakkama saamise ees vist on selle nimi. Nemad on üksteisele kindel tugi, vähemalt näiliselt. Aga kui juba nii palju näib, siis usun seda. 

*Proovisin oma fotokaustu arvutis süstematiseerida. Pildistamise haigus on tabanud mind ka. Ega ma ei jõudnud selle süstematiseerimisega kusagile. Kustutasin osad, ning sain aru, et olen juba alguses valed süsteemid loonud, ja neid pilte arvutist ei vaata ka. Albumeidki saab nii harva vaadatud. Fotosid on lihtsalt liiga palju, infohulk liiga suur. Vaevalt et ma nüüd vähem pildistan. Mõnikord tunnen, et mõtlen ka läbi fotosilma.