Esmaspäev, 10. veebruar 2020

Vana karbi uus elu


Kunagi ristisin end nimega Käsitöö Kaja, siis mingil hetkel tajusin, et seda nime ma ikkagi ei vääri, sest käsitöölised on kõrgema lennuga kunstnikud, kes pühenduvad ühele või kahele konkreetsele teemale ja valdavad neid teemasid suurepäraselt. Mina siin aga teen sutsuke ühte ja tsipake teist ning tulemused on ka keskpärased. See ei ole isegi kriitika enese suhtes, vaid on lihtsalt üks fakt ja nentimine, et selline olen ja olen sellega enamasti rahul. Seega käsitööd teen ma enamasi iga jumala päev. Selliseid päevi, kus ma midagi ei nõelu, voldi või koo, on väga vähe. Olen see, kes nähes uut asja, vaimustub sellest ja siis jookseb mõte juba selle uue asja juures. Hiljaaegu sain selgeks raamatu voltimisekunsti ühe tahu (seegi maailm on ääretult lai). Nii et nüüd ma muudkui voldiks ja mõte jookseb selle juures, kellele ma kingin ja mida veel sellest aretada saaks.


Täna näitan aga ühte karbikest, mille dekoreerisin. Seda karbi tegemise kunsti valdan ma algtasemel, s.t karbi saan valmis, aga enamasti tekib ikkagi mõni koht, millega ma sellejuures päris rahul ei ole. Seda saaks muidugi paremaks lihvida harjutades, aga siis ma mõtlen, et kellele ma neid karpe ikka vorbin. Nii teengi karpe väga pika aja tagant ja sellisel juhul n.ö treeningust ja lihvimisest ei ole juttugi. Seekord sattus aga ette mulle üks pakend, mis kandis oma eelmises elus näomaskide hoiukohta (vist oli Holika holika toote karp). Pärast pikka maskitamist sellist uhket karpi ära visata ma küll ei raatsinud, seega lisasin natuke tapeeti, natuke vanade ehete juppe, pisut paela ja minu uus öökapi-pliitasikarp on olemas. Nimelt voodis tulevad head mõtted ja need tuleb kirja panna, muidu võib see hea mõte lihtsalt lendu tõusta ja enam pärast ei mäleta. Meelest võivad nad ära minna ka sellel ajal, kui lähen pliiatsit tooma. Ja olgem ausad, ega see voodist üles upitamine ühe pliiatsi pärast ei ole teab mis tore tegevus ka. Seega kõik mugavuse heaks ja on eriti tore, et seda sai teha läbi taaskasutuse.

Esmaspäev, 3. veebruar 2020

Olgu siis vähemalt kasse


Esialgu näib, et veebruar meil jätkab sama porist rada mis jaanuargi. Õue oma nina sellise poriga hea meelega ei pista, kõik lirtsub jala all ja soppa on rohkem kui ei kunagi varem. Seega koer on õhtuks jube sopane ja seega pesemisprotseduur on paras peavalu. Nii et kui ühtepidi on see talv nagu mugav, siis teistpidi mitte.


Talv on siiski talv ja vajadus villaste sokkide järele täiesti olemas. Seekord vajas neid pere keskmine. Minu suvel kootud sokid olevat ribadeks muutunud ja korteripõrand nõuab sooje sokke. Mis siis ikka, emad ikka aitavad lapsi rõõmuga. Eelistati tumedaid ja ühevärvilisi, aga nii igavat eset ma ei viitsinud kududa. Seega sättisin kanna ossa vähemalt kasse. Läks küll nii, et minu tähelepanematuse tõttu on ühe soki kassid pead püsti, teisel tagurpidi, aga kiisud on kiisud. Omanikule igatahes meeldisid nii kassid kui sokid koos kassidega.