Teisipäev, 30. juuni 2015

Kodus külalisena



Kui lapsed saavad suureks ja külla tulevad, siis on nad tegelikult ju nagu oma kodus, aga ikka nagu külas ka. Vähemalt mina ise arvan nii. Tegelikult ma ei tea, kuidas minu lapsed end ise tunnevad, kas külalistena või ikka nagu omas kodus. Oma lapsepõlvekodus tundsin ise end nii ja naa, esialgu vast nagu kodus, aga mida aeg edasi, seda rohkem külalisena,  s.t voodi ei tundunud enam oma ja enne ööunne jäämist vähkresin alati kaua. Samas olin ju igal ajal oodatud ning ema kippus alati üle hoolitsema: kandis kõik söögid laule, valas tee tassidesse, pani suhkru sisse ja liigutas ära ka. 

Vaatamata sellele, et minu jaoks oli, on ja jääb ema ja tema suhtumine igavesti lõpmata armsaks,  püüan sellist ülehoolitsust vältida. Paraku kipub aga ikka nii minema, et olen ka laste koduskäigul peaaegu kõik ette-taha ära teinud. Mulle tundub, et isegi mõte töötab mul nagu minu emal omal ajal: mida ma veel saan neile pakkuda ja kaasa panna. Seekord said muuhulgas  kibepipra ja basiiliku taime, mida saab köögi aknalaual väga edukalt kasvatada. Ajalugu lihtsalt kordub, see on vist paratamatus.

Pühapäev, 28. juuni 2015

Käidud :)



Sel aastal on küll nii läinud, et oma kõige paksemat talvejopet ma veel kapipõhja ei ole saanud ära panna. Pagana külm on ikka veel hommikul ja õhtul koeratiire teha. Ilmataat ei taha kalendriga koostööd teha. Mis parata. 
Samas on juba veidike säravamaid hetki ka. Vähemalt eile Hansapäevadel oli, nii vahelduvalt - kord kampsun seljas ja siis jälle seljast ära. Päevad ise olid aga nii meeleolukad ja hoogsad, nagu selline suurüritus olema peab: rahvast palju, palju, nii müüjaid kui ostjaid-uudistajaid. Mina jäin küll nende viimaste hulka, sest midagi otseselt just ei isutanud ostma. Vaid ühe leiva ja juustupatsi järgi tundus isu olevat ja need siis kotti ka rändasid.  Samas oli siiski tore seda melu jälgida ja lasta end voolul kaasa vedada, isegi see tunglemine ei olnud häiriv (tavaliselt mulle rahvarohked üritused ei meeldi). Väga meeldis  aga esinejate osa, näiteks Rüüt oli selline mõnus-meloodiline- tempokas folgibänd, pani jalagi kõpsuma.  
Eile tundus küll, et kogu Eesti rahvas on kokku tulnud Pärnu, liiklus oli suur, isegi väike ummik oli Tallinna mnt-l. Parklad täis ja auto paigutamisega tekkis raskusi. Samas kui õhtul vilksamisi nägin telerist popkooripidu, siis paistis, et ei olegi kõik inimesed Pärnus, Tartus paistis ka rahvast olevat murdu. Millegipärast on nii, et suvel on  hinges igatusus minna kusagile  suurem kui talvel või kevadel või sügisel. Mulle tundub, et alati ei ole asi üldse nende ürituste sisus, vaid tahtmine on juba minna sellepärast, et teised ju käivad ja mida mina siis üksinda kodus konutan. Meelt peab ka lahutama.

P.s Kuna lähenemas on puhkus, siis on paras aeg esialgseid plaane (kuhu puhkuse ajal minna) pidama hakata. On ju nii, et puhkust ei saa lugeda korda läinuks, kui kusagil ei ole käinud. Mõistlik oleks vaadata esmalt koduümbruses ringi ja osaleda siinsetel olengutel. Nii et mind võib kohata võib olla ühel või mitmel neist ;) Suuremad plaanid on veel pidamisel :) Aga üks on kindel, mingi plaan ikka tuleb, ikka selleks, et pärast oleks tore öelda - käidud-tehtud!!!!

Neljapäev, 25. juuni 2015

Pikad jaanid



Ka sel aastal jätkasime juba juurdunud traditsiooni ja käisime ära oma eelmise kodukandi jaanitulel. Tore oli näha vanu tuttavaid. Mõnda neist oli isegi eemalt vaadata tore, kuigi pärast mõtlesin, et oleksin võinud ikka mõne sõna juttu ajada ka. Jääb järgimiseks jaaniks :D Koju sõit oli aga nagu safaripargis, kord jooksid jänesed auto tuledevihus, siis olid rebasekutsikad üks ühel pool, teine teisel pool teed. 

Ilmataat oli õnneks ikka armuline ja lasi vähemalt meie jaanid ära pidada. Järeljaanid kulgesid juba vahelduvalt voolava vihma käes ja tuul kiskus rajuks.  Aga vähemalt olid puhkepäevad, mis lasid lihtsalt olla ja tegelikult ma mittekuimidagi ei teinud ka. Ja ega ei oleks saanud tehagi, sellel õigel jaanipäeval lihtsalt voolu ei olnud ja nii ei olnud mõtet koduski olla. Ja nüüd olen sellest mittekuimidagi tegemisest väsinud. Eks see puhkamine on ka raske töö :D

Esmaspäev, 22. juuni 2015

Väike rätt väikesele tüdrukule

Käsitööga on nagu on viimasel ajal, ei edene. Puudu on kõigest, nii ideedest, tahtmisest ja aega ka napib. Aeg on küll vaid vabanduseks, ilmselgelt on asi tahtmises ja mõnikord tundub pessimistlikult, et kellele mul ikka nokitseda on või õigemini, kes minu üllitisi ikka nii väga vajavad. Aga optimistlikumal päeval hakkan  tegema ja siis ei tule mõttessegi, et pole kellelegi tarvis. Pigem arutlen: kellele ja mida võiks veel teha.
Seekord sai valmis väike rätike väikesele armsale sugulasele. Ta on just sellises armsas roosa-eas ja ma loodan, et talle see rätike meeldib.







Pühapäev, 21. juuni 2015

Järellainetus



Väsitav päev jättis ka järgmise päeva palgele oma väikese pitseri, väsimust oli mul kohe näost ja ka tegudest näha. Või oli see lihtsalt ebaõnn, et elektririistad ei tahtnud sel päeval mu käes töötada: neist üks viskas saba ja teist olin lihtsalt meeltesegaduses valesti käsitlenud :D Igatahes oli väike segadus. 

Väsitavaks aga kujunes pidulik lõpetamise päev: kõik see minek ja olek ja emotsioonid, mis olid küll ülevad , kuid suur pidulikkus jäi tunnetes puudu. Vaatamata sellele, et aktusel seda „õiget“ tunnet ei tekkinudki, olid siiski emotsioonid väga rõõmsad ja ilma hingevärinata sain ka dokumendi vastu võetud. Aktus oli ilus, sujuv, sõnavõtud tundelised ja mitte üleliia pikad. Eriti rõõmus olin oma pesapoju säravate silmade üle – ei lõpeta ju emad iga päev ülikooli. Tegelikult on ikka veidi uhke tunne küll, ei saa salata. Ja samas ei saa ka seda salata, et oli raske ka, eriti see enda kokkuvõtmine ja määratud ülesannete täitmine. Tagantjärgi läheb muidugi kõik iga päevaga üha kergemaks.

Tänaseks olen saanud palju kiidusõnu sugulastelt, sõpradelt ja tuttavatelt, mida on olnud oodatust palju rohkem. Ma ei osanud arvatagi, et mulle on nii palju kaasaelajaid. Olen äärmiselt õnnelik selle üle. Muidugi ei ole ma üksinda olnud tubli. Ilma minu tagalata, perekonnata, ei oleks toimunud midagi. Mees ei ole virisenud eilse söögi üle ja on alati viinud ja toonud mind kui vaja ning tundnud siirast huvi; poja on mõistlik olnud ja ise oma õppimisega hakkama saanud; tütred on osutanud tõlketeenust ja olen küsinud ka konkreetset nõu; ämm-äi on osutanud lapse- ja koerahoidmiseteenust. 

Eile vastasin ühele küsitlusele netis ja küsimusele „teie haridus“, võisin nüüd uhkelt senise kesk-eri asemel panna kõrgharidus. Igatahes, koolis käimine andis kaks korda "tiivad", siis kui alustasin ja nüüd kui lõpetasin :D

Esmaspäev, 15. juuni 2015

Suvepäev, mis meelde jääb



Õnneks juhtusin ma selle aasta ainsa sooja ilmaga kodus olema. Meie suvedega on nii, et kunagi ei tea, mis tulemas on. Vähemalt said kergemad riided kapist väljaotsitud ja esimene bikiinivoorgi oma koerale, kassile ja pojale maha peetud. Pruuniks küll ei saanud ja isegi punaseks  mitte, kuid õhuvanni ikka sain :D Igatahes andis ilmataat (ilmselt) nii palju jõudu ja tuhinat juurde, et peale tubade koristamist lõin kuuriallgi korra majja ning aega jäi aias rohida, suvikõrvitsaid ja basiilikut istutada,  koeraga möllata ja isegi raamatut lugesin ka. P.s pikutasin batuudil ja päevitasin ka veidi.  Päikesel on võlujõud. Eilne vihm oli muidugi ka väga oodatud. Mullatükid aiamaal olid juba nii kõvad, et nendega võis naelu seina taguda. Mul on nii meeles lapsepõlves kuuldud ema-isa jutt vihmapuudusest ja aru ma ei saanud, mis sellest ikka nii palju rääkida. Nüüd kipuvad enda jututeemad ka vihmavähesusele minema. Ilmselt on see põllupidaja värk. Tahaks ju saaki ka saada. Kuigi,  olen täheldanud, et ilma saagita ei ole ma kunagi jäänud, on vaid kas suurem saak või väiksem saak. Aga vihm teeks maapinna pehmemaks ja umbrohtu saaks välja kiskuda koos juurtega ning põllulapike oleks korras, mis mulle väga meeldiks, kuid tavaliselt ma perfektsuseni ei jõua. Tuleb ju korda luua nii toas kui õues ja millegipärast need õueplaanid iga aastaga kasvavad :D Igatahes uus õueprojekt on käsil.