Järellainetus

Väsitav päev jättis ka järgmise päeva palgele oma väikese pitseri, väsimust oli mul kohe näost ja ka tegudest näha. Või oli see lihtsalt ebaõnn, et elektririistad ei tahtnud sel päeval mu käes töötada: neist üks viskas saba ja teist olin lihtsalt meeltesegaduses valesti käsitlenud :D Igatahes oli väike segadus. 

Väsitavaks aga kujunes pidulik lõpetamise päev: kõik see minek ja olek ja emotsioonid, mis olid küll ülevad , kuid suur pidulikkus jäi tunnetes puudu. Vaatamata sellele, et aktusel seda „õiget“ tunnet ei tekkinudki, olid siiski emotsioonid väga rõõmsad ja ilma hingevärinata sain ka dokumendi vastu võetud. Aktus oli ilus, sujuv, sõnavõtud tundelised ja mitte üleliia pikad. Eriti rõõmus olin oma pesapoju säravate silmade üle – ei lõpeta ju emad iga päev ülikooli. Tegelikult on ikka veidi uhke tunne küll, ei saa salata. Ja samas ei saa ka seda salata, et oli raske ka, eriti see enda kokkuvõtmine ja määratud ülesannete täitmine. Tagantjärgi läheb muidugi kõik iga päevaga üha kergemaks.

Tänaseks olen saanud palju kiidusõnu sugulastelt, sõpradelt ja tuttavatelt, mida on olnud oodatust palju rohkem. Ma ei osanud arvatagi, et mulle on nii palju kaasaelajaid. Olen äärmiselt õnnelik selle üle. Muidugi ei ole ma üksinda olnud tubli. Ilma minu tagalata, perekonnata, ei oleks toimunud midagi. Mees ei ole virisenud eilse söögi üle ja on alati viinud ja toonud mind kui vaja ning tundnud siirast huvi; poja on mõistlik olnud ja ise oma õppimisega hakkama saanud; tütred on osutanud tõlketeenust ja olen küsinud ka konkreetset nõu; ämm-äi on osutanud lapse- ja koerahoidmiseteenust. 

Eile vastasin ühele küsitlusele netis ja küsimusele „teie haridus“, võisin nüüd uhkelt senise kesk-eri asemel panna kõrgharidus. Igatahes, koolis käimine andis kaks korda "tiivad", siis kui alustasin ja nüüd kui lõpetasin :D