Mäletan, et mulle meeldis juba noorusekooliajal bussiga
sõita. Tore oli omi mõtteid mõlgutada, unistada ja niisama inimesi vaadata.
Mõnikord oli lausa kahju kiire päralejõudmise pärast – unistus oli alles
pooleli :D Ka nüüd valin minekuks üsna sageli bussi: ökoloogiline jalajälg jääb
väiksem ja suures linnas on auto sageli tüliks, eriti veel siis, kui ei tea, ei
tunne põhjalikult sealset liiklusekorraldust.
Bussi satuvad aga juhuse tahtel eri masti inimesed, keda
ühendab vaid soov kusagile kohale jõuda ning üks liikuv raudne kast. Seekord
oli seltskond maskuliinsem, kellest eristusid 12 aastane poiss, kamp veidi
purjus 20ndates noormehi, üks pensioniealine tõsine mees ja väga jutukas
vanapapi, kes väitis, et on juba üle 80-e. Noormeeste kamp oli tavapärasest
jutukam ja lärmakam, kuid kedagi nad ei tülitanud ja nende loba nii väga vali
ka ei olnud. Üldiselt olen ma seda meelt, et n.ö korralike reisijate suhtes ei
ole aus, kui peale võetakse purupurjus, agressiivsed inimesed. Seekord
tõepoolest ei häirinud, olid jah purjus, aga mis siis ikka. Mida muuta ei saa,
seda pole mõtet ka vaenata. Ühel maal avastasid noorhärrad, et nende peatus ja veidi lärmakamalt sättisid end maha minema. Jõudnud kohakuti pensioniealise
tõsise mehega, plahvatas see: „Kuradi joodikud“. Ilmselt istus ta hambad ristis
kuni sinnani ja siis pritsis oma tigeduse välja. Vanapapi aga ei olnud kuri,
vaid lihtsalt mainis, et noored mehed ja joovad end nii purju ning püüdis
tõsise mehega juttu teha. Küsis ühte ja päris teist, aga tõsine mees vaid
mühatas kõige peale ja laiutas närviliselt käsi. Näha oli, et vanapapi teda
tüütas. Vanapapi jaoks osutus aga päästerõngaks 12 aastane poiss, kes aitas
rõõmuga tolle suhtlemisvaegust leevendada. Esialgu papi küsis ja poiss vastas
viisakalt, kuid hiljem jutustas poiss ka ise omi asju, oma koolist ja perest.
Seda oli nii armas kuulata. Kuni tuli
poisi peatus ja varsti pidin ma ka ise maha minema. Vanapapi sõitis edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar