esmaspäev, 15. juuni 2015

Suvepäev, mis meelde jääb



Õnneks juhtusin ma selle aasta ainsa sooja ilmaga kodus olema. Meie suvedega on nii, et kunagi ei tea, mis tulemas on. Vähemalt said kergemad riided kapist väljaotsitud ja esimene bikiinivoorgi oma koerale, kassile ja pojale maha peetud. Pruuniks küll ei saanud ja isegi punaseks  mitte, kuid õhuvanni ikka sain :D Igatahes andis ilmataat (ilmselt) nii palju jõudu ja tuhinat juurde, et peale tubade koristamist lõin kuuriallgi korra majja ning aega jäi aias rohida, suvikõrvitsaid ja basiilikut istutada,  koeraga möllata ja isegi raamatut lugesin ka. P.s pikutasin batuudil ja päevitasin ka veidi.  Päikesel on võlujõud. Eilne vihm oli muidugi ka väga oodatud. Mullatükid aiamaal olid juba nii kõvad, et nendega võis naelu seina taguda. Mul on nii meeles lapsepõlves kuuldud ema-isa jutt vihmapuudusest ja aru ma ei saanud, mis sellest ikka nii palju rääkida. Nüüd kipuvad enda jututeemad ka vihmavähesusele minema. Ilmselt on see põllupidaja värk. Tahaks ju saaki ka saada. Kuigi,  olen täheldanud, et ilma saagita ei ole ma kunagi jäänud, on vaid kas suurem saak või väiksem saak. Aga vihm teeks maapinna pehmemaks ja umbrohtu saaks välja kiskuda koos juurtega ning põllulapike oleks korras, mis mulle väga meeldiks, kuid tavaliselt ma perfektsuseni ei jõua. Tuleb ju korda luua nii toas kui õues ja millegipärast need õueplaanid iga aastaga kasvavad :D Igatahes uus õueprojekt on käsil.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar