Õnneks juhtusin ma selle aasta ainsa sooja ilmaga kodus
olema. Meie suvedega on nii, et kunagi ei tea, mis tulemas on. Vähemalt said kergemad riided kapist väljaotsitud ja esimene bikiinivoorgi oma koerale, kassile ja
pojale maha peetud. Pruuniks küll ei saanud ja isegi punaseks mitte, kuid
õhuvanni ikka sain :D Igatahes andis ilmataat (ilmselt) nii palju jõudu ja
tuhinat juurde, et peale tubade koristamist lõin kuuriallgi korra majja ning
aega jäi aias rohida, suvikõrvitsaid ja basiilikut istutada, koeraga möllata ja isegi raamatut lugesin ka.
P.s pikutasin batuudil ja päevitasin ka veidi. Päikesel on võlujõud. Eilne vihm oli muidugi
ka väga oodatud. Mullatükid aiamaal olid juba nii kõvad, et nendega võis naelu
seina taguda. Mul on nii meeles lapsepõlves kuuldud ema-isa jutt vihmapuudusest
ja aru ma ei saanud, mis sellest ikka nii palju rääkida. Nüüd kipuvad enda
jututeemad ka vihmavähesusele minema. Ilmselt on see põllupidaja värk. Tahaks ju
saaki ka saada. Kuigi, olen täheldanud,
et ilma saagita ei ole ma kunagi jäänud, on vaid kas suurem saak või väiksem
saak. Aga vihm teeks maapinna pehmemaks ja umbrohtu saaks välja kiskuda koos
juurtega ning põllulapike oleks korras, mis mulle väga meeldiks, kuid
tavaliselt ma perfektsuseni ei jõua. Tuleb ju korda luua nii toas kui õues ja
millegipärast need õueplaanid iga aastaga kasvavad :D Igatahes uus õueprojekt
on käsil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar