Esmaspäev, 21. november 2022

neljakümneneljas

 

*Kaks üheealist naist, ühte neist kuulasin sõna otseses mõttes, suu ammuli. Tal lihtsalt oli selline töö, millest ma midagi ei teadnud ning tema kõnelemisviis oli suurepärane. Teine jäi varju kõigega. Eks me olemegi erinevad ja ausalt öeldes oli ka minu häälestatus erinev.

*Mõnikord tundub endale, et olen üsna mõistlik ja arukas inimene, samas mõnikord see mõistus üldse ei connecti. Täna oli taas see päev, mil mõistus ärkas lihtsalt liiga hilja, aga kui on hilja, siis lihtsalt ei lähe arvesse.

*Higitilgad olid nina otsas, kui põrandat harjaga küürisin. Täna oli kena päikeseline päev, paraku toob see rõõmus päike välja rõõmutu tolmu ja mustuse. Tahtsin sellest lahti saada, kuigi et see rõõm puhtuse üle on vaid ajutine, sest elu. Päeva mahtus veel koeraga kõndimine ja õhtul Gafe Grande restoran. Selline intensiivne päev.

*Päeva naer: ma näen su häält. Nii naljakat lõppfooru pole varem olnud. Päeva töö: lehtede riisumine. See töö oli ammu ootel ja hingel kohe kergem.  Päeva nael: vanim laps kodus käimas. Alati on rõõm, kui laiali lennanud lapsed kodutee üles leiavad. Päeva üllatus: mõned seenejäänukid metsas ja pealpea seis, mida ma arvasin, et ei saa isegi abiga hakkama, aga aitaja aitas ja sain hakkama.

*Üle pika aja oli taas maa kahutanud ning uduloor mattis hommiku endasse. Olen võtnud hinges endale kogukonna ees ühe kohustuse, s.t et kui mina seda ei tee, jääb tegemata üldse. Ja siin ma siis murran pead, et mis ja kuidas. Õnneks õpetab muna kana, sain palju asjalikku nõu.

*Olen viimasel ajal mõelnud, et kõik on nii hästi, energiat on, tervis on korras, perel sujub, harmoonia on olemas. Aga vist ei tohi nii tunda, sest see rahulolu on rikutud taas. Ei ole vast maailmalõpp, aga siiski.

*Enese rahustamise nippe ma hästi ei valda, täna paistis minu loppis oleks kaugele. Aga see polegi oluline. Oluline on, et ei lase mõistusel sündmustest ette joosta, et ei maaliks silme-ette musta stsenaariumi, et ei paanitseks ja üle ei reageeriks, sest vastasel juhul ei ole minust aitajat.

Neljapäev, 10. november 2022

Neljakümnekolmas

 

*Päeva plaan oli paigas, ja nii oligi: koristasin, riisusin lehti, tegin süüa. See töine osa oli nagu lunastus sellele, et mind õhtul jälle kodus ei ole. Sõbrannad vajasid ülevaatamist, kallistamist, kuulamist.  

*Täna panin enam-vähem punkti juba pikalt ootel olnud õuetöödele. Rassisin hoogsalt mitu tundi. Pärast oli rahulolu küll, sest tegemata tööd häirivad ka siis, kui mõtlen, et ah-las-olla. Õhtul kasutasin maksimaalselt praeahju, sest plaanis olid verivorstid, kuid sinna juurde mahtusid veel ahjuõunad, punapeedid ja müsli. Ma ei tea, miks ma mõnikord pusserdan, mõistus ütleb, et teen valesti, aga ikka teen. Seekordne mõistusevaheaeg oli müslit tehes. Segasin kõik komponendid kokku ja toppisin selle värvikirevuse ahju. Ma tean, et kuivatatud viljad kuivavad ahjus veelgi ning need lisatakse müslisse hiljem. Nii et pärast oli tükk nokkimist, et eemaldada kõrbenud rosinad, mustad sõstrad, goji marjad.

*Hommikuti käin peenralt rukolt võileivale toomas. N.ö tarkus seisneb ilmselt selles, et kes juuli lõpus seemne külvab, sel augustis taimed kirpudega kimpus, kuid seevastu novembris särab puhmas täies ilus.

*Minu usk joogasse süveneb üha enam ning olen õnnelik iga poosi üle, mis mul varem nii hästi ei õnnestunud. Tänane rõõm on kaamelipoos.

*Paberile üles kirjutamisel on kindel jõud, need asjad saavad tehtud. Seekord lihvisin ühe kasti ja koristasin saunamaja. Ilma ülestähenduseta mine tea, millal nendeni jõudnud oleks.

*Liiga vähe aega on kella keeramisest möödas, seega oli vist vale osta teatripiletid. Kuressaare Linnateatri Lea oli igati tõsine, köitev, asjalik tükk, näitlejad head, lavastus omanäoline, kuid sellegipoolest võitlesin terve esimese vaatuse unega. Diivaniteatrit pole veel keegi välja mõelnud, sellel oleks vast jumet.

*Jälle kodust-väljas-päev. Hommikul läksin ja õhtul hilja jõudsin. Nii on, et lisaks tööle võtab ka hobi oma aja ja hobi ootamine ka. Kui hobi alguse ja tööpäeva lõpu vahele jääb 1h, siis sõita koju ei ole suurt mõtet. Aga ega seegi ootamine kurtmise koht ei ole. Teine sõltuvuselaadne hobi, instagram, aitab aega veeta igati hästi.

Esmaspäev, 7. november 2022

Neljakümneteine

 

*Need päevad koos väikese piigaga on olnud supper toredad, väsitavad ka. Lapsuke on ideaalne, sööb, magab, mängib ja natuke viriseb ka, kui uni silmas, kõht tühi, mähku märg ja igav  on. Mina aga olen omadest harjumustest eemal ja see pisut väsitas. Sellegipoolest ootan uut võimalust pikisilmi.

*Käisime sünnipäeval. Kõik oli tore, aga sattusin jutupauniku küüsi.😀 Ta rääkis minuga terve selle aja, mil seal viibisime. Kuulasin ja noogutasin, mõne sõna sekka ütlemine, küsimine oleks ainult hoogu juurde andnud. Seega hoidusin, aga ega jutt sellegipoolest ei lõppenud. Mõni inimene on loomupoolest jutukas, teine ei saa sõnagi suust. Balanssi paluks. Aga ütleme nii, et päris ebahuvitav mul ei olnud, sest tema huvitegevus ja maailmanägemus on väga rikas ja neid seiklusi kuulata oli üsna huvitav. Aga 5h jutti oli pisut väsitav.

*Hing on alati rahul, kui miski õnnestub. Täna olin tööl ekstra rahul ja rõõmus. Mõned ebakohad tajusin ka ära, nii et õppetund pealekauba, mis siis veel tahta.

*Eelmisel korral oli seesama väsimus kallal, kui kella keerati. Imelik on kell 10 õhtul tukkuda ja siis voodisse ronida. Isegi sukavarras ei aidanud.

*Pean siin imelikku võitlust endaga. Jälgin Britti ja elan talle kaasa. Temas on olnud see miski, mis köidab. Kas ma tema kõiki samme heaks kiidan, see polegi oluline ja ega pole vaja kiita või laitagi, sest võõras inimene, kelle elu elad tema enda juttude põhjal, ei vaja kindlasti nõuandeid igalt kuulajalt.  Nüüd aga hakkab ta üha enam avameelitsema ainult tasulistel platvormidel ja kange kiusatus on osta endale ka lugemise õigus. Sest ikka tahaks teada, mis tema hinges toimub, miks ta nii toimib, kuidas läheb… See lugemisõiguse ostmine aitab ka temal elada, aga ma ei tea, kas ikka peaks teise inimese avameelsusest toitma oma uudishimu. Vist ei pea.

*Jalutasin kalmistul tihedas vihmasajus ja pilkases pimeduses, saatjateks tulekesed kalmudel. Küünlaid oli palju ja omamoodi maagiline oli kõndida seal. Õhtuses joogas süütasime küünlad iga üks oma lähedasele mõeldes. Ma tean, et ema on minuga kõikjal kaasa, kus ma ka astun, kõnnin ja käin. Hoiab silma peal, valvab me üle.

*Pime ja udune. Mõtlen küll, et hoian positiivset joont, aga see pimedas minek ja tulek tõmbab teotahte maha ning täna mõjub küll rusuvalt. Ehk läheb üle.