Kes meile moraali loeksid

Olen ehtne eestlane, sest töö ja vaeva nägemine teeb mind õnnelikuks, vähemalt sellel hetkel, kui see töö on valmis saanud. Enamasti on tööde protsess samuti nauditav, muidugi sõltub.  Näiteks aiatööd, kui olen end alustama suutnud panna, siis toimetan rõõmuga, kõik muud mõtted on läinud, olen vaid mina ja minu kujutluses arenev aed. Koer kontrollib aeg-ajalt samuti mida teen, ja meeski on mõnel raskemal tööetapil abiks. Aga üldjuhul jah, mina ja aed. Või ka nõude pesemine, tubade koristamine – kui olen suutnud alustada, siis edeneb rõõmsalt. Ainult algused on mõnikord rasked, sest tähelepanu segadusele ei juhi keegi ja moraaligi ei loe. 

Viimati olin õnnelik nädalavahetusel. Koristasin innuga. Võib ju mõelda, et mida sul kogu aeg koristada, pere on ju väike. Aga millegipärast läheb nii, et pere on väike, aga segadus suur.😉 Seekord jõudsid koristustööd toast ka õue. Muru sai niidetud, peenrad kergelt kobestatud, tulbi sibulad mulda pandud. Pealtnäha väiksed tegemised, aga rõõmu kui palju. Õnne mõiste muutub ajas, see on üsna kindel. Ja küllap käib ka inimeseks olemisega kaasas.

Kui räägin seda juttu oma pesapojale, siis ta seda kindlasti ei usu. Ta koristab küll, aga mitte enda järelt. Seega moraali ma ikka loen, kuid enamasti läheb see kurtidele kõrvadele. Siiski kui tuju tuleb,  koristatakse ka moraalita ja vahest harva võib ta koristades isegi õnnelik olla, vähemalt mulle tundub nii, sest mõnikord tehakse seda innuga.Aga mis seal salata, olin kord ju ise samasugune.

Hetkel aga kummitab mind üks laul, mis tuli täiesti ei tea kust seoses ühe teistlaadi väikese sündmusega, mis lapse jaoks oli ilmselgelt suur sündmus, kuid ema oli paanikas ja isa tõttas appi. Kahju jäi sündimata. Perekonna asi – kõik ühe eest.😊 Moraali lugesin siiski ka, kuis siis muidu :) Kuigi tuleb tunnistada, et ajalugu kordub siingi. Laul võtab aga peresuhted kenasti kokku 😃

 REF: Kui ei oleks isasid

ja kui ei oleks poegi,

kui ei oleks vahel veidi-vallatust

ja kui ei oleks emasid,

kes meil moraali loeksid,

siis ei oleks õnne

ega armastust.



Vahel nagu kombeks poissi põhjalikult sarjad

kui on mõni asi tehtud nii ja mitte naa.

Samas paned tähele, et endalegi marjaks,

kuluks ära keretäis kui teisiti ei saa...



REF: Kui ei oleks isasid...



Poisid on meil toredad ja isegi ei märka,

et nad meile sirgunud on kõrgelt üle pea.

Õlad läevad laiemaks ja habe juba tärkab

ning meil endil neidudega ammugi ei vea...

Peaaegu nägin paavsti ja puistasin südant

On väga tore, kui kodust välja saab, emotsioone tuleb juurde peaaegu alati kohe kapaga. Viimane käik pakkus isegi rohkem kui tavaliselt, sest nägin ilmselt seda autot, millega paavsti sõidutati. Tegelt olen üsna kindel. Suur asi ju! Oli põnev jälgida kõike seda elevust ja asjade korraldust kõrvalt: liiklus oli suletud, tänavad julgeoleku ja politsei poolt turvatud, inimesed filmisid või pildistasid. Jah, ega nii kõrget külalist meil sageli ei käi ning tähelepanu on väga asjakohane. Minul oli üks teine üritus, kuid õnneks olin ajastanud end täpselt selleks ajaks, kui paavsti lennujaamast Kadriorgu sõidutati. Vabaduseväljakule ma muidugi ei läinud, sest teine üritus ju.

Minu üritus oli eos juba veidi kõhedust tekitav, sest ma teadsin minnes, et ma ei tunne seal kedagi. Uudishimu oli suur, seega ei tahtnud minemata ka jätta. Kuid kohalejõudes nägin ühte üksinda seisvat nägu, keda olin korra kohanud ja seda kohta, kus see nägemine toimus, mäletasin samuti, seega lendasin peale: ohoo, üks tuttav nägu ka teiste seas.😊 Loomulikult vajas selline pealelend selgitust. Selgitused selgitatud saime automaatselt kohe jutu peale ja olen taas kord vaat et oma pool elulugu ära jutustanud peaaegu võõrale inimesele.😃 Tema ka. Kusjuures ta oli väga hea kuulaja. Üritasin ka olla. Igatahes mõnikord võib hetke otsus olla nii õige: mul oli koju jõudes selline tunne, et sain kokku vana tuttavaga. 

Üldiselt olen täheldanud, et ükski inimene ei ole ainulaadne  selles mõttes, et mingid iseloomujooned, olek ja hoiak on korduvad. Nii tundsin ma temas ära pisut ka ühe teise inimese. Võib-olla sellepärast olin ka nii avameelne. Võib olla olin minagi kellegi natuke-teisik. Igatahes, külma tuulega päev oli nagu pärl teiste argiste kõrval. Paavst peaaegu nähtud ja süda ka puistatud, no mis sa hing veel ihkad.

*******************

Võõrutusnähud kudumisest ei ole veel tunda andnud, sest olen nokitsenud õhtuti muude asjade kallal ja kudumine ei ole meeldegi tulnud. Näiteks toodi kotitäis kukeseeni ja nende prahist puhastamine võttis aega nii poolteist tundi kindlasti. Järgmise õhtu paar tundi kulus nende praadimisele ning kolmanda päeva õhtu sügavkülma pakendamisele. Siis tuli õunamoositegemise isu, just tegemise, sest tuli mõte: kaneel ja astelpajud ja õunad kokku keema panna. Moos tuli välja moos mis moos.

Kalender on selgi aastal väga koostööaldis ilmataadiga, sügis saabus sügisele omase näoga. Veel reede hiljaõhtul 21 kraadi oli soojem, kui mõnel nirul suveõhtul. Istusin õuemajakeses, kuulasin tuule kohinat ja tuulekella tilinat ning lugesin „Serafima ja Bogdani“. Idüll missugune! Olen liiga harva lubanud endale sellist idülli. Kuidagi on nii, et kui mingeid praktilisi toiminguid ei ole, maandud õhtul tugitooli ja istud seal. Hing tahaks õue minna, kuid mõistus ei suuda keha piisavalt tagant sundida. Igatahes olen tänulik selle sooja tiliseva sumeda õhtu eest, sest see oli erakordne, mis kindlasti jääb meelde kauemaks. Mälestustes püsiva asukoha olemasoluks on vaja erakorralisust. 

Praegu läheneb aga kurjakuulutav äike. Loodan, et ta ei too kaasa midagi mäletamisväärset.