*******************

Võõrutusnähud kudumisest ei ole veel tunda andnud, sest olen nokitsenud õhtuti muude asjade kallal ja kudumine ei ole meeldegi tulnud. Näiteks toodi kotitäis kukeseeni ja nende prahist puhastamine võttis aega nii poolteist tundi kindlasti. Järgmise õhtu paar tundi kulus nende praadimisele ning kolmanda päeva õhtu sügavkülma pakendamisele. Siis tuli õunamoositegemise isu, just tegemise, sest tuli mõte: kaneel ja astelpajud ja õunad kokku keema panna. Moos tuli välja moos mis moos.

Kalender on selgi aastal väga koostööaldis ilmataadiga, sügis saabus sügisele omase näoga. Veel reede hiljaõhtul 21 kraadi oli soojem, kui mõnel nirul suveõhtul. Istusin õuemajakeses, kuulasin tuule kohinat ja tuulekella tilinat ning lugesin „Serafima ja Bogdani“. Idüll missugune! Olen liiga harva lubanud endale sellist idülli. Kuidagi on nii, et kui mingeid praktilisi toiminguid ei ole, maandud õhtul tugitooli ja istud seal. Hing tahaks õue minna, kuid mõistus ei suuda keha piisavalt tagant sundida. Igatahes olen tänulik selle sooja tiliseva sumeda õhtu eest, sest see oli erakordne, mis kindlasti jääb meelde kauemaks. Mälestustes püsiva asukoha olemasoluks on vaja erakorralisust. 

Praegu läheneb aga kurjakuulutav äike. Loodan, et ta ei too kaasa midagi mäletamisväärset.