Peaaegu nägin paavsti ja puistasin südant

On väga tore, kui kodust välja saab, emotsioone tuleb juurde peaaegu alati kohe kapaga. Viimane käik pakkus isegi rohkem kui tavaliselt, sest nägin ilmselt seda autot, millega paavsti sõidutati. Tegelt olen üsna kindel. Suur asi ju! Oli põnev jälgida kõike seda elevust ja asjade korraldust kõrvalt: liiklus oli suletud, tänavad julgeoleku ja politsei poolt turvatud, inimesed filmisid või pildistasid. Jah, ega nii kõrget külalist meil sageli ei käi ning tähelepanu on väga asjakohane. Minul oli üks teine üritus, kuid õnneks olin ajastanud end täpselt selleks ajaks, kui paavsti lennujaamast Kadriorgu sõidutati. Vabaduseväljakule ma muidugi ei läinud, sest teine üritus ju.

Minu üritus oli eos juba veidi kõhedust tekitav, sest ma teadsin minnes, et ma ei tunne seal kedagi. Uudishimu oli suur, seega ei tahtnud minemata ka jätta. Kuid kohalejõudes nägin ühte üksinda seisvat nägu, keda olin korra kohanud ja seda kohta, kus see nägemine toimus, mäletasin samuti, seega lendasin peale: ohoo, üks tuttav nägu ka teiste seas.😊 Loomulikult vajas selline pealelend selgitust. Selgitused selgitatud saime automaatselt kohe jutu peale ja olen taas kord vaat et oma pool elulugu ära jutustanud peaaegu võõrale inimesele.😃 Tema ka. Kusjuures ta oli väga hea kuulaja. Üritasin ka olla. Igatahes mõnikord võib hetke otsus olla nii õige: mul oli koju jõudes selline tunne, et sain kokku vana tuttavaga. 

Üldiselt olen täheldanud, et ükski inimene ei ole ainulaadne  selles mõttes, et mingid iseloomujooned, olek ja hoiak on korduvad. Nii tundsin ma temas ära pisut ka ühe teise inimese. Võib-olla sellepärast olin ka nii avameelne. Võib olla olin minagi kellegi natuke-teisik. Igatahes, külma tuulega päev oli nagu pärl teiste argiste kõrval. Paavst peaaegu nähtud ja süda ka puistatud, no mis sa hing veel ihkad.