Väik matk

Mees hommikul helistas ja teatas, et Eestimaa teises otsas on lumi maas. Õnneks meil veel ei ole, kuigi midagi lumelaadset taevast tuleb. Meie õnneks sai meie selle sügise matk ka enne varajast lund teoks, ehk siis suutsime ajastada oma käigu üsna õigeaegselt, enne külma ja lörtsi. Seekord matkasime Kaisma suurjärvepuhkeala matkarajal. Rada on 1,5 km pikkune ja täitsa uus alles, avati selle suve lõpul. Järve ümbrus on minu meelest üks Eesti kaunimaid kohti: kasesalu, raba, vesi, kõik komponendid olemas, et väärida nimetust - ilus.  Ega matkast midagi rääkida ei olegi, rada on ju laudadest, komistada ja kukkuda ei ole kusagile, kui kenasti ninaette vaatad. Seda aga ma ei vaadanud, millisesse asendisse termosekaane avaus jääb. Võtsin autost oma seljakoti, et siis pärast matkamist ka väike kohvi-koogi paus ühe varjualuse all teha ja muidugi mida enam ei olnud, oli kohvi. Õnneks oli kott kohvipidav, nii et auto iste jäi vähemalt rikkumata. Kooki ikka sõime, kuid igaks juhuks kohvi kotist ei hakanud valama. Olingi kaua ilma äpardusteta läbi saanud.

Varsakabi usub vist, et on kevad

Sile tee

Veel on mingid värvid looduses

Loominguline õunavorm

Aknast välja vaadates pole vigagi, aga õues on jummala külm juba. Kodukask on raagus ja natuke kurb on, et algavad talvevintsutused pole kaugel. Muidugi ei pea meist mitteolenevaid asju vintsutusena võtma, aga millegipärast on nii, et talvel on energiat kuidagi vähem või kui seda ei olegi vähem, siis midagi asjalikku tehtud saab (jõuab) oluliselt vähem kui suvel. Näituseks eile tegin ca 5 tundi süüa ja valmis said ainult ahjukartulid-köögiviljad ja omaloominguline õunavorm ning kulus vaid paar tundi, kui neid enam ei olnud, ja mina nagu polekski midagi teinud. Natuke on ikka hea meel ka, et kiirelt n.ö kaubaks läksid, sest ega ma just väga oma kokkamise oskusega ei hiilga, kuid mõned nipid olen ikka omandanud. Näiteks ahjukartulid on küll klassika, kuid hea maitse annab neile alati küüslaugu lisamine. Sellist täiesti omaloomingulist õunavormi olen teinud sel sügisel sageli, sest õunu jagub ja kuidagi kahju on lihtsalt niisama komposti vedada. Seekord tükeldasin (ei koorinud) Sügisjoonikuid terve klaasvormi täie (sinna mu aeg kuluski), segasin õunad suhkru ja kaneeliga. Peale valasin 4 muna + 2 spl kartulijahu + 2 spl seesamiseemneid + 1 spl suhkrut segu, ning vorm küpses kuni õunad küpsed. Minu arvates on selline vorm parem, kui lihtsalt ahjuõunad, mis jäävad tavaliselt liiga hapud. Piimaga koos sellist magustoitu süüa on imehea. Sarnast vormi võib teha ka näiteks kaerahelveste ja muude seemnetega või ilma seemneteta. Eks see on maitse ja kapis olemasoleva kraami küsimus, tuleb ainult loominguliste silmadega ringi vaadata.

Kehvade ostude ping-pong

Mängisime ühe toreda elunäinud härrasmehega ping-pongi. Tema alustas looga, kuidas ta endale praak pesumasina ostis, masina parandajat korduvalt koju sõidutas ja kümneid ja kümneid eurosid masinasse mattis. Mina sain juttu jätkata ilma käepidemeta ostetud külmkapi looga. Tema poolt tuli kohe vastulöök totaalselt ohtliku haamri ostuga. Mina servisin vastu tõigaga, et olime ostnud lipumasti, aga kinnituspolte polnud kaasa pandud. Siis vastas tema nädal aega vastu pidanud jalanõudega. Minul olid ka sellised saapad kunagi ostetud. Selline üle laua andmine kestis ikka päris pikalt… kuni leppisime kokku viigiga. Ei trumbanud me kumbki üksteist üle, meie varna jäi neid õnnetukesi lugusid veelgi.

Nüüd võib tunduda, et kokku said kaks vana vingukotti, kes kaeblesid oma kehvade ostude üle. Aga võtab  ju vinguma, kui oled ostu teinud lootusega, et ülearust higi sinna juurde valama ei pea. Sellegipoolest oli härra väga lõbus ja suupeale polnud ka kukkunud. Ning ega minagi suuremas plaanis sellistest apsakatest end häirida lase, aga vinguma (vanduma) võtab ikkagi. Kokkuvõtteks oli päris lõbus sellist kordamööda jutulõnga üleantavat vestlust pidada;)