Pühapäev, 2. oktoober 2016

Tuuleklutt ja vahused lained


Tuul käis ukse taga koputamas, tuul käis ukse linki raputamas. Lapsed tehke lahti ukselukk, palub haledasti tuuleklutt… Teate seda laulu? Minu üks sagedamini lauldud laste laul, mida meie poisslaps kuulis hommikul, õhtul, lõunaajal ja laulis ise ka kaasa. See sama tuuleklutt käis meie maad räsimas. Enam ei ole õunad puus, vaid maas ja lisaks on oksapuru ka õu täis. Kuna mul oli vaja asjapärast kodust välja sõita, ja see „asja“ viis mööda ka koduküla rannast, siis käisin mereääres tuult ja laineid vaatamas. Õnneks ei ole ma just kärbeskaalus, seega sain ilma triikrauata taskus hakkama ning püksid jäid ka jalga, kuid vihin ja vaatepilt olid ikka väga võimsad. Tuul tuli otse merelt ja lained laksusid mõnusa vahumerega randa. Oleks mul aega rohkem olnud, siis oleksin seal istunud ja kuulanud tuulekluti laulu ning vaadanud tuulekluti vempe tunde, aga aega ei olnud. Sageli saab ju mõtelda  küll, et kuhu kiiret ja aega tuleb võtta, aga alati ei ole seda võtta. Kellaaeg hakkas juba õhtutundidele lähenema ja mind oodati. Teatavasti on ootaja aeg pikk.Seda küll ei tea, kui pikalt tuleb uut sellist tormist vaatepilt oodata, kuid sügisene muutlik aeg, küll näeb veel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar