Põskedele poetatud pisarad

Viimasel ajal olen Jaan Pehkiloomest lausa sõltuvuses. Tänagi kuulan ja mõtlen selle eelmise loo peale ning ühtlasi tulevad meelde oma nutetud ja nutmata jäänud (jäetud) pisarad. Mina nutunaine ei ole, vähemalt enda arvates. Enim pisaraid poetan põskedele naerdes, mis on üsna ebamugav omadus. Kui naer tuleb südamest ja lihtsalt väga naljakas on, siis on põsed pisaratest märjad ning mul on mõnikord ka piinlik nende märgade põskede pärast.  

Nutmist peetakse tavaliselt negatiivse tundmuse väljenduseks. Mina nutan kas jõuetuse- või kaotustundest ja kellegi kaasatundmisest. Kui tuleb keegi kas otse või kaude öeldes „oh sa vaeseke“, siis ajab ju nutma, sest endalegi hakkab tunduma, et olengi „vaeseke“. 

Härduspisaraid valan mõnikord ka, näiteks on ajanud mind nutma seelaul ja see laul, ehk kõik see, mis lastega seonduv s.h näiteks koolide lõpetamised, esinemised ja kaugele ära minekud. Üks suur nutmine on meeles oma kooli lõpetamisest, kus klassiõed laulsid laval ja see ajas neid nutma, mis ajas omakorda meid, mittelauljaid nutma, nii et lõpuks oli meil suur nutu koor.  Mõnikord tuleb pisar põsenurka ka kellegi võidust, näiteks olümpiamängud või laulupidu loovad sellise meeleolu või miski muu suur ja võimas. Küllap on ka neid pisaraid, mis jäävadki nutmata. Kas ei ole nutmiseks sobiv aeg või koht või ka õige emotsioon. Üks on siiski kindel, pärast nutmist hakkab kergem.