Sügise tunnused

Vaatamata sellele, et ilmad on meil veel suvised, tajusin täna hommikul ärgates, et minu jaoks on ka sügis täiega kohal - voodist oli end  külm üles vedada. Peale selle annavad sügisest aimu taas käivitunud  Hommiku TV, mis annab hea stardi päevale; päevad on lühemad ja õhtul maandun oma tugitooli järjest varem; telerist on alanud sügishooaja vanad tuttavad ja uued tundmatud saated; kärbsed on alustanud massilist pealetungi ja trügivad iga hinna eest tubadesse, nii et piits peos on põhiline abivahend oma häirimatu oleku tagamiseks. 

Ja veel peale peale selle  on sügis mõnusalt õunalõhnaline, saab ju neid ikka usinasti kokku korjata ning komposti kärutada. 

Siis on sügisel märja mulla ja niiskuse lõhn, näiteks kasvuhoone muld on ammu ilma kastmatagi liigsest niiskusest kokkukleepunud ning puhta jalanõuga sealt juba välja ei astu. 

Veel on kodukask kenasti kollasekirjuks muutunud. Suvikõrvits annab tublisti saaki ja põllul lokkab üks vastik umbrohi, võõrkakar.   

Viis päeva nädalas on vaja olla papakoilaadne ärataja: „kas sa oled üleval“ ja viis päeva nädalas on vaja olla  taksojuht: „bussijaama palun“. 

Sügise lähenemisest oli vist sassis ka üks hiiglama suur vaablane, kes meie aknale öövarjus koputas ja palus luba sisenemiseks. Kui koputatakse, tuleb ju tuppa lasta. Hiljem muidugi kahetsesin oma mõtlematust, sest väike putukas sumises  ähvardavalt mööda elamist ja käivitas suures inimeses paanika „mõtle kui ta nõelab“. Kuna nõelamisehirmus polnud minust tema maha lööjat, siis oli ta hommikulgi köögis olemas, kuid õnneks taltsamas olekus ja enam ei tiirutanud ringi. Avasin veranda ukse ja loodan, et nüüd on ta läinud. Tegelikult  lasin ta kassipähe tuppa, kobistas vastu akent ja mina lootsin, et meie kiisu on oma rännakutelt tagasi. Sügisepoole peaks kassil ka rohkem aru pähe tulema ja ta võiks tajuda rohkem oma lemmiklooma staatust.