Kui ma oleksin, aga õnneks ma ei ole

Uudiseid on nagu paduvihm, mille alla võib ära uppuda, kui ennast millegagi ei kaitse. Nii tuleb ikka blokeering ette panna ja kõike mitte kõrvade vahelt läbi lasta. Teiste elud seal hulgas on ikka päris leebe uudiste variant, mis muuhulgas kütavad kirgi ja pakuvad jututeemasid. Näiteks meie Erika Salumäe peredraama, mille ta on lasknud paisutada nii suureks, et see mahub pea iga eestlase vestlusteemaks. Minul on juba mitmed arutelud sellel teemal peetud ja võtan selle ka siin teemaks ;) 

Kui mina oleksin Erika, siis ma oleksin oma tütrele andnud loa abiellumiseks, ma  ei jahuks hariduse olulisusest nüüd, kui see peab ajutiselt nagunii peatuma; ma saaksin aru, et kool pole jänes, mis eest ära jookseb; ma mõistaksin, et tütar on mul ainus maapeal ja temaga mitteläbisaamine oleks katastroof; ma oleksin oma suumulgu kinni hoidnud ja mitte lasknud meedial endaga manipuleerida.

Õnneks ma ei ole tema ja sellised probleemid on olemata. Olen alati olnud seda meelt, et proovi ikka oma lastega paremini läbi saada, siis räägitakse sulle ka midagi. Vastasel juhul saaksid osa pigem vassimisest või isegi valetamisest. Vanem generatsioon peaks ikka olema targem, noored alles õpivad elu. Kahjuks arvavad nad küll, et vanemad ei tea suurt midagi, ja saavad omad valud ja vitsad kätte tavaliselt oma eksimustest, jättes tähele panemata vanema generatsiooni manitsused. Aga nii on, oli juba minu nooruse ajal ja küllap ka enne seda. Nii et neid manitsussõnadel tuleb ka sageli sabast kinni võtta ja mitte välja lasta tulla. Mis on paganama raske mõnikord.