Reede, 27. mai 2022

21. nädal

?Kõik oluline, v.a kurgid on mulda pandud. Lõpetasin selle töö suisa hilisõhtul. Kevadine aiatööde hoog on sees. Ilm on ka soojemaks läinud ja uus jama, sääsed, on kohal.

 

`Täna oli jälle vihmane ja külm. Kohe vastik, sest millimeeter ihust ihkaks soojust. Elu ja meeleolu siiski ilm ju ei sega. Oli tavaline töö ja kodu päev.

 

`On vist Juhani puukooli slogan „istutades oled sa õnnelik“`? Mulle mõjub ka istutamine rahustavalt ja rõõmustavalt. Täna veetsin terve päeva midagi istutades. Potiroosid said mulda, kannikesi jagasin, päevaliilia, nõianõgesed maandusid uude kohta, peenrakastid ja muud õõnsad anumad täitsin ära. Mööda õue kõndides samme tuli pea 10000, sest osa samme tuli juurde unustamise arvelt, osa uute istutamise mõtete arvelt.

 

? Täna oli kaevamise kord, kaevasin nii, et maa must. Meil jäi maasika ja künnimaa vahele üks inetu võililli täis maajupike ja ainus mõistlik lahendus oli sellest peenar teha. Jonni minus on ja omas tempos selle üsna pika maalapi kaevatud sain. Valutava selja kiuste. Esimest korda elus tegin ka võilillepestot. Tuli välja hää. Õhtul naelutas mind teleka ette ETV2 „Meie unistuste talu“, mis oli täiesti teistsugune film maaelust, kus üks elunüanss mõjutab teist ning kus elu ongi üks suur liigirikkus ja vastastikkune sõltuvus.

 

`Hommikul tööle läksin külma kevade riietuses. Päev küttis ilma soojaks ja koju minnes oli mu riietus liiga talvine. Kõik võib  nii kiiresti muutuda. Õhtul premeerisin end joogaga. Läksin kohale mitte kõige parema eelhäälestusega, aga kohale jõudes unus häälestatus ja ma isegi suutsin end veidi argimõtetest välja lülitada ja lihtsalt olla. Võib olla see jooga värk ikka toimib ning aitab muuta midagi minu elus paremuse poole. Mis see on, mis paremaks võiks muutuda, ega sedagi ma ei tea, sest põhimõtteliselt ma ju rahulolematu ei ole. Aga tervis vajab hoidmist, meelerahu säilitamist.

 

´Ärkasin varem kui tavaliselt, sest mul kõik prügipäeva ettevalmistused tegemata. Kuna nii vara pidin asjalik olema, siis kujuneski hommik asjalikuks. Koristasin ja mässasin toas. Õhtul istutasin aga taas taimi. Mingi taime hullus on peale tulnud. Võiks ja saaks ju lihtsamalt, aga kui taimeke on tärganud, ei taha olla tema eluküünla kustutaja. Ikka annan võimaluse kasvamiseks.

 

´Taas ilus hommik,soe, mõnus, rahulik. Linnud laulavad ja mets lõhnab. Hommikul aga ei jõua selle õueiluga suurt midagi peale hakata. Õhtuks sai see suppersoe otsa ja koju jõudsin ka hilja, sest üks kokkusaamine võttis  aega tundi paar. Sellegipoolest  panin õhtuhämaruses veel kurgid ja oad mulda ning mõtlesin  nende inimeste väljaöeldu peale.

  

Neljapäev, 19. mai 2022

Nädalaid 20

 

*Päeva plaanis ei olnud täna midagi olulist, ja seda õnneks. Sest neid aja veetmise aitajaid oli rohkesti. Oodatuid ja ootamatuid. Üks ontlik härra tutvustas oma loomingut, üks naine jutustas oma perest, maast ja ilmast ning kolmandaga vestlesime niisama tühjast tähjast. Igatahes tundsin, et oleksin mõne vestluse asemel võinud midagi tarka teha, aga minust ei ole ju ärahiilijat, ütlejat, sekkujat.

*Sõitsin lapsele külla, sest taas üks aastaring on täitunud. Võin vaid õndsalt ohata, et alles ta oli … ja nüüd juba … Meie tänane aeg ei olnud pidune, sünnipäevalaps kokkas ja mina asjatasin beebsuga. Pärast läksid kolm naist šoppama, sest minul oli kinkekaart lunastada ning isiklik nõuandja ka olemas. Sain selle kinkekaardi lunastatud üsna mõistlikult, kuigi mul kleidi ostmise plaani üleüldse ei olnud. Aga meel muutus poes. Millegipärast ei suuda minu mõttemaailm uue moega kaasa minna ja raske on osta laiakaid pükse ja puhvvarrukatega pluuse. Sest need on mul kunagi juba olnud. Igatahes oli taas tore päev. Selle tegi toredamaks seegi, et kaasa võtab ikka ja jälle minu õlult koormat väiksemaks. See vist ongi armastus, kui sina lähed uitama ja tema on nõus sinu eest kõik kartulid maha panema.

*Koristasin kodu sh pesin aknaid, samal ajal mõtlesin, et üldse ei viitsi, aga ikka pesin ja pesin, kuni terve maja aknad said pestud. Tahtejõud töötas. Õhtu oli eurovisiooni pärast. Hingest-fänn ma ei ole, aga no aasta muusikasündmus ja meie Stefan ju ka. Esimest korda kuulates olid paljud laulud imelikud, kuid nüüd üle kuulates oli tunne teine: Saksamaa, Rootsi, Itaalia laulud meeldisid väga, Poola laulja oli suurepärane, Moldova lustlik ja muidugi Stefan, kelle hääles on nii palju värve. Hääletamise aeg oli juba too much minu jaoks. Õnneks oli kaas minust vastupidavam.

*Hommikul kandis kaasa mulle ette hääletamise tulemused ja minu mõtteis oli: nähh. Mitte et mulle Ukraina laul ei meeldiks, meeldib küll, ja kindlasti on tore see, et näidati toetust ja poolehoidu, aga kas nii vaene, sõjast räsitud maa peaks korraldaja olema ning teadmata on ka rahuaja saabumine. Kes julgeks sinna laulma minna, kui kusagil riigis lõhkevad pommid?

*Tuuled, külmad kevadtuuled.

*Tänagi sama külm. Aga laps oli külas ja viisin lapse ning looma jalutama. Nägime taas kotkast, luigepaari ja ühte prügikoristajat. Aru ma ei saa, miks peab keegi kellegi järelt koristama? Ilus looduslik paik, vaikus ja rahu ning inimesed lihtsalt reostavad.

*Minu ei vaim ei ole ootamatusteks nii väga valmis. Olen pigem see, kellel on plaan, kavatsus. Täna selgus aga õhtueel, et külla kutse. Ei olnud vaimustuses, aga ikkagi läksime ja muidugi ei kahetse. Sest seltskond oli tore, naerda sai,  noogutada ja mõne sõna ka sekka öelda. Ning teiste kodud inspireerivad alati. Sain uut innustust ja mõtteid ka. Tasub end ikka oma harjumuspärasest välja tirida.

*On vist jällegi see oma elu kiireks elamise hetk. Päeval rõõmustasin ühe väikese maakooli toredate laste üle, kel oli silmis säde ja siiras rõõm vaatas vastu, kui neile kiidusõnad sain ära öeldud. Õhtu oli trennide päralt. Läks kuidagi nii, et algul iganädalane tantsutrenn ja pärast oli võimalus jääda ka joogatama. Tegin siis selle ka otsa ja keha tunne jäi hea. Mida aga ma ei oska, see on väljalülitamine. Minu mõte kipub ikka kappama oma rada mööda ajal, mil peaks enda sisse vaatama, lõõgastuma. Kuidas seda mõtte jaksu küll sundida?

Neljapäev, 12. mai 2022

19. nädal

 

*Olgu siis üks manner üks riik, siis ei oleks vaja sõdida maade ja võimu pärast. Inimese elu on niigi lühike siin maamuna peal, kas seda aega peab kulutama sõdimisele, vihale, vaenule!? Jõudsime sellisele järeldusele hommikusel mokalaadal.

Täna on väsimus kontides. Eilne tantsuproov annab tunda vist. Siiski tuli õhtupoole selline tegusemise tuhin peale ja tomatid said päris mulda istutatud. Alaku siis nende kasvuspurt, nagunii on nad kasvuhoones ööl ja päeval. Öödel aitan neil pisut sooja saada.

*Tänane tööpõld kapsamaal oli edukas, mulda panin kõik brokkoli, kale taimed, mis idanema olid hakanud. Oli taas selline päev, mil mõttel oli lendu ja tegudes indu. Isegi ühte pikalt plaanitud koolitust vaatasin netist ja omast arust talletasin ka. Eks näis. See mälu on paras vingerpuss, liiga lühike teine.😀

*Päev kulges mängides ja joostes – lapsed oli külas või kodus ? vist ikka külas, sest igal on oma kodu. Minu emadepäev oli täna. Tohutult tänulik nende olemasolu pärast ja sellepärast, millisteks inimesteks nad on kujunenud, millisteks nad on kasvanud. 💖Olen üsna seda meelt, et lapsi ei saa voolida oma vaimusilma järgi. Nad on iseseisvad isiksused, ja kui siis näed, et natuke nagu on seda sinu vaimusilma neis ka, siis seda parem.

*Oma emale panin küünla. Ta on iga jumala päev mul meeles. Millegipärast on nii seatud, et vanemaks saades süveneb heldimus, tänu, võib olla ka süümekas, et noorem mina ei olnud mitte sugugi paha laps, aga oleksin siiski võinud rohkem panustada, pingutada, olemas olla. Muidugi ma olin, aga lihtsalt ei osanud rohkem, sest nõukaaja inimestele tundekasvatust ei jagatud, sellest ei räägitud, sellest ei hoolitud. Nii lihtsalt oli. Ega selle tunde ja teadmisega pole midagi enam peale hakata. Lihtsalt, mõnikord on sellest kurb, ja tänase päeva üldine foon tuletab seda meelde.

*Ikka külm. Hommikud ja õhtud on kattelooriga mässamise aeg. Vahepeale jäi palju muud ka. Tänase päeva märksõna on kolleegid. Minu töö iseloom on selline, et osa kolleege on nagu taevatähed, sa tead, et nad on olemas teatud kauguses, aegajalt mõtled neile, aga kokku ei puutu. Täna siis nägime ka silmast silma, oli tore.

*See päev oli minu ja kulutasin selle töiselt, ikka kodu heaks. Koristasin kappi, pakkisin talverõivaid, pesin aknaid, tassisin lilleistikud kasvuhoonesse, korrastasin lillepeenraid, lakkisin küüsi 😀– olin väga tubli. Liiast oli vist eurovisiooni vaatamine, sest südaöö on liiga hilja põhku pugemiseks.

*Ma teadsin, et liiga kaua ärkvel ei ole hea mõte. Nii hakkas ta vaikselt kerima ja õhtuks oli tuumapeavalu kohal.

Neljapäev, 5. mai 2022

18. nädal

 

*Kiideti meie kodu ja mina nagu õige eestlane vastasin, et oh nii tavaline. Kusjuures ma valetasin, mulle endale meeldib ka meie kodu väga. Ei tea, mis võltstagasihoidlikkus see on.

*Juba üsna vara hommikul oli vaja linna sõita, sest oli asja ja selle „asja“ külge tuleb pookida veel mitu asja, sest aeg ja raha on teadagi väärtus. Praegu on vaja varuda aiakraami ja selleks oli mul isegi nimekiri koostatud: katteloor, väetis, kindad, seemned jne.  Üsna tükk raha jäi Maarahva poodi maha. Loeng, see põhjus, miks linna läksin, oli humoorikas, nalja sai ja naerda sai ning päeva lõpuks olin ainuüksi sellest naerust väsinud. Aga väsimusel ei saanud lasta võimust võtta, sest Melchior vajas ka nägemist. Film üldjoontes mulle meeldis, vau elamust ei tekitanud. Kole palju võpatama panevaid lähikaadreid oli, igav ei olnud, pinge oli olemas, aga jah, vaimustuma ei pannud. Selline korralik koolipoisi 3+. Pole paha ju!

*Ülebroneerida oma elu, seda ma oskan. Täna oli jälle sõit sees ja see sõit viis klaasivabrikusse. Võtsin sealt kaasa väga hea tunde, natuke teadmisi ja uue karahvini. Tarbeklaasi näitus oli äge, mis kohati pani ka südame verd tilkuma, sest mingid asjad olid ju kunagi kodus meil olemas olnud, aga ei osanud väärtustada. Nostalgialaks oli tugev. Ma ei ole muuseume nii väga seni fännanud, aga võiks küll. Kodus oli veel energiat sibula, salati ja tilli mulda panemiseks. Tänulik!

*Öised uneseiklused annavad veel hommikul ka tunda, olin nagu peksa saanud peni, ja isegi ilmsi häirivad need öised seiklused. Õues oli päike ja asjatasin aias. Tööd on praegu seal maa ja ilm ja ühe väikese osa sain sellest korda. Aga keegi mind ei keela-käse, ainult oma tahtmised. Võtan rahulikult.

*Üksildaste õhtute parim kaaslane on telefon.

*Päevad on külmad ja tuulised ja öökülmad kimbutavad samuti. Olen sel aastal oma taimemajandusega eriti hulluks läinud ja pannud mulda juba kabatšoki, millel on tänaseks juba suured lehed ja õienupsud ka küljes. Miks ma nii tegin, pole aimugi? Ma ju tean, et see taim on soojalembene, kiire kasvuga ja külma ei talu. Igapäevane töö on kasvuhoones õhtul taimedele teki peale panemine ja hommikul teki pealt ära võtmine. Nagu beebid. Tore on seda sirgumist jälgida, et kas ikka on piisavalt soe, piisavalt palju toitu ja hoolt, et nad kasvada saaksid. Tahaks neid hoida hellasti. Küllap sellepärast see taimemajandus kasvab, et lapsed on suured, aga hoolitsemise vajadus on alles.

*Asjatan hommikul, päeval, õhtul. Õhtuks olen läbi nagu läti raha. Nii vist peabki olema.