Nädalaid 20

 

*Päeva plaanis ei olnud täna midagi olulist, ja seda õnneks. Sest neid aja veetmise aitajaid oli rohkesti. Oodatuid ja ootamatuid. Üks ontlik härra tutvustas oma loomingut, üks naine jutustas oma perest, maast ja ilmast ning kolmandaga vestlesime niisama tühjast tähjast. Igatahes tundsin, et oleksin mõne vestluse asemel võinud midagi tarka teha, aga minust ei ole ju ärahiilijat, ütlejat, sekkujat.

*Sõitsin lapsele külla, sest taas üks aastaring on täitunud. Võin vaid õndsalt ohata, et alles ta oli … ja nüüd juba … Meie tänane aeg ei olnud pidune, sünnipäevalaps kokkas ja mina asjatasin beebsuga. Pärast läksid kolm naist šoppama, sest minul oli kinkekaart lunastada ning isiklik nõuandja ka olemas. Sain selle kinkekaardi lunastatud üsna mõistlikult, kuigi mul kleidi ostmise plaani üleüldse ei olnud. Aga meel muutus poes. Millegipärast ei suuda minu mõttemaailm uue moega kaasa minna ja raske on osta laiakaid pükse ja puhvvarrukatega pluuse. Sest need on mul kunagi juba olnud. Igatahes oli taas tore päev. Selle tegi toredamaks seegi, et kaasa võtab ikka ja jälle minu õlult koormat väiksemaks. See vist ongi armastus, kui sina lähed uitama ja tema on nõus sinu eest kõik kartulid maha panema.

*Koristasin kodu sh pesin aknaid, samal ajal mõtlesin, et üldse ei viitsi, aga ikka pesin ja pesin, kuni terve maja aknad said pestud. Tahtejõud töötas. Õhtu oli eurovisiooni pärast. Hingest-fänn ma ei ole, aga no aasta muusikasündmus ja meie Stefan ju ka. Esimest korda kuulates olid paljud laulud imelikud, kuid nüüd üle kuulates oli tunne teine: Saksamaa, Rootsi, Itaalia laulud meeldisid väga, Poola laulja oli suurepärane, Moldova lustlik ja muidugi Stefan, kelle hääles on nii palju värve. Hääletamise aeg oli juba too much minu jaoks. Õnneks oli kaas minust vastupidavam.

*Hommikul kandis kaasa mulle ette hääletamise tulemused ja minu mõtteis oli: nähh. Mitte et mulle Ukraina laul ei meeldiks, meeldib küll, ja kindlasti on tore see, et näidati toetust ja poolehoidu, aga kas nii vaene, sõjast räsitud maa peaks korraldaja olema ning teadmata on ka rahuaja saabumine. Kes julgeks sinna laulma minna, kui kusagil riigis lõhkevad pommid?

*Tuuled, külmad kevadtuuled.

*Tänagi sama külm. Aga laps oli külas ja viisin lapse ning looma jalutama. Nägime taas kotkast, luigepaari ja ühte prügikoristajat. Aru ma ei saa, miks peab keegi kellegi järelt koristama? Ilus looduslik paik, vaikus ja rahu ning inimesed lihtsalt reostavad.

*Minu ei vaim ei ole ootamatusteks nii väga valmis. Olen pigem see, kellel on plaan, kavatsus. Täna selgus aga õhtueel, et külla kutse. Ei olnud vaimustuses, aga ikkagi läksime ja muidugi ei kahetse. Sest seltskond oli tore, naerda sai,  noogutada ja mõne sõna ka sekka öelda. Ning teiste kodud inspireerivad alati. Sain uut innustust ja mõtteid ka. Tasub end ikka oma harjumuspärasest välja tirida.

*On vist jällegi see oma elu kiireks elamise hetk. Päeval rõõmustasin ühe väikese maakooli toredate laste üle, kel oli silmis säde ja siiras rõõm vaatas vastu, kui neile kiidusõnad sain ära öeldud. Õhtu oli trennide päralt. Läks kuidagi nii, et algul iganädalane tantsutrenn ja pärast oli võimalus jääda ka joogatama. Tegin siis selle ka otsa ja keha tunne jäi hea. Mida aga ma ei oska, see on väljalülitamine. Minu mõte kipub ikka kappama oma rada mööda ajal, mil peaks enda sisse vaatama, lõõgastuma. Kuidas seda mõtte jaksu küll sundida?