neljakümnekuues

 

*Õues oli supper ilus, puud kaetud kerge lumelooriga ning on nii valge nii valge. Sain sellest osa küll enamasti vaid läbi aknaklaasi, sest tööaeg. Aga ilusam ikkagi.

Olen vist jätnud endast turvatunde looja kuvandi. Üks proua, mitte üldsegi väga tuttav, käis küsimas nõu, et mis mina tema olukorras teeksin. Arvasin, et ta on õigel teel oma otsustes. Kui üldse saab suhete teemal kindel olla. Endas võid ju olla, aga teine inimene.

*Tänagi jätkus talvevõlumaa. Lund kallab aina juurde ja lumelabidas töötab hoolega. Kõik jõudsin jonksu enne jalgpalli. Sõbranna entusiastlik kaasaelamine nakatas mindki. Šveits-Portugal, olen Šveitsi poolt. Miks? Ei tea.

*Kangelast mängima ei hakanud ja sõitsin bussiga päälinna. Teeolud olid kehvakesed ja buss hilines väga palju. Napilt jõudsin oma asjaajamisteni õigeaegselt. Pärast hängisin lapsukestega jõuluturul ja kohvikus. Turg oli ilus, aga ei üllatanud millegagi. Täidetud paprika söögikohas oli ülehinnatud ning jõuluturult ostetud ahvatlev maius maitses nagu tahke või, millele on kookost lisatud. Aga muidu oli tore.

*Iga päev lumelükkamise trenn. Veel pole tüdinud.

*Hommik võttis vastu uduga ja see udu maalis tõelisi postkaardilaadseid pilte. Üldse oli täna ekstra tore päev, kõik ettevõtmised sujusid hästi ja lisaks olime mälukas geeniused. Uhkuse tunne rinnus tõusis ja tegin endalegi mõne pähehüpanud vastuse eest pai.

*Kodu koristamise päev on viimasel ajal nagu aamen kirikus, laupäeval. Aga täna oli see ekstra teistmoodi, sest laskesuusatamine ja siis veel otsa jalgpall. Milline tugitoolisportlikkus on minus välja hüpanud :D

*Olin juba enne sõitma hakkamist mures, sest hoiatati tormi ja tuule eest, mis halvendavad teeolusid. Aga llaps vajas hoidmist, seega asusin varakult teele. Maanteel polnud täna häda midagi, aga ikkagi imen nagu käsn endasse neid hoiatusi.

*Hakkama ma ei saa võõras voodis magamisega. Kui kusagil monteeritaks selliseid väljalülitamise nuppe, laseks selle paigaldada küll. Tänaseks oli burgaa kohal. Turvalises soojas toas oli olla nagu vanajumala selja taga. Lapsekesega oli vahva, no nii armas oli olla, et selle kirjeldamiseks sõnu ei ole. Kui aga emme koju jõudis, läksin ka burgaad nautima - selline mõnus möll, mis puhub peast kõik halvad mõtted, muudab meele muretumaks ning hinge hardamaks. Paluks veel sellist möllu, aga ikkagi turvalisuse piirides.