Kolmekümnekolmas

 

*Nädal või isegi nädalad on läinud taas väga kiiresti. Mis ma siis tegin, millele keskendusin, mida tundsin? Töö võtab enamuse ajast, seega täidab see ka väga palju mu mõtteid, sest tahaks paremini, eristuvalt, huvitavalt. Praegu on mõned jõuluaegsed projektid käsil. Ise olen ikka elevil, kas see kedagi veel puudutab, ei tea. Ja see ei tea on see, mis paneb mind aeg ajalt tundma kõigi nende ponnistuste mõttetuses.

*Lund on lahkesti, suusatamisega olen juba jala valgeks saanud. Mõnel õhtul olen siiski otsustanud lume lükkamise kasuks. Ideaalsed talveilmad lasevad neid mõlemaid tegevusi täiega nautida. Praegu tunnen vaid rõõmu.

* Läksime kutsuga kliinikusse, selgus et minu broneeringut kirja ei olnudki pandud. Siiski saime kõik protseduurid tehtud, ja see sealne unustamine kuidagi rehabiliteeris minu unustamisi, oleme kõik lihtsalt tavalised ekslikud inimesed.

 *Kui oli võimalus end kirja panna, ikka tahtsin, täpselt lugemata, kuhu minek. Kukkus päris naljakas välja, kaaslased said mind tögada pikalt. Etendus oli aga super hea- sai naerda, see on väga oluline. Negatiivse poole pealt olin pettunud, et nii kaugele sõitsime vaid teatri pärast, kui siis olnuks tore terve päeva programm, oleks märksa parem olnud. Seda enam, et 300 km Eestimaa talvist maaililist ilu oli vaatamist väärt. 

*Kodus trehvame üksteist nagu koit ja hämarik. Jätkuvalt tegemisi ja käimisi ja kohustusi on nii palju, et ei anna koos kodus viibimise aegagi. Seda aega, mil üks kügeleb diivanil ja teine tugitoolis. mis on omamoodi turvaline olemine. 

*Läksin oma tädikest vaatama hooldekodusse. Ma ei ole mõni aeg seal käinud, sest lihtsalt endal on seda elu nii palju ja tema mäluke on nagunii juba üsna pikalt olematu.  See mõni aeg oli temale mõjunud veelgi, kontaktivõimeline ta enam ei olnud ja hooldaja sõnul on tema hing lahkumas. Muidugi mõjus see teade rusuvalt, mis sellest et me ei ole väga lähedased olnud ja tal on pikk elu elatud. Samas jah, tema on see niit, mis on hoidnud suguvõsaga suhtlemise teemat üleval. Võtsin telefoni ja vestlesin sugulastega.

*No nii põnevat laskesuusasprinti pole olnudki. Need tagant tulijad lükkasid järjest esikohamehi tahapoole. Kommentaatorid on muidugi pool võitu. Igatahes rõõmustasin Tarje Bo hõbeda ja ega mul Nawrathi vastu ka midagi ei ole, miks need konnasööjad mulle ei meeldi, mul seletust pole, kuid õnneks läks neil kehvasti ka.

*Teen endale alati pai siis, kui suudan end millegi suhtes, mis ammu plaanis, kätte võtta ja see asi ära teha. Mul olid seinapiltide plaanid juba mõnda aega peas, eeltöögi tehtud, aga see viimane otsus, hakkan nüüd tegema, venis nagu kumm. Igatahes olin eriti tubli ja enne tööd, juba varahommikul liimisin ja sättisin ning olin nii uhke enda ja pildi üle.

*Minu tädike lahkus. Isegi surmaaja oli ta seadnud lähedastele soodsamas suunas. Nii on, et need vanad hoolivad ka siis, kui noored seda hinnata ei oska. See ei ole ju reegel, aga antud juhul tunnen, et nii see on. Šokk see mulle enam ei olnud, sest mõni päev tagasi nähtu tõi ehmatuse, kuid nüüd jõudsin juba selle mõttega kohaneda. Eks see elusaatus on nagu on, temalt olen saanud innustust reisimiseks, s.t et tema ei ole kunagi reisimist maha laitnud. Nüüd, kui ta juba vana oli ja talle rääkisin oma käikudest (mitte et mulgi nii sageli on reisimise võimalusi), ütles ta , et oi, sinna ma ei ole jõudnud. Lõpuks jõuame aga sinna, kuhu tema reisis, me kõik.

*Nüüd on mitmed päevad möödunud ja ma olen häiritud. Tädike on ärasaadetud, aga kuidas, selline kogemus mul seni puudus. Kordan endale, et vähemalt oli midagigi.

*Iga päev on sõit sees, sünnipäeva ja matus ja siis lähenevad jõulud ja mul pole talvesaapaid. Matusepäeval oli mul paar vaba tundi ja esimesse poodi suundudes need saapad ma sain. Mulle lihtsalt ei meeldi mööda poode tuuseldada ning seega olin väga rahul, et esimese poe valik sobis. Panin poes kohe uued saapad jalga ja kõndisin nendega uhkelt oma käikudel. Kodus avastasin, et turvaelement on küljes. Oli siis nüüd seda veel tarvis!

*Mööda talveteed sõitmine pole just meelistegevus suurel maanteel, kus kõigil on kiire. Samas väikesel vaiksel kõrvalteel on see lausa mõnus. Sõitsin taas maha ca 200 km, et õnne soovida, natuke juttu rääkida, üks saadetis üle anda.